Soolapadjad / Salt Pillows

Täna tuleb üks täiesti plaaniväline postitus.

Tütar astus meie juurest läbi ja küsis oma pikaleveninud nohule abi. Et kas saaks meie käest laenuks soolapatju. Kaevasime oma soolapadjad sahtlist välja. Aga anda hästi ei tahtnud. Nad on meil juba päris eakad. Otsisime kapist kangajupi (nõukaaegne flanell) ja tegin lapsele uued soolapadjad. Ja kuna natuke kangast jäi veel alles, siis õmblesin kogu kangajäägi soolapatjadeks. Meie vanad padjad läksid väljateenitud pensionile.

Et kui nüüd kellelgi tekib küsimus, mis nende patjadega tehakse, siis need aetakse soojaks ja pannakse põskedele ning pikutatakse rahus, kuni padjad on maha jahtunud. Järele proovitud juba ammusel ajal, aitavad nohu vastu võidelda ja enesetunnet parandada.
Kausikese sees on taimetee segu, mis on kokku sätitud taimedest, mis aitavad hästi käheda kurgu ja vesise nina korral.

See postitus pole mingi käsitöö näidisetalon. Pigem tuletan meelde, et väga lihtsate vahenditega on võimalik ennast ise aidata. Kapist mingi tihedama puuvillase kangatüki peaks igaüks leidma, kotikese saab või käsitsi kinni õmmelda, kui õmblusmasinat pole käepärast. Tegelikult aitab kasvõi tihe puuvillane sokk, kuhu saab jämeda meresoola või lauasoola sisse panna ja sõlm peale.

Nii et kõik võitlusesse nohu vastu lihtsate koduste vahenditega!

Sukad Eesti kirivöö ainetel

Need on tegelikult sukad versioon 2. Versioon 1 istub siiamaani poolikuna televiisori laua peal. Aga küllap saavad need ka kunagi valmis.

Asjatundjad Eesti rahvariiete alal haaravad neid pilte nähes ilmselt validooli järele. Rahustuseks võin öelda, et sellises komplektis need sukad olidki ainult pildistamise jaoks.
Seelik on Türi triibustik, Muhu pätid varba otsas ja kolme kirivöö mustrite ainetel sukad jalas. Kompott missugune!

Altpoolt ülespoole minnes on vöökirjade järjestus selline: esimene on Türi, teine on Kihelkonna ja kolmas on Halliste muster.

Nüüd siis nende sukkade saamisloost. Väimees tellis oma emale kingituseks meie rahvusvärvides sukad. Mõtlesin siis, et oleks tore kasutada vöökirjade mustreid sellele vaatamata, et värvid pole need, mis vöödel on. Võtsin riiulist kirivööde raamatu ja hakkasin mustried valima. Keeruline oli, kõik mustrid oleks tahtnud järjest suka sisse kududa. Mul oli juba pool sukka valmis, kui sain jala mõõdud. Ups, arvestasin oma jala suuruse järgi, aga vaja oli natuke laiema säärega sukka. Tõstsin suka teleka ette (no seal istub see siiamaani, kuigi vahepeal on see lõpuni kootud ja isegi teise algus on olemas) ja kaevusin lõngaarvestuse tabelisse. No ei ole enam piisavat lõngavaru. Lippasin Karnaluksi uue lõnga järele, kuid ei pääsenud uksest sisse, pühade-eelne lühedatud tööpäev sattus olema. Kiristasin hambaid, kella vaadates tõdesin, et hilinesin kõigest mõne minuti. Pood oli rahvast täis, aga turvamees seisis ukse ees ja teha polnud midagi. Järgmine pood Abakhan, aga polnud sobivat lõnga. Kolmas pood Liann Lõngad Kaubamajas. Nemad töötasid õnneks ja sobivad lõngad olid ka olemas.

 Kui juba uued sukad, siis olgu uued mustrid ka. Lappasin jälle raamatut ja otsisin sobivaid mustreid.

Lõngaks Gründl Hot Socks uni 75% uusvill, 25% polüamiid, 50 g/210 m
vardad 1,5
Lõnga kulus kokku 180 grammi

Piltide peal on sukad minu jalas. Eks nad natuke suured mulle on, aga lausa alla ka ei vajunud.
Sukad elavad nüüd oma elu Hollandis.

Katsetasin nende sukkade peal minu jaoks uudset ninakahandamise süsteemi. Mulle see meeldib.

Maateljed

Tänane postitus on täis emotsioone, rõõmu ja nukrust, ajalugu ja tänapäeva.
Tänase loo kangelaseks on maateljed, mis on pärand mu abikaasa vana-vanaemalt.
Vähemalt sinnamaani suudame taastada ajalugu. Meile teadaolevalt olid need teljed töös juba 19. sajandil Vormsi saarel. Sealt rändasid need Haapsalu külje alla. Abikaasa mäletab, et kui käis seal vanavanematel külas, siis olid need teljed seal üleval.

