Türi rahvariided

Sel suvel olen väga vilets postitaja olnud, aga tehtud on palju.

Aprillis kirjutasin, kuidas ma omale rahvariided ostsin ja mis nendest riietest sai.
See lugu siis siin

Laulupidu juba mitme nädala taha jäänud, kuid mul siiamaani näitamata, mis mu rahvariiete projektist sai.
Nii naljakas, kui see ka pole, ei ole mul esinduspilti näidata. Seda sahmimist oli nii enne kui ka laulupeo ajal nii palju, et ei tulnud meeldegi, et võiks ennast koos rahvariietega kenasti pildile sättida. On olemas mõned juhuslikud klõpsud mobiiliga. Olgu siis needki ette näidatud.

Rongkäiku oodates

Sõlgesid on pildil üks ülearune. See ootas tütart, kellel oli üks sõlg puudu. Ja jalatsid pole ka õiged, kuid need olid vanad head sissekäidud kingad. Ilma nendeta oleksin peo lõpus vist jalutu olnud.

Käistest mõni sõna.
Eelnevas postituses juba kirjutasin, kuidas käiste tikkimine alguse sai. Tikkimine läks üsna ladusalt, kui juba hoo sisse sain.

Käiste tagumine külg tikitud

Asi läks jamaks kätte, kui tikkimine oli tehtud. Mõõtsin ja kalkuleerisin ja vaatasin, et õla peale olen kangast liiga palju jätnud. Kontrollisin veel üle, lõin käärid sisse ja lõikasin ülearuse ära. Tegin õla peale veel uhked kolmnurgad kaelakaarele, õmblesin õlalapid peale. Kurrutasin kenasti kõik ära, lappisin varrukad voltidesse, kinnitasin käistele ja ... pidin ennast maapõhja kiruma. Ikkagi olin mõõtmisega vea teinud. Täpselt see osa, mis ära sai lõigatud, jäi tegelikult ikkagi puudu. Lihtsalt ei saa aru, kuidas mitu korda kontrollitud mõõtmine mulle vale tulemuse andis. Harutasin kõik tükid jälle eraldi, õlalapi pealt maha, kolmnurkse kiilu ka ära ja tegin sinna õla peale ühe lisasiilaka, mis lõppes jälle selle kolmnurgaga. Õmblesin kõik kinni. Ja kui selga proovisin, adusin, et see siilakas oleks võinud natuke kitsam olla, sest õlalapi alt paistab kergelt välja, et seal on midagi teistmoodi kui peaks. Ja suure hirmuga, et käised liiga lühikeseks jäävad, otsisin uue ja laiema pitsi sinna serva. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et ilmselt oleks siiski piisanud, kui oleksin jäänud esimese variandi juurde ja lihtsalt laiema pitsi serva pannud. Vöö võiks käiste alt välja paista, mul kipub pits vöö ära katma. Ei teagi kohe, kuidas parandama hakata. Kiskuda kõik õmblused jälle lahti ja õla pealt siilakas kitsamaks teha? Või võtta pits alt lahti ja teha käised altpoolt lühemaks, nii et ristikesed jääksid kenasti käiste palistuseks? Või teeks kohe mõlemad liigutused? Kaelaaugu võiks ka grammikese sügavama teha.

Mainimata ei saa jätta ka apsakat kraega. Õmblesin krae kenasti külge ja kui käised selga ajasin, polnud krae nurkades enam tikandit. No muidugi, krae läks tagurpidi peale.

Kes siis krae sedapidi peale paneb?

Varrukaid sain ka kaks korda teha. Kõik õmblused said kenasti ära tehtud, pahem pool nägi ka väga kena välja. Ja siis lõin käärid varrukasse sisse. No mitte ei meeldinud see varruka laius. Lõikasin varruka pisut kitsamaks. Vähemalt selle otsusega olen rahul.

