Lihtne müts

Emotsiooniost, millest pidid kindad tulema, aga sai hoopis müts.

Käisin Karnaluksis nööpe otsimas ja tegin kiire tiiru lõngaosakonnas. Olen korduvalt suutnud sealt poest ilma lõngata välja tulla, seekord haakis üks vahva lõng ennast külge.

Regia Alpaca Soft 100 g/310 m 62% villa, 23% polüamiidi, 15% alpakat, 100g/400m,
värv 00084.
Keerutasin seda kerakest peos, panin vastu põske, mmm, mõnus. Mõtlesin, et sellest saaks ehk teha ülisoojad sõrmikud, selline paras lõng, mitte liialt peenike ja mitte liiga jäme. Ja panin kerakese korvi, üheainsa...
Kodus panin lõnga entusiastlikult varrastele. Proovilapp näitas, et mina sellest lõngast sõrmikuid välja ei võlu. Tihedamalt kududes ei jäänud sellest pehmest ja mõnusast lõngast midagi järele, lõdvalt kududes pole jälle mõtet kindaid teha.
Ligi kuu aega ragistasin ajusid, et mida sellest ühest kerast teha. Järgmine mõte oli müts. Aga koepind jäi mütsi jaoks kuidagi liru. Otsisin välja oma mohäärivarud ja proovisin seda lõnga mohääriga kokku kududa. Asi toimis. Sain koepinna pisut lopsakamaks ja otsus oli tehtud. Sellest lõngast saab mulle varakevadiseks ajaks üks mõnus müts. Kuna lõng ise moodustab üsna kirju koepinna, polnud põhjust midagi keerulist sealt välja võluda. Mõõtsin koepinna laiuse ära ja arvutasin välja, kui palju silmi vardale luua ja tegin abilõngaga alguse ära. Kõik sujus. Koepind sai lihtne ja armas ning harutada polnud põjust. Ainus asi, kui palju sealt pealaelt peaks lühendatud ridadega seda mütsi kokku võtma, ma arvutada ei viitsinud. Tegin tunnetusliku otsuse ja pidasin pöialt, et saaksin mingi mõistliku kokkuvõtmiste arvuga pea ümbermõõdu tehtud. Üllatuslikult lõpetasingi kudumise ilma probleemideta ära. Silmasin mütsi alguse ja lõpu kokku ning müts oli valmis. Täitsa rõõm kohe, kui kobina peale kõik sujub.

Jäi veel mõelda, kas lisada tutt, aga ilma tundus parem. Tutt kippus seda kokkuvõtmise osa naljakalt välja venitama. Ja kevadisel mütsil ei peagi ju tutti olema, eksole :) Õnneks ei jäänud see kokkuvõtmine päris muna ka, nii et ei mingit tutti.

Lisatud mohäär siis selline: Ice Yarns Royal Baby Alpaca Fingering Camel 70% alpakat, 30% polüamiidi, 30 g/600 m, värv kaamel
vardad 3,5
Kudusin ära 51 g Regia Alpaca Soft lõnga ja 10 g mohääri.

Ühe mütsi saaks veel kududa. Et ei jääks mingit kerajuppi jääkide kasti vedelema. Lõng on igati mõnus ja väärib kudumiks saamist.

 

 

Kui lõngavalik veab alt

 Võtsin ette oma räbalaprojekti teise variandi ja läksin täiega alt.

Esimest räbalaprojekti saab vaadata siit

Kui esimese kindapaari lõpetasin, oli kohe plaanis kududa ka sellest punase-beeži räbalajupist kinnas. Otsisin peenikesed sobivad lõngadki juba välja, aga muud tegemised tulid vahele ning lõngad läksid teiste juurde tagasi paremat aega ootama. Vahepeal aga värvisin taimedega lõngu ja kummitama jäid kaks lõnga, mis äkki võiks ka nendeks kinnasteks sobida. Punaseks tooniks verkjate vöödikutega ja beežiks avokaado seenmetega värvitud lõngad. Polnud küll päris see, mis räbala peal, aga tundus sobiv valik olema. 

