Minu lemmiktegevus on harutamine

2. veebr 2025

Rõuge kirivöö

Rõuge kirivöö on valmis ja uuele omanikule üle antud. 

Aluseks on ERM A 885:114. Mustri lugesin MUIS-i fotolt maha.

Rõuge kirivöö

Rõuge kirivöö

Rõuge kirivöö

Rõuge kirivöö

Uus vöö on juba telgedel. Suur pidu on lähenemas. Kui tahad omale ka vööd saada, siis anna märku. Otsime MUIS-ist selle õige ja varsti oled uue vöö omanik.
 

31. jaan 2025

Obinitsa kirivöö

Valminud on järjekordne kirivöö.

Sedapuhku on aluseks võetud ERM A 640:45. ERM-is asuva vöö kudus Natalja Keldrimägi ~1900 aastal, asukoht Setomaa kihelkond, Meremäe vald, Obinitsa küla.

Mustri võtsin maha ERM-i fotodelt.

Obinitsa kirivöö

Obinitsa kirivöö

Obinitsa kirivöö

Obinitsa kirivöö

Obinitsa kirivöö
Vöö pikkus 295 cm + narmad 15 cm mõlemas otsas, vöö laius 3,8 cm

19. jaan 2025

Kullamaa kirivöö

Kullamaa kihelkond, Koluvere

Ühel noorel tantsijal on olemasoleva Kullamaa seeliku juurde vööd vaja. Kuna algse seeliku ERM
A 509:1915 dateering läheb aastasse umbes 1860, otsisime MUIS-ist Kullamaa vööd, mis läheks ka umbes sellesse ajajärku. 

Kullamaa kirivöö

Leidsime päris uhke vöö ERM A 447:350, aastast umbes 1820. Otsustasime, et selle me teemegi. Võtsin MUIS-i vöö pealt mustri maha, otsisin kapist kolmekordsed maavillased värvimata lõngad välja ja panin värvipaja tulele. Sain päris kenad tumesinise, türkiisi ja punase lõnga kätte, aga oh häda, see lõng ei sobi vöö kudumiseks. Kui värvimata lõng paistis täiesti asjalik olema, siis pärast värvimist läks see lõng kohevaks ja karvaseks. Kohe hästi pehmeks läks. Läksin siis SAARA e-poodi ja tellisin sealt lõngad. Sinine lõng oli väga hea, punane tundus natuke liiga keskmine punane ja türkiis oli ilmselgelt liiga tuhm ja tume. Kuigi ma ei tea, millist värvi lõnga algse vöö kudumiseks kasutuati, kuna vöö on väga tugevalt pleekinud, siis vaatasin selle piirkonna teisi vöösid ja leidsin oma vaimusilma jaoks sobivad värvikombinatsioonid.
Järgnes Aardla lõngapoe külastus. Leidsin sealt natuke meeldivama punase ja türkiis oli ka heledam, aga türkiisi oli ainult üks hiigelsuur viht. Ostsin mõlemad lõngad ära ja saatsin kõik lõngad pessu. Kõikide lõngade sees oli värvijääke. Olen ikka vaadanud nendest vöökudumise videotest, et võetakse poe lõngatokk ja kääritakse sealt otse. Aga kui peaks vihma sadama ja kasutatud lõngad hakkavad värvi eraldama, siis rikub ju valged rahvariide särgid ja käised ära. Kudumiseks läks käiku ikkagi SAARA punane lõng, sest Aardla lõng osutus ebaühtlaseks. Aardla türkiis oli ühtlasem, kuid miinuseks see, et lõng on pisut laugema keeruga ja natuke peenem. Aga kuna seda kasutatakse ainult küü sees, siis läks see ikkagi käiku.

Kullamaa kirivöö

Vöö käärisin üles oma uue vöökudumise raami peale. Pean kiitma seda uut Sujuri kirivöö telge. Sellega kudumine on väga mugav. Kui varem kasutasin käärimiseks klaverit, ühtlase lõime pinge jaoks oli vaja sinna imelisasid leiutada, siis nüüd oli käärimine lihtne ja kudumine lihtsalt lust.

Kullamaa kirivöö

Kullamaa kirivöö

Kullamaa kirivöö
Käärisin üles maksimaalse võimaliku vöö pikkuse.
Vöö mõõdud:
laius 5,7 cm
pikkus 3,13 m, lisaks 14 cm narmapatsid mõlemas otsas.