Kui juba käised olemas olid, vaatasin kalendrit. Olin graafikust ees. Väga tore!
Tähendab, jõuan ka tanu tikkida. Internetist leidsin kena sinise tikandiga Türi tanu fotod. Pildistatud oli nii kenasti, et lootsin sealt foto pealt tikandi paberile joonistada. Ainus asi, ma ei näinud fotodelt, kuidas muster lõpeb. Küsisin FB foorumist, kas keegi saab oma tanu üles pildistada või lausa mustrit jagada. Küsija suu pihta ei lööda. Mul oli samal päeval olemas tanu muster! Ainus takistus, mis teele veeres, oli tikandi lõng. See tanu pidi olema linase tikandiga, mul linast polnud olemas. Mulinee ei pidavat sellele tanule sobima. Siis algas jaht linasele lõngale. Tallinnast kusagilt ei leidnud. Sõit Tartusse. Sinist pole. Võtsin väikese pooli valget, et proovin ise värvida. Sõit Läti-Valka. Äkki lätlastel linast? Müüja vangutas pead. Juba mitu aastat pole neile seda linast müügile toodud. Sõit Võrru. Sinist pole, aga sain valget, mis tundus hea ühtlane lõng olema, Katia lõng, mille sai kiududeks harutada. Kodus lõin värvipoti tulele. Värvisin neli erinevat varianti, ükski nendest mulle ei meeldinud. Sukeldusin internetti. Leidsin ühe pisikese Leedu e-poekese, kus oli sobiv sinine linane lõng olemas. Ja ennäe imet, sealt sai meile ka tellida. Natuke ootust ja olin linase lõnga omanik.
Vahepeal võtsin kapist ühe jupi linast triibulist kangast ja traageldasin kokku proovitanu. Väga mugav peakate tuli (peaks õmblused korralikult ära tegema, väga mõnus oleks sellega aiatööd teha).
Saabunud lõng on linasele omaselt mitte väga ühtlane. Naersin, et linasega tikkimine on ainult tugevatele. Kui oleks natuke hõredam kangas olnud, poleks tikkimine ilmselt raske olnud, minu kangaga oli vaeva küllaga. Esimese nõela keerasin esimese pistega juba kõveraks. Näpu sisse sain paar korralikku auku. Vahetasin nõela peenema vastu. Küll sai vaeva näha lõnga nõelasilmast läbiajamisega! Aga jämedama nõelaga oli töö võimatu. Ühtelugu oli tikkimise lõnga ümber mingi kiudude pusa, mida tuli jälle ja jälle sealt niidi ümbert ära kakkuda. Töö läks kohutavalt aeglaselt edasi. Iga kell oleks pigem uued käised tikkinud. Aga alla ka ei tahtnud anda. Töö sai lõpuks tehtud. Sõrmed said korralikult ära perforeeritud, korduvalt tirisin nõela vasaku käe pöidlast välja. Oleksin võinud oma pöidla ristpistega ära kaunistada :)
Karnaluksist leidsin tanule paelad: punase ja kardpaela. Tanu lindiga on märksa kurvemad lood. Sellist head paela, mis oleks kerge, kahepoolse lillemustriga ja sobivast materjalist, lihtsalt pole. Valikuks lihtne ühevärviline atlaspael või siis see pael, mille lõpuks valisin ja ära ostsin. Värv mu maitse jaoks natuke liiga hele, aga vähemalt mingi lillemuster peal ja muster mõlemalt poolelt vaadeldav.

Türi tanu

Kartsin, et pael jääb tanu jaoks natuke liiga raskeks. Tegelikult polnud kandmisel seda raskust tunda. Tunda oli aga hoopis midagi muud, mida ma ei osanud ette näha. Pael kippus selja taga pidevalt kuhugi takerduma. Ma ei saanud aru, kuhu pael kinni jääb. Pärast laulupidu avastasin, et see oli mu oma käiste tikand, kuhu taha lint ennast haakis. Mitme koha pealt on tikkimislõng karvaseks tõmmatud. Ühe litri olen ka ära kaotanud. Katsusin siis näpuga lindi serva ja tõepoolest, teatud nurga all tõmmates on lindi serv jäik ja kare. Pean ilmselt selle lindi tanu küljest eemaldama ja poest atlaspaela tooma.

eite-taati laulupoe rongkäiguks valmis!

Seeliku lootsin Ave käest saada. Kuna ta oli ennast kõigile ära lubanud ja tööde kuhi oli kaugelt üle pea kasvanud, siis päästsin Ave seeliku õmblemisest. Tõin kanga koju ja tegin seeliku ise valmis. Salataskuga, nagu peab. Õnneks sain voldid juba esimesel korral peaaegu klappima, ainult natuke pidin korrigeerima. Seeliku sain endalegi üllatuseks väga kiirelt valmis.

