Luukerede vähendamine

 Uskumatult hea tunne on, kui luukerede kuhi ühiku võrra väiksemaks jääb. Peaaegu kolm aastat kuhja otsas trooninud topp sai lõpuks otsad peitu ja pestud. Aga see pole veel kõik, kuhi on endiselt kõrge. Üritan tubli olla ja kuhjaga tegeleda.

Kootud on ülalt alla, ühes tükis, varrukad on külge kootud.

Lõng: Hjertegarn Organic Trio, 50 g/230 m

koostis: 50% meriinot, 25% puuvilla, 25% siidi
värv 5004

vardad 3,5

Kudusin ära 162 grammi lõnga.

See on üks väga huvitav lõng. Koostise järgi võiks eeldada, et lõng on siidine ja pehme. Tegelikult toppi selga pannes seda tunnet ei ole. Kudum on justkui natuke kare. Kui otsida mingit võrdlust, siis meenuvad lapsepõlve suved, kui magasin vanaema juures vanaema enda poolt telgedel kootud linasest niidist kootud linade vahel. Mõnus ja pisut kare ning järgmine hetk jääb alles lihtsalt kare. Suvi on tulekul, nii et varsti saab ära proovida, kuidas reaalselt kandes tunne olema hakkab.

Vormsi kindad

 Sain tellimuse kinnastele. Ette sain värvid, mida kasutada: sinine-must-valge. Ja et oleks klapiga kindad. Kõik muu jäi minu otsustada-valida.

Klapiga kindaid ei taha väga keeruka mustriga teha, et oma elu mitte liiga keerukaks elada. Ja siis meenus mulle üks muuseumiräbal Vormsilt. Oli musta ja valge lõngaga. Kas seal ka sinist oli, seda ei mäletanud. Aga kui olin räbala Muis-ist üles otsinud, nägin seal ka sinist värvi. Vähe küll, aga oli olemas. Ja kuna veel praegu on Hiina kalendri järgi jäneseaasta, siis oli muster leitud.

 Siis meenus, et olen seda mustrit kusagil kindaraamatus näinud. Väike otsimine ja muster oli olemas, nii et polnud räbala pealt vaja maha joonistama hakata.

Kudumisel juhtus väike äpardus ka. Olin juba pöidlaaugust jupp maad edasi jõudnud, kui jäin neid jäneseid pika pilguga takseerima. Kuidagi väga näljased jänesed olid mu kinda peal, üldse mitte sellised, nagu Muisi pildil. Võtsin raamatu ekraani juurde ja hakkasin rida realt mustrit originaaliga võrdlema. No muidugi, raamatus oli muster vigane. Kohe mitme silma jagu mitmel real. Nii et ei saanud lihtsamalt. Joonistasin raamatu mustri õigeks ja harutasin oma jänesed üles.

Pildistamise jaoks ajasin kindad omale kätte. Mulle on need kindad natuke pikavõitu, aga pildid said ära tehtud.

Muis-is ringi liikudes leiab seda põhimustrit päris paljudest piirkondadest. Ka minu Lätimaal elanud vanaema varustas kogu meie peret sellise mustriga kinnastega. Igaüks sai muidugi erineva värvikombinatsiooniga kindad. Nii et täitsa lapsepõlve muster. Lisaks veel väga lihtne ja mõnus kududa.

Lõngaks Teksrena 100% villane, 100g/350m
vardad 1,5
lõnga kulus 109 grammi.

 Originaalkindad Muis-is: https://www.muis.ee/museaalview/995167

Kui ei lähe nii, nagu plaanitud

 Üks ääretult armas pika värviüleminekuga lõng, millest kudusin kaasale vesti. Kõik justkui klappis, kuni vesti ära pesin. Kudum venis oluliselt pikkusesse ja laius jäi kesiseks. Ei aidanud ka kudumi laiusesse venitamine. Vestist sai tuunika. Valikus oli ülesharutamine ja uuesti kudumine, aga kaasa arvas, et vahepeal on hea kannikad sooja panna. Olgu siis nii, seda enam, et see pole ainus vest garderoobis. Vähemalt nüüd tean, et kududes tuleb laiust natuke rohkem arvestada ja pikkus olgu kududes pisut plaanitust väiksem. Ja kindlasti kaenla alla rohkem silmi luua. Olgu see siia kirja pandud, et tulevikus kasvõi endale meelde tuletada, kui vesti kuduma hakkan.

Kootud on ülalt alla. Ette, taha ja külgedele panin palmikud jooksma. 

Palmikud panin V-kaelust ääristama.

