Vahepeal sain ühe rahvariide seeliku valmis. Alustasin sellega ikka väga-väga ammu, siis tegin mõned marginaalsed liigutused ja jälle töö seisis. Oleks siis oma seelik, tuhka sellest venitamisest. Aga see on mu ema seelik. Ise lubasin seeliku valmis teha. Täitsa piinlik oli juba. Kui ema sünnipäev lähenes, pidasin endaga paar kurjemat sorti arupidamist maha ja võtsin ennast lõpuks kokku. Seal pole ju midagi ületamatut, eksole!
Triipusid sain kolm korda ümber voltida, enne kui kõik kenasti klappima hakkas.
Salatasku tegin ka. Ja muidugi valge toot sai ka sappa õmmeldud.
Minu seeliku kangas ootab veel tegemist. (Särk on juba olemas)
Mõistlik oleks selle tegemine kohe ette võtta, sest kõik etapid praegu värskelt meeles. Aga ei julge isegi omale midagi lubada. Õhtuks on vedru ikka nii maha käinud, et igal õhtul ei jaksa ennast enam teleka tahagi vedada.
Aga tuleb tunnistada, et seelikutriibustik on ikka väga armas ja hingekosutav.