Kuna mul tanu ja seelik said valmis, siis oli veel oluline detail - põll, puudu. Türi komplekti juurde pidi väga hästi sobima klaarriidest lihtne põll. See variant sobis mulle ideaalselt. Nõuka ajast oli kapis olemas kaks lillemustriga klaarriiet. Ühel sinised, teisel punased õied. Valisin siniste lilledega kanga. Põlle õmblemine oli 1-2-3 ja valmis!

kumba kangast valida?

Siis avastasin, et mul pole õiget särki, mis käiste alla sobiks. Raamatu järgi peaks see olema nelinurkne kangas, kuhu on kaelaava sisse lõigatud ja serv krookpaelaga kokku tõmmatud. Sellist särki ma ei tahtnud. Võtsin Käsitöö ajakirjast (juuni-juuli 2018) lihtsa linase kleidi lõike, ajasin küljeõmbluste vahele siilud, et alumine serv pisut laiem saaks ja olen oma särgiga rahul.

Piduline bussi ootamas (mida ei tulnudki). Et saaks ikka rongkäigu mõlemat pidi maha vantsida. Ups, sai vist liiga palju riideid särgi alla topitud, kohutavalt palav on!

Mis on komplektist puudu? Vöö, mis välja ei paista :)
Olen kudunud mitu vööd, aga seda õiget Türi oma mitte. Või kes enam mäletab, müüsin kunagi mitu vööd ära. Igatahes otsisin kapist olemasoleva vöö välja ja sel laulupeol oli siis sedamoodi.
Järgmiseks laulupeoks teen õige vöö. Ja käised peaks ka õigemaks ajama või hoopis uued tegema.

puhkehetk enne laulukaare alla minekut

Lõpp hea, kõik hea!
Pidu peetud, hing hõiskab.
Esimene foto, kus mustrikalkadega mässasin, on tehtud  22. aprillil ning laulupeoks olid rahvariided olemas. Ja see töö on tehtud õhtuti ning nädalavahetustel.
Patt oleks enda üle mitte uhke olla!

Olen kogemuse võrra rikkam. Tean, kus tegin vigu ja saan järgmise komplekti juures neid vigu vältida.
NB! Rõuge seelik on tegemisel :)
Kose tanu muster on olemas ja vajalik pildimaterjal kokku kogutud :)
Uus Türi käiste muster on üles otsitud. Küllap tulevad uued ja paremad käised :)

Mis teoksil ehk hakkame sättima

Suur pidu pole enam mägede taga. Laulupeo laulud on kenasti õpitud, tegeleme viimase lihvi andmisega.
Kõik on hästi, välja arvatud see, et pidurõivad ei mahu enam selga. See on tõsine probleem, sest laulukaare alla iga suvalise riidega ju minna ei taha.

Kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Kammin FB-s ringi ja ette viskab Kadrina rahvariiete müügikuulutuse. Ma ei mõelnud hetkegi, loomulikult tahan, mõõdud täpselt minu ümbermõõdu järgi.
Ja nõnda olin kaunite riiete omanik.

Kas pole mitte kaunis tikand!

Mu uus komplekt täies hiilguses

Jõuan oma riietega koju ja kahtluseuss hakkab hinge närima. Imeilusad riided, aga need pole ju minu identiteedi järgi õiged. Mitte ligilähedalegi. Jah, meil on otsustatud, et koor läheb laulukaare alla rahvariietes ja mul on probleemi lahendus siinsamas, aga kas ma tunneksin ennast võõraste sulgedega ehtides hästi?

Ja nagu mu mõtteid lugedes võtab minuga ühendust Ave. Ah jaa, ostsid omale Kadrina riided, kas ma lükkan su seeliku tegemise peojärgsesse aega? Kiired ajad, kõigile midagi vaja, saab ühe kiire asja nimekirjast maha tõmmata.

Ei. Ma tahan laulupeole minna oma hingelähedase identiteediga. Nii et kallis Ave, sa ei pääse mu seeliku tegemisest. Ja mina ei pääse tikkimisest.