 Minu lõngavalik sai selline:

Lõngaks 100 g/400 m, 80% meriino ja 20% alpaka.

Oma lihtsameelsuses arvasin, et võtan oma esimesna kootud kindalt silmade arvu ja kõik sobib. Kuna eelmised kindad said Teksrena villasega kootud (100 g/350 m) ja lootsin, et sama silmade arvuga ei pea nii tugevalt kuduma, uskusin, et silmade arv sobib. Vitsa kudumisel selgus, et olin väga valesti mõelnud. Vits ähvardas kujuneda hiigellaiaks. Võtsin siis arvestusest ühe mustrikorra välja ja alustasin uue vitsaga, kus pingutasin lõngu kuidas jaksasin. Vitsa laius sai päris hea. Ikkagi jube naljakas, et jämedama Teksrena lõngaga sain märksa mõnusama ja tihedama koe ja mustikordusi mahtus ka kindasse rohkem.

Jõudsin juba esimese kinda pöidlaaugu ka ära kududa, kui oli selge, et samamoodi jätkata pole mõtet. Kui kerad sobisid omavahel kenasti kokku, siis kindana see kooslus üldse ei meeldinud. Värvid olid liiga sarnased, et muster esile pääseks. Näitasin kindajuppi lastele ja nemad olid sama meelt.

Tõstsin kudumi kõrvale, et saaksin endas selgusele. Ligi 5 kuud mõtlemist ja otsisin kinda kultuurkihi alt välja. Otsustasin, et kootakse ka ühevärvilisi kindaid. Ja ega ma nendega kuhugi näitusele lähe. Et koon lõpuni sellisena, nagu on. Kudusin pool mustrikorda juurde ja tirisin ikka vardad välja. Mida ring edasi, seda vähem see asi mulle meeldis. Läksin mustri jaoks uut lõnga kaevandama ja oh üllatust, mingi mitme aasta tagune luukere vaatas mulle kastist vastu. Valged lõpetamata sõrmikud, mis jäid oma paremat aega ootama. Proovisin neid korra kätte ja otsus oli kiire tulema. Vardad välja ja kudum kerasse tagasi. Vot selle valge kudusin nüüd nende kinnaste mustriks. Lõng Limbaži villane (100 g/350 m).

Poolelioleva kinda harutasin ka peaaegu et alguseni üles, sest tahtsin vitsa seest ka selle beeži ära võtta. Igatahes muster hakkas uue valge lõngaga välja paistma ning oli põhjust kindad valmis kududa.

Vardad: 1,5
 

Päikese käes läheb see punane lõng lausa leekima, varjus tehtud piltidel on värv tagasihoidlikum.

Lõppkokkuvõtteks: ma ei saanud seda, mida lootsin, aga kindad on soojad. See ongi kõige olulisem.

Pööninguleid

Sügisel otsisin taga veekanistreid, et transpordi jaoks õunamahla sisse panna. Teadsin, et pööningul peaks kanistrite tagavara olema. Kahjuks kanistreid ei leidnud. Küll aga jäi silma üks pisike kindaräbal. Minule see tuttav ei tundunud, nii et näitasin räbalat emale. Ta kinnitas, et tema pole seda kinnast kudunud, vaid see on kootud minu Lätis elanud vanaema poolt ja kellelegi minu vendadest või hoopis õe kinnas.

Nüüd pean vist natuke selgitama vanaema tausta. Vanaema (ja siis ka minu isa) pere elas Vana-Laitsna vallas, mis kuulus kunagi Võrumaa koosseisu aga Vabadussõja järel Lätiga maadevahetuse käigus läks see piirkond Lätile. Ja mu isa sündis juba Läti territooriumil. No küll oli seletamist, kui meil kodakondsuse määramine käis. Isa oli hädas ja mina olin hädas. Läti kodakondsus - palun. Aga Eesti kodakondsust ei saa! Ei lugenud midagi, et kunagi kuulus see piirkond Eestile ja pere oli läbi-lõhki Eesti pere, juured kõik Mulgimaalt ja Karulast. Isa sai lõpuks kodakondsuse eriliste teenete eest, mina aga pidin teisi kanaleid kasutama, sest isa kaudu mulle Eesti kodakondsust ei antudki. Ema ei sobinud ka kodakondsuse saamiseks, kuigi ta on läbi ja lõhki eestlane. Sünniaeg jäi määramise daatumist valale poolele. Lõpuks sain kodakondsuse oma Saaremaalt pärit vanaisa kaudu. Aga enne oli oi kui palju võitlemist ja paberitega sebimist.

