Suvikõrvitsa-tomati salat

Suviste tegemiste hulka kuulub hoidistamine. Nii on juhtunud, et käsitöö jaoks enam aega väga palju ei jätku. Haapsalu sall on juunikuust saadik varrastel. Ühe patentkoes salli ka alustasin, see seisab samuti. Ühel topil sain pooliku varruka läbi pika venitamise ära lõpetatud. Ei ole kohe minu moodigi, eksole.

Niisiis, hoidistamine. Kui suvikõrvitsaid tuleb korraga nii palju, et ei jaksa enam praadida ja vormi on ka korduvalt küpsetatud, tuleb midagi välja mõelda. Mis muud, kui salatiks ja purki.

Panen retsepti kirja, teinekord hea vaadata. Ja äkki leiab keegi siit inspiratsiooni.

suvikõrvits  2,6 kg
tomat  2,6 kg
sibul  1,8 kg
paprika  550 g
küüslauk  50 g
1 tšillikaun
soola
suhkrut
õli
musta purustatud pipart
1 pakk köögiviljapaksendajat (looduslik pektiin)

Tavaliselt ma salatite tegemisel midagi ei kaalu ega mõõda, seekord võtsin kaalu välja. Et kui midagi kapitaalselt metsa keeran, siis hea järge pidada ja korrektiivid teha.

Sellest kogusest tuli 7 liitrit valmis salatit.

 

Suvikõrvitsa pesin puhtaks, eemaldasin saba ja hakkisin koos koorega ja noorte seemnealgetega mõnusa suurusega kuubikuteks. Tomatitel naha eemaldamisega ei viitsinud tegeleda, mind need nahaebemed salati sees ei häiri. Kes on tubli, see eemaldab tomatitel naha. Kõik köögiviljad tükeldasin noaga, köögikombaini ei kasutanud.
Emal on üks õige vinge tšillisort sattunud. Võtsin kõigest ühe kauna ja hakkisin selle koos seemnetega peenikeseks. Hea, et teist kauna juurde ei pannud. Ilmselt oleks salat liiga tšilline saanud. See üks kaun oli täpselt paras kogus, et salat mõnusalt kurgus kõditama hakkaks. Kes poest tšilli toob, see võib kindlasti tšilli kogust suurendada.

Keerasin väikese temperatuuri potile alla ja aeg-ajalt segasin selle massi läbi. Tomatitest oli piisavalt mahla alla kogunenud, nii et mingit lisavett polnud lisada vaja. Aga alguses on vaja segamisega hoolas olla, muidu võib segu põhja kõrbeda.

Kogu kuumutamine käis madalal temperatuuril, podinal keema seda segu ma ei ajanudki. Kui tundus, et salat hakkab valmis saama, lisasin hakitud küüslaugu, soola, suhkru, purustatud musta pipra ja õli. Vot õli kogust ei mõõtnud. Seda lasin korraliku soru potti. No äkki kusagil 150 ml. Kes tahab õlisemat, paneb õli rohkem. Ja kusagil 5 min enne purki panekut läks veel segu sisse pakk köögiviljapaksendajat. Ega seda polegi niiväga vaja panna, aga kuna suvikõrvits annab väga palju mahla välja, siis tekkis mõte, et paksendaja võiks olukorda pisut parandada. NB, kes tahab paksendajat kasutada, siis see tuleb enne toidu sisse kallamist paari spl suhkruga läbi segada, et klimpe ei tekiks. Ja siis tuleb ka peene joana nõristada ning pidevalt segada.

Tagantjärele tarkusena oleks võinud sibula alguses panni peal kergelt läbi praadida ja siis segu sisse kallata. Kuna ma ei tahtnud suvikõrvitsat pudruks keeta, sai suvikõrvits enne mõnusaks kui sibul pehmeks sai. Oli valida, kas pisut krõmpsuv sibul või plödiks läinud suvikõrvits. Eelistasin krõmpsuvat sibulat.