Raske südamega kaevandasin oma varudest välja ühe kalkajupi Türi käiste pealt kopeeritud mustriga ja püüdsin sellest aretada oma mustriskeemi, mida kangale kopeerida.

Otsisin välja aastatetagused fotod nendest käistest, mille pealt muster sai maha aetud. Tuhnisin ERM-i kogudes ja leidsin kaks viidet, mis mind edasi aitasid.
Panen need siia kirja, et omal oleks need koheselt leitavad.
https://www.muis.ee/museaalview/1407529
https://www.muis.ee/museaalview/452516

Mustrimaailma kudusõbralt sain veel lisaks ühe foto poolikust tikkimistööst ja Ave jagas fotosid oma käistest.

Selgus, et kõik olemasolevad pildid ja mustrid annavad väikesed erinevused. Põhimuster on kõigil üsnagi sarnane (väikeste erinevustega), tikkimises tulevad suuremad erinevused sisse. Alates sellest, kuidas mingeid motiive tikitud on lõpetades sellega, et muist tikanditest on ühe värviga tehtud, muist tikanditest aga erinevaid siniseid toone kombineerides. Lähtusin ERM-i ühevärvilisest tikandist.

Ja nüüd ma siis tikin, käies pidevalt arvuti vahet ja kõrvutades erinevaid fotosid ning katsun leida oma keskteed. Ma ei pretendeeri koopiatikkimisele, aga äratuntavad Türi käised siit tulevad. Mu tikkimise käekiri on hetkel veel koba ja arglik, aga esimese tüki tikkimiseks saan kindlasti osavust ja julgust juurde. Ja ma saan peole minna omatehtud käistega. Ma jõuan valmis!

Ja mis sai sellest ostetud komplektist?
Müüsin edasi, et poleks silma all ja ei tekiks tunnet, et pole vaja pingutada, tagavaravariant ripub kapis. Riided läksid inimesele, kelle juured on pärit Kadrinast, nii et minu süda on rahul!

Arhailine tikand / Archaic Embroidery

Blogis on juba pikka aega vaikus valitsenud.
Näitan siis, millega ma suvel tegelesin.
Seekord ei tule kudumisest juttu. Hoopis õmblemisest ja tikkimisest.

Õmblemisega oli vahepeal paljude aastate pikkune paus. Ütlen ausalt, õmblemine on lahe. Õnneks pole oskused veel lootusetult rooste läinud ja isegi õmblusmasinad hakkasid pärast seda tööle, kui sai masinate õige niidistamine meelde tuletatud.
Sedakorda oli lõigete võtmine normaalne tegevus. Pärast suurt remonti tekkis mulle oma käsitöötuba, kus ühes seinas on suur laud laiali tõmmatud ja oh rõõmu, polegi vaja enam lõigete võtmiseks käpuli esiku põrandal roomata.
Väike tagasilöök tekkis linase kangaga. Ostetud sai üsna tihe kangas, mis pärast vettekastmist läks nii meeletult kortsu, et ma ei osanud lõpuks enam muud teha, kui õlgu kehitada ja olin valmis alla andma ning poodi uue kanga järele minema. Uurisin FB käsitööliste tarkade naiste käest, mis ma valesti teen ja saingi targemaks. Elementaarne viga, mille vastu ma eksisin, oli kanga veest välja väänamine. Mõned väänamise voldid jäidki valmis kleidile.
Teine tagasilöök oli sinise kangaga. See andis meeletult värvi. Jälle sain abi tarkadelt naistelt. Pesumasin sai korralikult vatti. Päris 100% värvikindlaks ma kangast ei saanudki.

Kuigi teadsin juba ammu aega ette, et õmblemine-tikkimine tuleb, siis langes väga palju tegemisi kevadisele-suvisele ajale ja mul oli vahepeal tõsine kahtlus, kas mul tikkimiseks jääb piisavalt palju aega. Otsisin juba masintikkimise variante, aga vaadates neid masintikandeid ei jäänud mul seda õiget arhailise tikandi muljet. Otsustasin, et mingu või öisest ajast, aga tikandid tuleb ise teha. Õnneks sattus töö juures koormusvaba aeg väga õigele ajale ja sain ilma süümepiinadeta kaks nädalat puhkust välja võtta. Oi, kuidas seda aega vaja oli!