Nii et need kindad on kootud täitsa eestlase poolt, mis sest, et asukoht Läti territoorium. Kust see kindamuster pärit on, ei tea, pole enam võimalik küsida. Kas vanaema mõtles selle mustri ise välja või oli tal mingi eeskuju ees, võta sa nüüd tagantjärele kinni. Igatahes pole ma seda mustrit varem kusagil kohanud. Ääretult lihtne muster kududa, mustrikordus vaid 4 silma. Kootud on see räbal ilmselt vanaema lammaste villast. Ise ta ketras, korrutas ja värvis lõnga. Kinnaste värvivalik läheb väga sinna Kagu-Eesti ja Setomaa piirkonna poole.

Pakkisin räbala kilekotti ja võtsin linna kaasa. Kui tuli üleskutse kanda Vabariigi sünnipäeval ehtsaid Eesti kindaid, otsisin oma räbala välja ja asusin kuduma. Ma tahan 24. veebruaril kanda justnimelt neid kindaid, sest see on minu jaoks väga oluline.

Peaks sellele mustrile mingi nime välja mõtlema. Vanaema lillepeenar? Naabri aed? Lilleaed?

 Lõngaks Teksrena 100% villane, 100g/350m
vardad 1,5
lõnga kulus 69 grammi.

#kannaneestikindaid

 

Kuidas ma pruuni lõnga värvisin

 Mul on praegu kindakudumise vaim peal.
Leidsin väga armsa kinda Laimjalast, aga oh häda, ma ei leia oma tumepruuni lõnga üles.Tuustisin mööda mulle teadaolevaid lõnga müügikohti, sellist pruuni, mida vaja, hetkel pole. Ja kui on õige asi, on lõng liiga jäme. Niisiis otsisin üles oma värvivarud ja kaevandasin kapist maavillase 8/2 valge lõnga välja. Pesin lõnga kenasti ära ja jäin ootama hetke, kui elektri börsihind lausa pikali ei löö.

Sobiv hetk käes, panin värvipoti tulele ja võtsin oma kõige tumedama pruuni värvi välja. Lahustasin värvi vee sees ära ja asi tundus väga kahtlane. Mitte miski ei meenutanud pruuni. Värvivesi oli kena tumedamat sorti punane. Olen seda ennegi märganud, et vee värvus võib petlik olla. Panin lõnga vette ja maksimum, mis ma sealt kätte sain oli tumedamat sorti vanaroosa ja lilla vahepealne toon.

Ilmselt seal paki sees ei olnudki pruun värvipuru, kuigi lõngajupike vihjas tumepruunile ja tekst kinnitas pruuni sisu. Nüüd oli kaks valikut, kas viia värvimine antud situatsioonis lõpule ja jääda ootama lõpptulemust või hakata kombineerima. Kiusatus oli jätta kõik nii nagu on, aga mul oli ju tuli takus selle pruuni lõngaga.