Läksid aastad ja teljed maandusid lakapealsele. Lihtsalt polnud kudujat.

Sain vast pea aasta aega tagasi sealt talust kõne, et kas oskan nende telgedega midagi peale hakata? Et seisavad nukralt seal laka peal ja et loll on neid lõkkesse ka ajada. Loomulikult, see oleks väga loll samm olnud. Vahepeal olid mul hullumeelsed kuud, nii et polnud ööl ega päeval vahet. Aga mul oli kuklas kogu aeg meeles, et ühed teljed ootavad mind. Augustis leidsime hetke, kus käisime telgedel järel. Siin need teljed siis on. Igat sorti vidinaid on veel, kuhi sugasid ja niieraamisid näiteks, aga need ei jäänud pildile. Uhked, eksole. Ja uskumatult hästi säilinud. Paari koha peal on mõned koiaugud märgata, muidu on kena puhas puit. Ja kui mugav pink veel on!
 Panime teljed ülesse ja olin valmis oma lõngakuhilaid vaipadeks tegema, kui saime tõdeda, et kus on, sinna antakse.
Minu vanaisa poolt meile pulmakingiks tehtud kiriteljed on siiamaani seisnud maal laka peal, kuna  polnud ruumi telgi üles panna. Ja nüüd jõudis kätte aeg, kus aampalgid ei pea enam vastu ja lakapealne on vaja tühjaks vedada. Nii et mul olid korraga kahed teljed, mis pidid ühte tuppa ära mahtuma. Ühed väärika ajalooga maateljed ja teised minu jaoks suure tähendusega kiriteljed. Käisin silitasin maatelgesid ja mõtlesin, mida siis nüüd ette võtta. Et kui pean valima maatelgede ja kiritelgede vahel, siis pigem kaldub mu eelistus kiritelgede poole. Samas ülespandud telgesid ei tahtnud lihtsalt niisama suvalisse kohta sokutada. Need teljed väärivad parimat. Saatsin siis kirja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu ja kurtsin muret, et mul teljed, mis otsivad uut kodu. Liit polnud telgedest huvitatud, aga küsis luba seda minu kirja jagada nende koostööpartneritele. Loomulikult andsin loa. Lühikese vaheajaga saabus kaks kirja. Esimene kiri tuli Vormsi Talumuuseumilt ja sinna need teljed ka ära lubasin. Teine kiri tuli tuli ka Vormsi saarelt, aga kuna teljed olin juba ära lubanud, siis pidin ära ütlema. Vastuseks sain, et eks kiri saadetigi selle mõttega, et äkki võiks need muuseumisse viia. No kui juba kaks kirja järjest ütlesid, et muuseum on õige paik, siis tähendab nii ongi.
Kui nüüd siia veel natuke ajalugu juurde panna, siis Vormsi Talumuuseumi majas elas enne maja müümist muuseumile abikaasa vanaisa õetütar. No vaata siis, kuidas kõik loksus oma õigesse kohta.

Täna oli siis see päev, kui võtsime teljed koost lahti ja pakkisime autole ning teljed alustasid sõitu Vormsi tänavalt Vormsi saarele. Teljed jõuavad jälle sinna tagasi, kust nad väga ammu rännakut alustasid. Mitte küll samasse tallu, kust tulid, aga sinna päris lähedale.

Olen nüüd ühtlasi kurb ja rõõmus. Aga see on selge, et teljed jõuavad sinna, kus on nende kõige õigem ja parem koht. Killuke ajalugu loksus paika.

Kindad kudus Ene Rand Vormsi Käsitöö Seltsist

Tänast päeva jäävad meenutama armsad sõrmkindad, mis seostuvad vägagi minu lapsepõlvemälestustega. Nimelt kandsin ma lapsepõlves täpselt selle kirjaga kindaid. Kinda vitsad olid tavalises 2/2 soonikus ja triibulised, kindalaba muster aga täpselt see, mis nendel kinnastel. See on muster, mida leiab päris paljudest maakondadest, samuti ka Lätist. Minu lapsepõlve kindad tulid peaaegu kõik Lätis elava vanaema käest ja tema kudus justnimelt seda mustrit meie kõigi kinnastesse. Variatsioonid olid vaid kinda värvides. Aitäh Enele, kes kudus mu mälestused kinnastesse (muuseas, kindad on mulle täiesti parajad) ja aitäh Marjule Vormsi Talumuuseumist, et aitasid leida meie telgedele parima koha.

Nüüd pühin silmanurgast heldimuspisara ja lähen isadepäeva kooki sööma. Vot nii!

Forest Fling

Drops 196-5 Forest Fling
Otsustasin, et kui praegu ei näita seda salli, siis jääb postitus tegemata.