Tikkimine oli puhas rõõm. Korjasin raamatutest mõtteid ja mustrijupikesi, kopeerisin ja joonistasin. Ja laotasin siis oma mõtted kleidile laiali. Kindlasti oleks tikkimine märksa lihtsam olnud enne kleidi kokkuõmblemist, aga seekord sai kleit enne valmis õmmeldud ja alles siis asusin tikkima.
Tikkisin mulineedega. Mul on väga hästi meeles, kuidas ühe rahvariide pluusi tikand otsustas pärast vihma kätte jäämist mööda pluusi laiali valguda. Nii et mulineede värvikindlus sai eelnevalt ära kontrollitud. Mitme peotäie mulineede kohta leidsingi kolm heledamat sinist mulineed, mis värvi kinni ei hoidnud. Hea, et kontroll sai tehtud.

Bolero on duubel 2. Esimene läks aia taha. Selga proovimisel selgus, et liikumisvabadus oli pisut häiritud. Kui kehvasti, siis uuesti. Kangast oli piisavalt, millega eksperimenteerida.

Peiu riided pole minu õmmeldud. Küll aga lisasin vestile mõned tikandid. See töö oli üsna vaevaline, sest vest oli juba valmis õmmeldud ja kahekordsest kangast. Üsna keeruline oli nõnda tikkida, et tikand alumisest kihist läbi ei läheks.

Ja nüüd siis rodu pilte.
Fotod @ubakuma

Muhu pätid / Muhu Slippers

Sain valmis pätid pisikesele neiule. Jala suurus 19 cm.

Nii väikestele sussidele valmis mustrit ei leidnud, niisiis kombineerisin mustri ise kokku.

Eelmisest tegemisest on nahanõel kõndima läinud. Järgmiste susside tegemiseks tuleb uus nõel hankida. Tavalise nõelaga naha õmblemine on täielik piin. Sõrmed on nõela sikutamisest veel mitu päeva tagantjärele valusad.


Loodan, et uus omanik jääb sussidega rahule.

Lihavõttejänes / Easter Bunny

Postitan ühe varasema töö, mis peaks sobima tänase päevaga väga hästi kokku.

Meil veel  lumi maas, jänes pildil, nii et miks ka mitte!

Muhu pätid / Muhu Slippers

Murphy seadused kehtivad täiega. Kui midagi vussi minna ei saa, siis ilmtingimata läheb midagi vussi.


Enamasti mulle ei meeldi asju ette planeerida. Pigem tuleb kõik spontaanselt. Ette planeeritud asjad kipuvad minema oma rada.
Plaan oli, et naistepäevaks saan mõlemad sussid valmis, tegelikkus oli hoopis teine. Etteplaneerimatud asjad surusid ennast vahele ja nii sain teise sussi alles täna liistu pealt maha.

Võin enda üle uhke olla, sest teise sussi tallutasin algusest lõpuni ilma abi ja juhendamiseta ära ja tuli sama hea, kui esimene suss. Hurraa! Sain hakkama ja töö nüüd selge! 


 Sellised nad siis tulid. Kahju, et suurus pole päris õige, aga villase sokiga saab kanda küll.
Ja kuna mul tegemine nüüd selge, tuleb lihtsalt teised sussid õige suurusega teha.


Kui nüüd keelelgi peaks kusagil nr. 24 või 24,5 liistud jõude seisma, siis võib neid mulle pakkuda. Oleksin liistude omamisest huvitatud. Või on keegi, kes saab vahepeal mulle sellise suurusega liiste laenata?

Muhu susside tallutamine

Täna oli siis selline õnnis päev, et sussid hakkavad juba sussi moodi välja paistma.

 Õnnetuseks oli minu valitud muster minu jala jaoks pisut liiga suur.
Mul oli valida, kas teha sussid kellelegi kingituseks ja võtta suuremad pakud või ohverdada osa mustrit ning teha sussid niipalju suuremad, et saan neid ise kanda, aga näiteks villaste sokkidega.
Oleks suured pakud kohe võtta olnud, oleksid tulnud siit sussid kinkimiseks. Aga suuri pakkusid hetkel saadaval polnud ja otsustasin teha ikkagi sussid endale. No pole hullu, külmavares nagu ma olen, villased sokid pole mingi probleem.