Korjasin värvikastist välja musta puru ja lisasin seda värvivette. Vesi läks pisut tumedamaks, aga punane mis punane. Selge, tuleb lisada rohelist. Võtsin juba lahtise rohelise värvipaki, kust oli lõngajupp jooksu pannud ja lisasin seda värvivette. Opsa, ei mingit pruuni. Täitsa lilla lõnga sain. Värvimuutnud näpud reetsid, et tegu polnud selle tavalise rohelisega, vaid pigem mererohelisega. Nüüd oli juba hilja kummikindaid kätte tirida. Kauaks need sõrmed ikka roheliseks jäävad :)
Sügasin värvipoti ääres kukalt ja ragistasin ajusid. Kuidas sellest lillast nüüd pruun kätte saada?
Otsisin välja kollase värvi ja lisasin seda. Värvitoon hakkas vaikselt pruuni poole liikuma. Tore!
Lisasin veel kollast ja asi läks aina paremaks. Aga ikkagi liiga hele!
Veel musta lisaks ja sain kätte päris kena pruuni. Aga seda punast oli seal ikkagi nii palju sees, et mustjaspruunist ei olnud juttugi. Värvi kogus selle lõnga jaoks oli juba muljetavaldav ja andsin alla. Rohkem värvi ei lisa ja on, nagu on. Lõpetasin värvitsükli ja jätsin lõnga vette jahtuma. Hirm oli nahas, et ma ei saa seda lõnga värvikindlaks. Vesi oli alles väga värviküllane. Jahtumisega imendus siiski suurem osa värvist lõnga sisse ja juba kolmas lõnga loputusvesi oli peaaegu puhas. Neljas vesi oli täitsa OK. Nüüd on mul kena punakaspruun lõng, aga seda tumedat lambapruuni ikka pole :(

2023 kokkuvõte

Kõigepealt, Head Uut Aastat! 

 2023. aasta võib lugeda kampsunite ja sokkide aastaks.

Ja nüüd siis kuivad arvud.

2023. aastal valmisid järgnevad esemed:

Sokid - 9 paari. nendest 4 paari on põlvikuid, osad kirimustrilised, osad pitsilised.
Kampsunid - 5
Džemprid - 3
Mantlid - 1
Topid - 1
Vestid - 4
Kolmnurkne Haapsalu rätt - 1
Kolmnurkne õlasall - 2
Patentkoes sall - 1
Kirikindad - 1 paar
Mütsid - 5
Sõrmikud - jäid pooleli, saan lõpetada juba sel aastal.

Polegi kõige hullem tulemus, kui võrrelda paari eelneva aastaga.

Kudusin ära 8 kg lõnga. Pikkuse järgi 24304 meetrit, ehk üle 24 km.

Ühtlasi õnnestus luukerede kuhja vähendada nii mõnegi ühiku võrra. Enamus nendest lõpetasin ära. Ühe luukere saatuseks oli kerasse tagasi minna. Luukerede staatusest väljapääsenud esemed ei kajastu eelnevas loetelus.
Alles aasta lõpus tuli ühest lõngakastist välja poolik heegeldatud jakk. See läks kasti tagasi paremate ideede saabumist ootama. Seal on kaks varianti, kas käärid sisse ja tükkideks lõigata ning sealt midagi edasi aretada või lihtsalt prügikasti saata. Harutada seda pole lihtsalt võimalik. Üks heegeldatud jakk on veel kusagil. Enam ei mäletagi, kui kaugele ma sellega jõudnud olen või kus see asuda võiks. Ühks kindaluukere on ka ootel. Äkki on veel luukeresid kusagil. Ei meenu, kuid pole välistatud. Igatahes on veel nii mõndagi avastada.

Lõnga olen püüdnud vähem osta. Pigem projektipõhised ostud ja mõned emotsiooniostud, mida proovin kohe ka ära kududa, et mitte ladustada uut kihti. Lõngaladu on niigi muljetavaldav.

Ühe suuremat laadi ostu tegin ka sel aastal. Minu laual ilutseb nüüd õmblusmasin PFAFF quilt expression 720. Tõsine tööloom ja suur samm edasi mu vanast armsast õmblusmasinast. Aastatega on kogunenud päris kenasid kangaid, millest võiks midagi õmmelda. Polegi ammu õmblusmasinaid sisse lülitanud. Nii et selle aasta eesmärk - kangakuhja vähendada.
Kaks rahvariide seeliku kupongi võiks ka seelikuteks saada.

Siia lõppu veel Kudujate koopiaklubi üleskutse:
https://www.facebook.com/events/889576955819643/?ref=newsfeed

On veel pisut aega kapist meie oma armsate kindamustritega kindad välja otsida või vardad kuumaks ajada ning uued kindad kududa. Ja 24. veebruaril paneme kõik uhkustundega oma kindavaramu kätte ning lähme lippu heiskama!