Täna tekkis mõte, et vaja see salat miskit moodi toidu sisse panna, et sibul saaks tagantjärgi pisut pehmeneda. Mõeldud-tehtud. Risoto!
Nüüd vaja tuhka pähe raputada - ma olen nii vanaks elanud ja pole siiamaani ühtegi risotot teinud.
Pisut googeldamist ja risoto valmistamise põhitõed said selgeks tehtud.

Jällegi, ei mingit retsepti, tegelesin omaloominguga. Aga kes tahab, proovib järgi.

300 ml pudruriisi
1 purk suvikõrvitsa salatit (1/2 liitrit)
600 ml juurvilja puljongit
peotäis kuivatatud lehterkukeseeni
sorts õli
peotäis riivitud tugevat juustu
50 g võid
1 spl Juustukuningate valge veini äädikat mangoga
soola
purustatud musta pipart

Kõigepealt pese riis hoolikalt mitme veega puhtaks.
Pane pott tulele, poti põhja sorts õli ja kuuma õli peale purk suvikõrvitsa salatit. Riis sinna sisse ja hoolsalt segama...
Kui vedelikku jääb vähemaks, hakka osade kaupa kuuma puljongit lisama. Kuivatatud seened tegin peos puruks ja lisasin potti.
Riisi pehmenemine võttis 25 min. Riis oli veel kergelt al dente. Lõpupoole lisasin natuke soola ja musta pipart ning päris lõpus veiniäädika, või ja riivitud juustu. Segasin risoto kreemjaks ja jätsin mõneks minutiks kaane alla tõmbama.

Võin kinnitada, see söök tuli ülimaitsev!
Sibul oli piisavalt pehmenenud, suvikõrvitsa tükid mõnusalt klaasjad. Ja need maitsed! Keele viis alla!

Kuidas ma siiamaani risotot keetnud polnud? Igatahes uus laar salatit tuleb tulele panna, et kevadeni kapist midagi võtta oleks.

 

Kas porgand on puuvili?

Seekord tuleb hoopis teistmoodi postitus.

Kuidas sai porgandist puuvili?
Loe lähemalt: https://parnu.postimees.ee/2144283/kuidas-sai-porgandist-puuvili

Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kas porgandid ja kõrvitsad on puuviljad, juurviljad, köögiviljad või mis-iganes veel. Aga moosi neist saab ja moosi neist tegin. Väga huvitav, miks eurodirektiiv ei luba köögiviljast tehtud moosi moosiks nimetada?

Sel suvel-sügisel on päris palju moose-siirupeid-salateid-mahlasid vaaritatud. Tegelikult tegelen sellise kokkamisega igal aastal. Väike vahe on võrreldes eelmiste aastatega. Nimelt olen vähendanud koguseid, mis ühe korraga moosiks olen teinud. Samas purkide hulk esiku seina ääres ei ole vähenenud. Nimelt võtan korraga väiksemad kogused ette ja proovin iga kord sama moosi pisut teistmoodi maitsenüansiga teha. Selliselt toimides saan moosi kiirelt tehtud, ei pea vaevlema hommikust õhtuni pliidi ääres ning huvitav on ka, milline toodang seekord purki jõuab. Tuleb tunnistada, et kõige tavalisemat õunamoosi sel aastal pole teinudki. Et mis on kõige tavalisem õunamoos? No ikka see kooritud-tükeldatud õunad vähese veega pudruks keeta, suhkur sisse ja moos purki.

No näiteks selline moos, kus potti läks kõik see, mis pildil näha.