4. jaan 2025

Lapiseelikud/Patchwork skirts

Elus juhtub mõnikord nii, et üks asi viib teiseni, teine kolmandani ja valmib midagi sellist, mida oled kunagi väga ammu plaaninud, kuid tegemiseni pole jõudnud.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, tegelesin kaltsuvaiba materjali ribastamisega. Oma varanduse seas ringi tuhnides jõudsin kastini, mis oli täis meeste triiksärke. See särgikuhi seisis seal kastis juba sellest ajast, kui isa meie juurest igavikuteele läks. Mul oli kahju neid särke minema visata ja otsustasin need enda juurde tuua, et teha nendest midagi. Teadagi, meeste triiksärgid on valdavalt väga kergest ja kvaliteetsest materjalist. Aastad läksid, särgid seisid ikka kastis ja tegijat polnud kusagil.

Nüüd sel sügisel müüdi Lidlis lapitehnika tegijatele lõikematte ja lõikekettaid. Hind oli igati normaalne ja nõnda see lõikematt koos lisadega minu juurde jõudis. Kaevandasin särgikasti lõngakastide alt välja ja hakkasin särke sorteerima, pesema, triikima ja algosadeks lahti lõikama. Vaevaline oli see töö, sest vaba pinda oli vaid väike lauanurgake. Ja siis jõudis tütre kaudu minu juurde reguleeritava kõrgusega suur töölaud. Oh, milline õnnistus! Nüüd hakkas töö lausa lendama. Enam polnud aega söömise pealegi mõelda. Pesin, triikisin, lõikusin hommikust õhtuni, materjali kuhi aina kerkis. Lisaks isa särkidele hakkas särgikuhi kahanemise asemel hoopis kasvama. Sinna kuhja lisandusid abikaasa seisma jäänud triiksärgid ja kadunud äia triiksärgid. Ühed pikad püksid said ka lappideks.

Lõbusamaks läks siis, kui jõudsin lõpuks lappide lõikamiseni. Nüüd kulus see lõikematt marjaks ära. Joonlaud paika, kettaga siuh üle kanga ja lapid muudkui tulid, kuni ühel hetkel lõikasin sirinaga oma uhke lapitehnika joonlaua sisse. Pärast seda otse loomulikult ketas enam head tööd ei teinud. Kui olin ka oma teise ketta ära nürinud, käis kaasa mulle poest ketaste lisa toomas. Joonlaudu ja kettaid läks nagu leiba. Lõikusin hambuliseks lisaks veel kolm plastist ja kaks puidust joonlauda. Siis sai süda täis, läksin ehituspoodi ja tõin endale korraliku metallist joonlaua. Eks pidin nüüd märksa tähelepanelikum olema. Kui varem pidas joonlaud ketta hoo enne sõrmi kinni, siis metall seda enam ei teinud. Ei lugenud neid äranüritud kettaid kokku, aga neid ikka kulus üksjagu. Viimased lapid lõikasin juba nii, et ketas markeeris lõikejoone ära ja lõplikult lahti lõikasin juba kääride abil. Rahast hakkas kahju.

Vaheetapp, kuhi lappe ootab õmblemist.

lapid

Kui hakkasin lappe seelikuks kokku sättima, tundus, et midagi jääb vajaka. Käisin Abakhanis ja tõin paar kangaresti lisaks, ühe punasetriibulise ja ühe suure ruuduga sinise. Kui need kangad olid ka lappideks saanud, hakkas see kõige loomingulisem osa. Iga seeliku jaoks valisin välja 8 erinevat värvi lapid ja sättisin nendest kokku värvilised kangatriibud, nii et sama lapp ei kohtuks järgmisel real omasugusega. Iga järgnev paan oli 3-4 lapi võrra pikem. Kokku ajasin lapid overlokiga ja kergelt trapetsisse, et vähendada kroogitavat kangaosa. Lihtsalt selleks, et seelikut oleks lihtsam triikida. Ega ma seda viltu õmblemist joonlauaga enam järginud, nii juhtus paaril korral, et järgmise rea jaoks jäi napilt kangast puudu, nii et pidin lisalapi juurde õmblema. See muidugi kippus mu lappide laotuse pisut segi lööma ja pidin nuputama, kuhu otsa lapp juurde panna, et ei jookseks sama värvi lapp kusagil kohakuti.