Lõng: Novita Nordic Wool Flow, 100% villa, 100 g/230 m, värv 034.

vardad 3,5

kudusin ära 316 grammi lõnga

Vest sai valmis 2017.a novembris, pildile sai püütud 2022 .a. detsembris.
Kantud on seda kudumit päris hoolega. Aga nagu näha, siis mingeid kulumise jälgi pole, topiliseks pole läinud ja värvidki veel täitsa peal.

Kaua mõtlesin, kas seda postitust üldse teha. Ainuüksi ilusa lõnga pärast kirjutasin. Ja et kinnitada, ka minul läheb mõni asi aia taha.

Rätik Varjulilled

 Lahendasin kultuurkihi seest ühe luukere ära. Arvepidamine näitab, et varrastelt sain räti maha juba 2020. aasta 7. novembril. Mingil põhjusel jõudis rätt kultuurkihi sekka. Mis põhjusel? Laiskus vist. Koukisin oma luukere välja, peitsin otsad ja venitasin kudumi ära.

Lõngaks on firmast Alevig ostetud poolilõng, 100% villane, 28/2, 100 g/1400 m, kena säravpunane.

Kudusin ära 70 g/980 m 

Vardad 2,75 

 Muster on imeilus. Mustri autor on Malle.

 

Koeravillane vest

 Muru villavabrikust saab osta imetoredaid lõngu.
Kui müügile tuli samojeedi aluskarva sisaldav lõng, ei mõelnud pikalt, tegin tellimuse ära. Ja ei kahetse. Mõttes mõlkus vest abikaasale. Lõng on pooli peal kergelt karvane ja siidise olekuga. Kudumise käigus läks kudum aina karvasemaks ja kohevamaks. Täitsa korralik valge uduloor kattis kudumit.

 Lõng on kolmekordne, 100 g/220 m. Jämeduse poolest peaks see olema ligilähedane jämedale sokilõngale, kuid tundub peenem. Vaadates ärakootud lõnga ja kaalu suhet, siis vist ikka on üsna pakutud jämedusega.
Kudusin 3,0 varrastega, ülalt alla, õla peale tegin lühendatud ridadega väikese kalde, et vest kenasti seljas istuks.

Alguses proovisin mitut mustrit ka sisse kududa, kuid tavaline parempidine kude jäi kõige sümpaatsem. Kaasa arvas ka nõnda. Ideaalne kudumine televiisori taga, jälgid ekraani ja lased varrastel klõbiseda.

Abikaasale vest meeldis kohe nii palju, et selgaproovimise järel enam vesti tagasi ei saanud. Jooksis teine rõõmsalt ringi, vest palja kõhu peal ja lõngaotsad rippumas. Silitas aga kõhtu ja kiitis, et nüüd on temal ka beibevest. See oli nii kohev-karvane nagu udupilv.

Kudusin ära 678 g lõnga.
 

Huvitaval kombel võttis pesemine vesti karvasust kõvasti maha. See on siis pilt pärast pesu. Paar õhtut kandmist ja beibevest on tagasi :)

Pildistamiseks ajasin vesti Mannile selga. See mannekeen sobib suuruse poolest peaaegu et abikaasa kudumite pildistamiseks. Mõnikord saan asjad pildile, ilma et peaksin kaasat kauplema.

Aga lõng meeldis mulle niivõrd, et tellisin  endale sama lõnga juurde, sedapuhku kahekordsena. Plaanin seda kinnastesse kududa.

Roheline vest / Green Vest

 Kui palju teil juhtub nõnda, et abikaasa saadab lõnga pildi ja küsib, palju vesti jaoks vaja on?
Minul täpselt nii juhtus. Nõnda jõudsid need rohelisekirjud kerad meie majapidamisse. Ei läinudki rohkem aega kui 3 kuud ja abikaasal on uus vest käes.

 Lõng: Kehrä Lauri Neulelanka, 75% villa, 25% polüamiidi, 100 g/200 m, värvikood 285565

Vardad 3,5

Kudusin ära 358 g/ 716 m lõnga

Nii jämedast lõngast kudumine läheb väga kiiresti. Sisuliselt sai vest paari maalkäigu nädalavahetusega kootud. Praegu ju veel pikad ja pimedad õhtud.

Kootud on ülevalt alla, õlgade peal on lühendatud read õlale kalde andmiseks. Kaeluse ja käeaukude soonikud on külge kootud. Enne pesu oli väike kahtlus, et äkki sai soonikute jaoks liialt vähe silmuseid üles korjatud, kuid pärast pesu on kõik kõige paremas korras. Soonikud venisid pesus täpselt nii palju välja, et hoida avade ääred õiges pinges. Seekord oskasin arvestada ka kudumi lõppvenimisega pesu käigus, nii et vest on nüüd täiesti planeeritud pikkusega ja istub seljas kui valatult.