Tegelikult ingverit läks pisut vähem, sest suure koguse ingveriga moosi sees ma ei saa lihtsalt hakkama. Väike kogus ingverit aga annab mõnusa särtsu nüansi. Väga huvitav, aasiapärase supi sees pole ingver probleemiks :)
Pildilt puudub pakike moosipaksendajat. Ma pole seda toodet kunagi varem isegi uurinud. Aga nüüd tekkis hirm, et kõrvits teeb moosi liiga vedelaks ning seadsin sammud poodi paksendaja paki järele. Kirjas on, et looduslik pektiin. No miks mitte katsetada!
Selle moosiga sain natuke häda näha. Tükeldasin õunad ja kõrvitsad ära ja lõin kõik ühte potti kokku. Seda liigutust pidin varsti kahetsema. Kõrvits ei kavatsenudki pehmeks keeda. Kahjuks andis saumikser saba, nii et polnud lootustki tükke katki saada. Õun oli juba ammu pudruks keenud, kõrvits ikka krõmps. Minu hommikune lootus, et pliidi ääres veedan mõned tunnid laupäevast, läks vett vedama. Enne ei saanudki moosi valmis, kui kaasa õhtul koju jõudis. Mis nipiga ta saumikseri nõnda kokku sai, et sellega töötada oli võimalik, seda ma ei tea. Ma ise ei olnud nii osav. Aga moos sai tehtud. Ja oi kui maitsev tuli! Päeva jooksul kogunenud frustratsioon sai õnneliku lõpu.
Mis ma sellest moositeost õppisin? Kõrvits tuleb eraldi potis pehmeks keeta ja alles siis komponendid kokku kallata. Mis veel? Saumikser teeb imesid. Moos sai imeliselt kreemine ning üks pakike paksendajat on parasjagu nii palju, et moos püsib vabatahtlikult röstleiva peal. Ah mis, tegelikult kaob moos pea sama kiirelt purgist, kui lusikas suu vahet käia jaksab.

Ega ma täpselt nüüd ei teagi, on see üldse kõrvits, mis moosi sisse läks. Äkki on hoopis ülemäära täiskasvanud suvekõrvits?

Või hoopis porgandimoosi?

Õunad samad, mis eelmise moosi sees. Õunasort on Sidrunkollane taliõun. Minu meelest väga mõnus moosiõun. Hautamisega väga pikalt ei vaevelnud. Uus saumikser tegi kiirelt oma töö ära. Pakike moosipaksendajat läks ka sisse ning väga maitsev kreemine moos sai jälle valmis. Sellise moosi teeb vabalt tööpäeva lõpus ära. Kogused siis sellised, et 9-liitrise poti lõikusin õunu täis, lisasin natuke üle ühe kg porgandeid, ühe sidruni ja näpuotsaga natuke kardemoni. Õunte koorimisega ennast ei vaevanud. Saumikser lööb kõik nagunii peenikeseks kreemiks. Milline kokkuhoid ajas! Oma aia õuna koor on ikka kohe täitsa öko, nii et milleks seda väärtuslikku osa õunast eemaldada.

Üheks lemmikuks on kujunenud õunamoos sidruni ja tšilliga. Seda olen teinud päris mitmed potitäied, iga kord on maitse pisut teistsugune, sest ma ei mõõda koguseid. Mõnikord lisan pisut ingverit ka.
Abikaasal on oma moosid. Temale meeldib õunamoos suure koguse ingveriga, kuhu on natuke sidrunimahla ka lisatud. Tšillit võib ka panna. Vot see moos on minu jaoks liig mis liig. Ainuüksi vänge ingveri lõhn lööb mul hinge kinni. Abikaasa rõõmustab. Vähemalt on olemas sellised moosid, mida mina ei puutu.

Suhkrut panen moosidele väga vähe. Suvel keedan moosi Valgest klaarist, siis, kui seemned hakkavad kergelt pruunikat jumet võtma. Ja juba siis on need õunad nii magusad, et 9-liitrise poti kohta panen kusagil 1 klaasitäie suhkrut. Sidrunkollane taliõun on oma olemuselt pisut hapukam, nii et sinna läheb pisut rohkem suhkrut, aga tempimist alustan ikka klaasitäiega. Siis lisan natuhaaval juurde, kui tundub vähe olema. Moosi keedan üsna vähe aega. Pigem hautan õunatükid pehmeks madalal temperatuuril, siis purustan, lisan suhkru ja maitselisandid, lasen veel natuke aega madalal temperatuuril pliidil olla ning moos läheb kuumutatud purkidesse, kaaned võtan keeva vee seest. Sellist kuuma pole moosidele andnud, et sinna vaht peale tekiks. Siiamaani on moosid alati hästi säilinud.