Seelikule kummi otsimine oli paras peavalu. Karnaluksis käib suur remont ja osad kummid polnud vist üldse riiulis, samas pooled riiulid olid tühjad. Sobiva kummi leidmine ei olnud lihtne. Korjasin mitu varianti korvi, lõpuks jätsin sinna ühe üsna laia kummi, parasjagu triibuline ja natuke siksakiline. Lootsin, et see kumm sobib. Kodus, kui hakkasin kummi seelikute juurde passitama, polnud ma tulemusega üldse rahul. Nii et seadsin sammud uuesti poodi. Nüüd võtsin juba laiema poodide nimistu ette, aga seda õiget kummi ikka ei leidnud. Nii et maandusin uuesti Karnaluksis ja tuhnisin järjekordselt riiulid üksipulgi läbi. Neid kumme, mida ma eelmisel korral pidasin variandiks aga jätsin ostmata, neid ma enam üles ei leidnud. Vandusin tulist kurja ja läksin peenemata kummide riiuleid läbi lappama. Midagi sealt lõpuks leidsin. Kahtlesin, kas kummi laius on piisav, aga kuna paremat ei olnud võtta, siis ajasin kummi esimese seeliku külge ja tundus, et isegi sobib. Kuna seelik on üsna kerge, siis see kitsam kumm probleemi ei tekitanud.

Valmis sai 10 seelikut. Iga meie pere neiuke sai omale 2 seelikut Jõuluvana kingikotti. Kuigi meil on juba mitmed aastad kokkulepe, et Jõuluvana ei käi ja me tuleme kokku selleks, et koos toredasti aega veeta, paistis, et keegi Jõuluvana peale pahaseks ei saanud :)

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

lapiseelik

Jõuluvana kingikotti läksid ka kaardid. Panen ka nendest ühe pildi siia.

kaardid

Kes nüüd lähemalt uurib, see ilmselt tunneb need kolmnurgad ära. Need stiliseeritud värvilised kuused on pärit Basiluri tee pakendite pealt. Nii tore oli vaadata ühe tütre reaktsiooni, kui ta kaardi kätte võttis. Silmad läksid särama ja hõiskas, et on ka neid teepakendeid alles hoidnud.

Lappe on mul veel päris arvestatav kuhi alles. Omal veel lapiseelikut polegi, nii et saan veel lappidega hullata.


 

3. jaan 2025

2024 kokkuvõte

2024. aastat võib käsitöö seisukohalt lugeda totaalseks ikalduse aastaks. Kui aasta alguses veel midagi tegin, siis kevade lähenedes kadus isu midagi kätte võtta lihtsalt ära. Korduvalt käisin lõngu paitamas, võtsin isegi mõned kapist välja, tegin proovikudumise ja panin lõngad kappi tagasi.
Lõngade paitamise tulemusel korjasin kastist välja mõned taimedega värvitud kerad ja sobitasin neid kokku. Puudu jäi tumedamast toonist. Värvisin poevärviga ühe samblarohelise vihi ja alustasin triibukampsuniga. Olin isegi tubli, kere sain valmis, varrukateni ei jõudnud, vedru käis maha. Siis panin varrastele ühe Haapsalu salli, et seda hea pikkadel autosõitudel kududa. Lohistasin kotti terve suvi endaga kaasa, lõpuks sain isegi üle poole tehtud, aga mida sügise poole, seda vähem sall kotist välja pääses. Tõdesin, et pole mõtet seda kotti kogu aeg kaasa lohistada, istugu kodus  ja pakkugu kampsunile seltsi.

Numbrilised saavutused:
1 paar sõrmkindaid
6 paari kirikindaid
2 paari sokke
1 kampsun
1 patentkoes kirju sall
1 topp
1 Haapsalu sall, mille sain aasta viimastel tundidel varrastelt maha. Kuidas ma nii kaugele lõpuks jõudsin, katsun varsti lähemalt kirjutada.

Pooleli on 1 kampsun. Varasemaid luukeresid üles ei loe, nende aeg pole veel kätte jõudnud.

Kudusin ära 1880 g/7274 m lõnga

Käärisin üles päris mitme kaltsuvaiba jagu lõime, see pole telgedele veel jõudnud. Aga materjali on kastitäite kaupa värvitud ja ette lõigutud. Plaanis on teljed selle aastanumbri sees tööle saada.