Sall sai valmis juba augustis ja pildile sai see septembri alguses. Olime abikaasaga metsas, trampisime mitmeid tunde mööda metsa ja otsisime seeni. Saak oli vilets. Vahetasime asukohta, et vaadata üle meie pohlakoht. Marju õnneks oli. Enne kojusõitmist kasutasime veel õhtuvalgust, et mõned valminud käsitööd pildile püüda. Ega ma seda üritust enne metsaminekut väga tõsiselt võtnud. Polnud ju seljaski midagi rohkemat kui metsariided, juukseharja polnud, et räti all äramuljutud juukseid kohendada. Nii igaks juhuks tegime pildid ära, et mine tea, kas paremat võimalust tuleb. Ega tulnudki. Kui oleks võimalust olnud, polnud salli kaasas. Kui sall oli kaasas, polnud pildiilma.
Nõnda ma siis lehvisin mööda metsateed ringi nagu lastud vares ja pildid said tehtud. Ühesõnaga, keskenduge sallile :)

Lõngaks Drops Delight, värv 02, 50 g/175 m, 75% villa, 25% polüamiidi
Vardad 3,5

Muster on iseenesest lihtne, lühendatud ridadega parempidine kudumine. Sellega ei tohiks mingit probleemi tekkida, mul aga õnnestus harutada meeletutes kogustes. Esialgu ei saanud täpselt juhendist aru, et kus ma pean lehemotiivi vahetudes ümber keerama. Nõnda tekitasin ülearuse rea. Kui ükskord aru hakkasin saama, kuidas vaja teha on, oli juba päris suur ports kootud. Ja ei tea, kuidas see küll õnnestus, aga paar korda kudusin leherootsu valet pidi. Esimene kord, kui vea avastasin, hakkasin mingit omaloomingut tegema. Et tekitaks sinna salli sisse mingi kobara teistpidi rootsudega lehti. Peaaegu et isegi õnnestus, aga mulle see tulemus ei meeldinud. Ühesõnaga, kudusin suure hulga lõnga omaloominguks ära, harutasin selle üles ja muidugi selle vigase algse lehe ka, aga selleks oli vaja diagonaali mööda kaks rida lehti üles harutada. Harutatud osa oli kõvasti suurem kui lõngatokk. Muudkui aga harutasin ja vandusin. No sedamoodi suurt harutamist viljelesin päris mitmed korrad. Ime, et selle aja peale kudumise isu üle ei läinud.
Salli lõpuks oli mustri põhimõte väga selge. See muidugi ei tähenda, et kui sama salli kudumine ette võtta, siis apsakaid sisse ei tuleks. Mõni muster kohe on selline, et eksimine on kerge tulema.

Minu sall sai originaalmustriga võrreldes leherea jagu laiem, et oleks ikka õlasalli mõõtu.

Lõbusad kindad lastele

Näitan nüüd lõbusaid laste kindaid, tervelt 6 paari korraga.

On nad nüüd kõik rebased või rebased ja hundid, võta nüüd kinni. Paar siilikindaid ka sekka.

Lõngaks Novita 7 Veljestä
150 g/300 m, 75% villa, 25% polüamiidi

Oli päris lõbus kudumine

Point the Way õlasall

Point the Way, Drops 186/4

Hästi lihtne kudumine, samas natuke teistmoodi sall.
Niipea, kui Drops oma uue kudumiskataloogi avaldas, teadsin ma kohe, et seda salli tahan ma kududa. Ahvatlus oli võtta samad lõngad, nagu Drops soovitas, aga siis tuli meelde, et mul oli kapis mitu huvitavat kirjut lõnga, mis sai just sallide jaoks ostetud ja otsustasin hoopis nende tokkide hulgast valiku teha.

Natuke sain harutada ka. Lihtsalt mustri tõlgendamise ja ridade lugemisega panin esimesel korral puusse. Kohe ei paistnud viga välja ka, nii et üles sai võetud päris suur jupp sallist. Aga mis halvasti, see uuesti. Lõpptulemusega olen rahul. Sall on mõnus kirju, saab korralikult ümber kaela mässida ja mis peamine, lõng ei torgi. Ainus puudus lõngal, ega ta hästi kuivatamisjärgseid mõõtusid ei hoia. Aga sall iseenesest on niigi hästi pikk.
Üks harutamine oli veel, tahtsin ripsi vahele auguridasid paigutada. Kahjuks see ilu ei jäänud kirju lõnga vahelt nähtavale, nii et selle omapoolse aretamise võtsin ülesse.

Lõng: Austermann Mia Bella 100 g/360 m, 50% villa, 50% akrüüli
Kasutasin kolme erinevat värvikombinatsiooni, numbrid 0001, 0002 ja 0004.
Lootsin, et saan kahe tokiga hakkama, aga kahe tokiga lõpuni ei jõudnud. Nii et salli otsas on ka natuke kolmandat värvi.
Kaalu järgi on sall 198 grammi, aga nagu ikka, ega siis 100-grammises tokis pole 100 grammi lõnga, ikka vähem.
Vardad: 3,0