Küll see Mann on ikka hea abiline. Aitab isegi meeste kudumid ära pildistada 😉

Nüüd natuke veel sellest lõngast. Igast tokist sain ühe sõlme ka kätte.
Ja värvi annab see lõng roppumoodi.

See on siis esimene pesuvesi.

Viienda pesuveega sai minu jaks otsa. Vesi oli ikka roheline. Õnneks juba üsna heledakene.
See pilt on otseseks tõestuseks nendele käsitöölistele, kes ei armasta kudumeid pärast töö lõppu läbi pesta. Tegelikult on see tegevus hädavajalik, et välja pesta värvijäägid, tolm ja tootmisjäägid.

Helehall mantel

 Nii pikka kampsunit pole ma varem kudunud. Tegelikult on see lausa mantli mõõtu, ulatudes põlvedest allapoole.

 Proovisin alguses uhkemaid palmikuid sisse kududa, aga loobusin kiirelt sellest mõttest. Lõng on üsna paks ja palmikud oleksid mantli kohmakamaks ja raskemaks muutnud. Asendasin suured palmikud nn. valepalmikutega ehk lehemustriga ja lisasin väikesed palmikuvööndid.

Kõik ei läinud nii roosiliselt, kui lootsin. Kudusin ülalt alla. Kui kereosa oli juba kaenla alt koos ja kootud paar mustrikordust, alustasin varrukaga. Selga proovides ei olnud varrukaga rahul. See ei istunud nõnda, nagu pidanuks. Oletasin, et probleemi põhjustajaks on kaenlaauk. Harutasin varruka üles, eraldasin uuesti kereosad ja harutasin mustri jagu kõik keretükid lühemaks ning kudusin uued kaenlaaugu kaared. Sellest oli abi. Uus varrukas istus korrektselt. Nii et jätkasin vana traditsiooni: ühele kampsunile kolm varrukat.
Kui olin juba vöökohast allapoole liikumas, panin mõttes paika lisatavate silmade arvu ja vahemaa. Ja mis ma siis tegin, hakkasin endas kahtlema. Võtsin silmi vähemaks ja kudusin kere lõpuni. Ajasin mantli Mannile selga ja sain aru, et see esialgne silmade arv oleks ilmselgelt parem valik olnud. Mis siis ikka, harutasin kere kuni vöökohani üles. Sain 6 suurt kera lõnga. Loll pidi kirikus ka peksa saama.

Asusin tagasi kuduma. Kudusin ära selle pisikese kera ja pool suuremast, kui avastasin, et see väikese kera lõng oli teistest lõngadest peenem. Mitte küll palju, aga seda oli silmaga märgata. Nii et uuesti vardad välja ja nüüd siis harutasin enamuse sellest väikese keraga kootust ka üles. Ainult päris väike osa kera algusest oli normaalse jämedusega.
Järgmine katsumus oli tasku. Esimene kord paigutasin selle liiga kõrgele, teine kord osutus liiga madalaks positsiooniks, kolmanda korraga jäin rahule. Aga see oli jälle kaks korda suure jupi ülesharutamist. See on nagu needus, et kui midagi korra untsu läheb, siis vead progresseeruvad. Samas on palju kudumeid, kus teen kõik ühe hooga ära ja ei mingit harutamist.

 Alumise servaga olin ka esimesel katsel hädas. Kuigi mantlil on raskust palju ja terves laiuses pole ainult parempidine kude, kippus alumine serv ikka ülespoole kruttima. Teisel kudumisel üritasin leida probleemile lahendust ja tundub, et sain serva korda.

Nööpaukude osa kudusin ka kaks korda. Ei meeldinud see, et auk üldse ei veni. Otsisin lahendust ja lõpuks leidsin. Mitteveniv nööpauk paistis visuaalselt kenam, kasutamise koha pealt on praegune variant parem. 

 Kui nüüd need lõputud harutamised kokku liita, siis vist kudusin justkui kaks mantlit. Aga vähemalt jään nüüd tehtuga rahule.

Lõng, millest kootakse kuulsaid Islandi kampsuneid: Léttlopi, 100% villa, 50 g/100 m, värvikood 0054

Sellesse mantlisse läks 18 tokki lõnga. Kaalu järgi mantli sees nii palju pole. See üks peenem sai suures osas sealt välja harutatud ja oh üllatust, 50 grammises tokis ei ole mitte 50 grammi lõnga. Kõiki tokke ära ei kaalunud, aga kui üks tokkidest oli seest pooltühi, siis otsisin küll kaalu välja. Tokis oli 32 grammi lõnga. Hakkasin siis teisi tokke kaaluma ja normkaalulisi oli umbes pool allesjäänud keradest. Kergemate kaal pendeldas 40 grammi piirimail. Nii et kui ostate seda lõnga, võtke varuga.

Kudusin 4,0 varrastega