Mis veel?
Käsitöönurgake sai lisaks ühe suure reguleeritava töölaua. Nüüd on mul kaks töölauda, ühe peal on rivis kolm õmblusmasinat ja teise peal saan materjale ette valmistada. Milline õnnistus! Kui paljud asjad on ruumipuudusel varasemalt tegemata jäänud! Ainuüksi mõte, et pead õmblusmasinaid nagu kass poegi ühest nurgast teise vedama, et midagigi teha saaks, tõmbas motivatsiooni nulli.
Suure rõõmuga, et tööpinna lisa tekkis, lõin vanalt laualt kultuurkihi minema, ladusin oma 3 õmblusmasinat ritta ja õmblesin ühe valuga 10 lapiseelikut. Teen varsti nendest postituse, siis kõigest lähemalt.
Ah jaa, enne lapiseelikuid oli kapis seisvate asjade ümbertuunimine ka. Mitukümmend T-särki ja mõned muud esemed said omale uue disaini. See üritus tuli koos kaltsuvaiba materjali ribastamisega. Lõin kapid tühjaks ja sorteerisin kahte ossa, asjad, mis lähvad kappi tagasi kui OK riideesemed ja riided, mis lähvad ümbertegemisele või kui sedamoodi ka asja ei saa, siis löön käärid sisse ja lähvad kaltsuvaiba sisse. Mõned riided saatsin ka taaskasutusse. Sain nii kaltsuvaiba materjali kui ka mitu kuhja T-särke, mida saan jälle rõõmsasti kanda. Põhiprobleem minu jaoks on T-särkide kitsad kaelused. Ma lihtsalt ei kannata, kui kaelus tihedalt ümber kaela on. Kägistamise tunne tuleb peale. Harutasin kaelused lahti ja tegin kattemasinat kasutades uued kaelused. Mõned pika varrukaga särgid said endale lühikesed varrukad. Ka abikaasa tegi oma riiulites ülevaatuse ning osad särgid said avaramad kaelused. Lisaks parandasin mõned pikalt seisma jäänud teksad ära. Mu uuel masinal on nn. parandusõmblus, millega on sedasorti töö väga lihtsaks tehtud. Väike paik rebenenud kohale alla ja masinaga parandusõmblus peale. Tulemus on tugev ja peaaegu et märkamatu. Super!

Tegin endale jõulukingituse. Ostsin Sujuri kirivööde teljed. Noorele sugulasele vaja üks vöö tantsupeoks kududa. Käisin mööda korterit ringi, mõõtsin ja pidasin aru, mis asjade vahele vööd üles käärima hakkan, kui nägin Sujuri postitust, et tellimusteljed valmis ja lisaks nendele on mõned teljed veel saadaval. Päeva mõtlesin ja otsustasin teljed ära osta. Olen varasemalt käärimiseks klaverit kasutanud (mida kõike küll klaveriga teha saab!) ja ringi sees istudes kudunud, telgedel kudumine on märksa lihtsam. Pool vööd sain tehtud, kui käsi otsustas koostöö lõpetada (üldse ei süüdista kudumist, asjad lihtsalt juhtuvad). Nüüd jooksen mööda arste ja uuringuid, kuid ma olen läbinisti positiivne. Ma saan käe korda! Mul pole aega 2 aastat liikumatu parema käega diivaninurgas konutada!

Kunagi saan ehk aasta alguses kootud asjad ka pildile püütud ning blogis kajastatud.

Peatse lugemiseni ja olge mõnusad!

7. märts 2024

Vigala kindad

 Nende kinnaste aluseks on võetud Vigala kindad EVM E 309:55/ab, link muuseumikogusse: https://www.muis.ee/museaalview/1263629

Vigala kindad
Nende kinnastega on selline lugu, et neid saab lähemalt vaadata näitusel alates 12. märtsist, Pikk tn 22, Tallinnas.
Kudujate Koopiaklubi naised olid vahepeal jälle hästi tublid ja kudusid näituse tarbeks hulga Vigala kindaid ja ka Muhu sõrmikuid. Minu kudumiseks valitud kindapaar ei ole väga traditsiooniline Vigala kinnas. Seda põhimustrit on seal kootud küll, kuid teiste värvidega. Sinist tooni on Vigala kandi kinnastes ikka päris vähe. Ja sellist vitsa ei kohta ka eriti tihti.