Ja minu idee tume mooniõis siseküljele panna laideti teiste poolt täielikult maha. 

Kui kõik laabub planeeritud rada mööda, on äkki nädala pärast sussid valmis!

Muhu pättide pealsed valmis

Jõudsin lõpuks muhu pättide pealsed valmis.
Juba eelmisel nädalal hõõrusin vaikselt käsi ja rõõmustasin, et tikkimine on kohe-kohe valmis.
Siis aga sättisin pealsed kõrvuti ja kõik tundus valesti. Esiteks heledam muster on sattunud sisemise külje peale ja tumedam väljapoole. Siis veel paistis mustri paigutus selline, et vägisi tahaks jalad ära vahetada.

Võtsin siis pisut mõtlemisaega ja joonistasin sussi siseküljele mustrit juurde, nii et siseküljest saaks teha väliskülje.

Tulemus siis selline.

Esimese tikkimistööna pole vist kõige viletsam tulemus. Vähemalt ise jäin lõpuks rahule.

Nüüd jääb teha järgmine etapp - tallutamine.

Tikkimise vaevad / Trouble with embroidering

Ei edene see tikkimine.
 Esiteks selgus, et pole piisavalt vajalikke värve ja avasin "nõiaköögi".
Mitu õhtut sain kerida, nii et muskel valus ja köök paksult auru täis.
Ja teisel värvimise õhtul, kui järjepanu ei õnnestunud õiget punast värvi kätte saada, selgus, et see peenvillane, mille ma ostnud olin, polegi päris peenvillane. Mis koostis seal tegelikult on, ei tea, aga villase värvidega seda õiget tooni kätte ei saagi. Kaasa ärgitusel viskasin värvipotti ka ehtsat maavillast lõnga ning tulemus oli see, mida ootasin. Segasin siis kokku nii villase kui ka puuvillase värvi ja tulemus paranes, kuid lõngadele jääb ikka justkui pisut plastiku välimus.

Mõlemad sussid sain sellele kaugusele, kui pildil näha ja siis korraga hüppas puidust tikkimisraam töö pealt maha.
Kurvastuseks pidin tõdema, et ma ei oska raamiga tikkida. Kas ei oska kangast sinna raami vahele õigesti pingutada või sikutan lõnga muretult liialt pingule, kuid tikitud kohad võtsid kanga lainesse. Võtsin ka plasikust raami kangalt maha, et teist sussi kontrollida. Lainetust oli vähem, kuid ikkagi oli. Vaatasin tehtud tööd küll ühe külje pealt, küll teise pealt, et kas lainetust on piisavalt palju, et töö üles harutada...
Ja tegin raske südamega otsuse, et kõik töö üles võtta... Hea, et niigi läits... et see raam selles etapis maha hüppas...

Uus katsetus tuleb sedapuhku ühekordse lõngaga tikituna, sest mulle hakkas aina rohkem tunduma, et kahekordselt pandud lõng jääb liialt paks ja värvide hajutamine on keeruline. Ja tikin ilma raamita. Ei mingit krookimist-lainetamist. Ju ma siis olen selline kontrollifriik, et pean iga liigutuse üle kontrolli omama.

Muhu pätid / Embroidered Slippers

Koolitusel alustatud töö näeb siis selline välja.

Tekkis soov midagi juurde õppida.
Miks mitte teha endale ehtsad Muhu pätid.

Osalesin täna esimesel koolitusel Rahvakunsti Klubis. Meid oli koos vahva seltskond ja õpetaja oma ala asjatundja.

Õnneks sain poest ka väärt raamatu.
Probleemiks on veel lõngad. Ühte-teist on omal veel vanadest tagavaradest olemas, midagi peab kindlasti juurde värvima.

See oli väga ammu, kui sai Muhu tikandit tehtud. Esialgu ei laabu kõik nii lihtsalt nagu tahaks, aga küllap varsti kõik töövõtted meelde tulevad.

Ristpistes seinapilt / Cross-stitch Picture

Postitan ühe varasema töö, ristpistes seinapildi.

Tikkimine oli aeganõudev. Erinevaid värve oli palju ja muster kribu. Aga tulemusega jäin rahule.

See peaks väga hästi sobima praeguse talvemeeleoluga.