 Mulle see värvikombinatsioon meeldis väga ja nii ma sellised kindad kudumiseks välja valisingi.
Muuseumi originaalil on kootud käelaba küljelaiendus. Minu käsi on aga nii pisike, et küljekahandust polnud mõtet kududa.
Alustasin kahevärvilise vitsalise loodusega pöidla tagant. Labaosa lõpetus on kolmetahiline ja mustrisse kootud.

Vitsa harutasin ka ühe korra üles. See kude on põhimustrist igal juhul venivam ja serv jäi liialt lai. Nii et vitsa jaoks võtsin silmi vähemaks.

Vigala kindad

Vigala kindad

Panin siia pildi, kus üks kinda vits on tagurpidi pööratud. Mulle meeldib see pahempidine külg ka väga.

Kudumiseks kasutasin Filcolana New Zealand Lammeuld lõnga, 100 g/600 m, 100% villane
Vardad 1,25.

Peenikeste varrastega on paras ikaldus.
Kaks komplekti oli korraga kasutuses ja mõlemast komplektist üks varras läks abikaasa kätte ülelihvimisele. Üks hetk hakkas lihtsalt lõng takerduma ja kui lähemalt uurima hakkasime, selgus, et varraste pealmine kiht hakkab maha kooruma. Alguses sai karedamaid kohti üle lihvitud, aga mida rohkem lihvida, seda karedamaks varras läks. Ei jäänudki muud üle, kui vigased vardad täielikult üle lihvida ja pealmisest kattekihist vabastada. Ilmselt on aja küsimus, millal järgmised vardad karvaseks lähvad. Olen kuulnud, et kattekihi koorumine on viimase aja varraste probleem. Ma pean kurvastusega tõdema, et mul on juba üsna vanad vardad. Ja probleem lõi ka nendel välja. Kurb. Normaalset asendust pole vähemalt praegu kusagilt võtta.

Vigala kindad

 

6. märts 2024

Lõputu küünlapäev

Kes on näinud filmi "Lõputu küünlapäev"? (1993 Groundhog Day (USA)) Alles hiljaaegu jooksis ETV2 pealt.
Kasutangi ETV sisujuhti filmist (nendele, kes pole filmi näinud):
Ilmateadustaja Phil (Bill Murray) saadetakse igal aastal 2. veebruaril Pennsylvania osariigis asuvasse Punxsutawney väikelinna, et teha seal reportaaž ilma ennustavast metsümisejast. Kui metsümiseja näeb urust väljudes oma varju, kestab talv veel kuus nädalat, kui ei näe, tuleb kevad varakult. Juhtub aga, et lumetormi tõttu jääb Phil koos võttemeeskonnaga Punxsutawneysse vangi. Järgmisel hommikul ärgates märkab ta oma suureks üllatuseks, et kõik eelmisel päeval toimunu kordub uuesti. Tundub, et sellest päevast kujuneb Phili jaoks eksistentsiaalne luupainaja, kuni ta taipab, et ajas tagasi rändamine annab talle võimaluse õppida tundma produtsenti Ritat (Andie MacDowell).

Hakkan algusest pihta, varsti saate teada, miks selline sissejuhatus

Mul oli olemas neli pika värviüleminekuga lõngakooki, Create with Adlibris Knit it! Merino Passion. Üks nendest on punaste/roosade/valgete toonidega, mis sobib ideaalselt mu puna-lilla jope juurde. Novembri alguses otsisin selle kera välja ja tahtsin mütsi kududa. Ammu oli mõttes olnud võrkpatentkude ja nõnda lõingi varrastele proovitüki, et vajalik silmade arv kindlaks teha. Proovitükk kootud, silmade arv olemas, hakkasin kuduma. Mütsi soonikuks valisin topeltsooniku. Kuna see soonik hoiab tugevalt kokku võrreldes järgneva koega, ei vähendanud silmuste arvu. Ups, soonik sai liiga avar. Võtsin peenemad vardad ja alustasin otsast peale. Ikka ei saanud hea. Nõnda harutasin soonikut mitu korda üles, kuni leidsin sobiva silmade arvu. Tegin juurde puuduvad silmused ja võrkpatendi kudumine võis alata. Mida rohkem ridu kudusin, seda laiemaks hakkas müts venima. Kummaline, sest proovitükk ei olnud pisike ja selle pealt võtsin ju silmade arvu. Pool mütsi kõrgust oli olemas, siis oli asi selge, et sinna mütsi sisse oleks poolteist pead ära mahtunud. Proovisin välja mõelda, kui palju neid silmi siis tegelikult vaja on ja jälle harutamine.
Uus häda, kuidas see silmade kokkuvõtmine pärast soonikut teha, et üleminek ilus jääks. Mitu katsetust, enne kui sobiva variandi leidsin. Ja jälle hakkas jama otsast peale. Kuigi olin enam kui kindel, et nüüd on silmuste arv õige, oli müts ikka lotakas. Appi!
Ja jälle harutamine!

Lõputu küünlapäev
 Nüüd siis jõuan postituse alguse juurde. See kudumine ja harutamine oli kestnud juba ligi paar nädalat. Hommikul läheb abikaasa tööle, mina koon, tuleb abikaasa töölt, mina koon, aga kudumine on täpselt sama koha peal, kus hommikul. Kaasa, küsib, mis päev otsa tegid? No otse loomulikult kudusin (ja harutasin), endal juba lootusetuse nägu peas. Siis kaasa ütles, et mul on nagu lõputu küünlapäev. No ta absoluutselt ei eksinud. Ja siiamaani olematu müts sai omale nime.

Kui lõpuks arvasin, et äkki nüüd aitab sellest lõputust harutamisest, võtaks otsa kokku, hakkas uus etapp harutamisi. Kuidas saab parem, kas murumütsi moodi lõpp või kiire lõpetamine? Esimene katsetus - murumüts.
Silmade kokkuvõtmine tuli liiga järsk. Harutamine.
Vähendasin kokkuvõtmiste kohti, müts tuli otsast nurgeline. Harutamine.
Kombineerisin lisaridadega, et leida õige kumerus lõpetamiseks. Müts vajus silmini. Harutamine, nüüd siis juba rohkem, et selle meetodiga mütsile õige kõrgus saada. Vaatasin seda kuklatagust ja tekkis mõte, et saab äkki seda ridade vahetust rohkem märkamatuks teha. Harutasin kuni soonikuni. No nii, peaaegu alguses tagasi. Aga see uus kuklatagune ei meeldinud. Pool mütsi juba kootud, aga uus harutamine kuni soonikuni. Ausalt, nutt tuli peale.

Uus ponnistus. Sain oma murumuna lõpuks kokku võetud.
Nojah, ma nägin selle mütsiga välja nagu ehtne muna. Fui... 

võrkpatent
Järgmine katsetus, kudusin pika toru ja kiire lõpetus. Toru sai liiga pikk ja kukla taga lotendav lõpetus ei meeldinud. Minu karikas sai pilgeni täis ja hakkas üle ääre ajama. Lõputu küünlapäev sai oma lõpu. Panin selle mütsi käest, viisin ära teise tuppa, et see silma all ei oleks, võtsin sama lõnga, aga teise värvi, otsisin palmikumustrid välja ja alustasin uue mütsiga. Kaks päeva, ja müts oli valmis. Ei mingit harutamist ega vaevlemist. Ühest kerast tuli kenasti kaks mütsi välja (neid mütse olen blogis juba varem näidanud).
Siis kudusin veel ühe kinnasteks ostetud lõnga mütsiks ja lõpetasin ära poolikud sõrmikud.
Siis võtsin ette vesti kudumise (millega panin järjekordselt mööda, aga eks varsti näitan teile ka).

Ja siis, vahetult enne aastavahetust, otsisin oma lõputu küünlapäeva üles, proovisin pähe, no ikka justkui pisut liiga lai. Tõmbasin võrkpatendi osa kuni soonikuni uuesti üles, vähendasin veel silmuste arvu ja näe imet, ühe päevaga oli müts valmis, täpselt selline, nagu vaja.

Lõputu küünlapäev

Lõputu küünlapäev

Lõng: Create with Adlibris Knit it! Merino Passion, 50% Merino Superwash, 50% Premium Acrylic, 150 g/375 m Nm 2,5, värv B133, Keukenhof

Vardad 3,5 ja heegelnõel nuppude tegemiseks

Tutt on samuti ise tehtud.

Jätkuvalt pean lõnga kiitma. Selle meeletu harutamise peale oleks võinud see lõng juba prügikasti kandidaat olla, aga ei, lõng näeb endiselt välja nagu uus.