Siin on väike valik selle sügise moosidest. Tagumises reas kaks siirupit ka, üks on viirpihlaka siirup, teine kreegi-viinamarja siirup.

Eile õhtul tegin loodetavasti selle sügise viimase õuna-tšilli moosi. No vähemalt on rõdu pealt kõik õunad ära moositatud. Aga maalt saab ju alati õunu juurde tuua. :)

Suur kiusatus on purke järjest lahti võtma hakata. Aga tegime sellise reegli, et sööme vaheldumisi, üks eelmise aasta moos ja üks uus moos. Siis jälle eelmise aasta moos, kuniks kapp tühi on. Motivatsiooniks päris hea. Kaks riiulit on juba päris hõredaks söödud.

Nüüd paar pilti silmarõõmust - viirpihlakast.

Vot see on üks väga väärt puukene meie aias. Ma ei teadnud selle aastani, kuidas teda kutsuda. Alles sel suvel sain teada, et tegu on viirpihlakaga. Natuke pihlaka moodi, aga mahedama maitsega. Marjad on suuremad kui pihlakal. Suvel on marjad kenad lillaka varjundiga punased, sügisel mustjaspunased. Sel aastal ei kannatanud marju väga pikalt puus hoida. Kõik asjad said varem valmis kui tavaliselt. Lõuna-Eestis oli väga pikalt kuiv aeg, nii et marjad hakkasid juba augustis krimpsu minema. Esimese laari siirupit tegin juba augustis ära. Teise portsu korjasin septembris. Marjad olid jõudnud natuke tumedamaks minna, aga praaki oli juba väga palju sees. Selle siirupiteoga läks märksa kauem aega, sest kõik kobarad tuli ükshaaval üle kontrollida ja vigased välja noppida. Tegelikult oleks võinud kõik marjad juba augustis siirupiks teha, sest ma ei täheldanud, et hilisem siirup parem või värvilisem oleks saanud. Ainult ajakulu suurenes.

Mahla kättesaamiseks kasutasime õunapurustit ja suurt pressi. Marju oli piisavalt, nii et saime terve pressitäie korraga töösse panna.

Siirup tuli jumalik. Ühe väikese portsu tegin seda kõige tavalisemat siirupit, 1 osa mahla, üks osa suhkrut. Suurem osa tuli pigem mahl suhkrulisandiga. Tempisin suhkru parasjagu selliseks, et kui klaasi põhja panna sorts mahla ning vesi peale kallata, saab mõnusa kosutava morsi, mis pole liiga magus.

Õunamahla sai sel aastal palju tehtud. Õunu oli palju ja väga hea kvaliteediga. Mahlad tulid väga maitsvad. Üks nipp, mida ma kasutan - ma ei keeda mahla, vaid tõstan kuumuse 80 kraadi peale, hoian nõnda 20 min. ning panen mahla kuumutatud purkidesse. Nõnda säilib värske õunamahla maitse paremini kui läbikeedetud mahlal.

Nüüd on siis kuduhooaeg avatud

Rahvusliku mustriga sokid / National Pattern Socks

Postitan tänasel tähtsal päeval ühed sokid, millest mul polegi pilti modelli jalas.
Sokid on varsti juba aasta aega Ameerika läänekaldal oma elu elanud.

Mida pikka siin ikka jutustada, sokid nagu sokid ikka. Tagantjärgi ei mäleta isegi seda, kust ma selle mustrijupi üles korjasin. Suurusnumber sokil on ka suur, on see nüüd 45 või 47, ega sedagi oska enam öelda.

Vanast arvepidamisest leidsin andmed, et lõngakulu sokkidele oli 162 grammi
Lõng: Laurin Villalanka 150 g/275 m 75% vill, 25% polüamiid, värvid valge, must ja sinine.
Aga mis vardaid kasutasin, kas oli 1,5 või 2, jään jälle vastuse võlgu.

 Ja kuna on pidupäev, siis kuulub kiluleibade kõrvale üks meie metsa marjadega tort.

Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!

Piparkoogid / Gingerbread

Üks natuke tavatu ja jõululik postitus ka vahepeal.

Igal aastal enne Jõule on mõtteainet, kas piparkooke teha või osta poest valmis küpsiseid. Tegelikult on poes olemas ühed väga mõnusad õhukesed koogid, mis maitsevad kõigile. Aga ikka saab mõnikord taigen ise tehtud. Eelmisel aastal sain ämma käest ühe väga hea retsepti. Seda on suguvõsas inimeselt inimesele jagatud. Nii et ei hakka seda siia kirja panema. Mul pole avalikuks riputamiseks luba küsitud :)
Aga koogid said eelmisel aastal lihtsalt suurepärased! Kõigile meeldisid.

Sel aastal tõin poest pakikese seda õhukest piparkooki ja tundsin järsku, et see pole ikka see, mida ma tõesti tahan.
Ega siis muud, kui ise tainast tegema!
Aga sel aastal tegin retsepti ümber. Kuna kevadel selgus, et ma peaksin gluteenist väga suure kaarega mööda käima, siis otsustasin eksperimenteerida. Pool nisujahust asendasin täistera rukkijahuga ja teise poole jahust panin täistera spelta nisujahu.
Tainas tuli selline  krobeline ja naljakas. Aga maitse oli väga hea.

Paar päeva lasin taignal jahedas seista ja asusin küpsetama. Rullida oli väga hea ja kerge (tingimusel, et piisavalt jahu panna nii lauale kui taignapätsi peale). Ilmselge vihje, et tainas oleks tahtnud pisut rohkem jahu. Ja kui jahu polnud piisavalt, siis kooki tervelt kätte ei saanud. Mis oli laua küljes, see sinna jäi. Aitas ainult noaga lahtikraapimine. Liiga õhukeseks rullida ka ei tohtinud, sest tainas oli üsna rabe. Väga õhukese koogiga opereerimine oli kunsttükk, mis võis lõppeda rebenenud kujundiga.

Esimene pannitäis ahjus - vaatan, et oh, kuidas nüüd kerkib! Koogid kerkisid tugevalt nii laiusesse kui ka kõrgusesse. Mu ilusti laotud koogid olid kõik otsipidi koos ja paksust ikka sinna poole sentimeetri ligi. No ega siis midagi, präänikud ka ju head.
Aga kui koogid parajalt pruunid olid, oli präänikutest uuesti küpsis saanud. Paksust koogil sama palju, kui ahju pannes. Esimesed paar kooki sain panni pealt kätte, järgmised lükkasin juba labidaga pulbriks. Koogid tahenesid väga kiiresti, muutusid rabedaks ja panni küljest lahti ei tulnud. Lükkasin labidaga panni puhtaks, määrisin margariiniga ülikorralikult (no ikka väga korralikult) ja panin uued koogid peale ja märksa hõredamalt, kui enne. Teise pannitäie suutsin kõhurohuks lasta. See juba traditsioon, mida ma ka sel aastal murda ei suutnud.
Kolmas pannitäis oli nõus panni pealt labida abil terves tükis ära tulema. Ladusin koogid kenasti kaussi ja uusi kooke vormima. Neljas pannitäis tuleb ahjust, tahan kiirelt haarata kausist valmis kooki ja oh üllatust, koogid olid moodustanud kena kompaktse üksteise ümber väändunud känkra.
Neljanda pannitäie ladusin siis ükshaaval panni pealt suurele lõikelauale tahenema. Enne järgmise plaaditäie tulekut sai need sealt juba kaussi laduda, et uutele kookidele ruumi teha.
Edasi läks kõik kui lepse reega. Ei mingit probleemi rohkem.

Väljanägemine nendel kookidel jätab soovida. Kui eelmise aasta piparkoogid olid kõik ülihea rullitavusega, panni külge ei hakanud ja struktuur oli kena, ühtlane ja sile, siis selle aasta koogid meenutavad välimuselt pisut laialivalgunud kaerakakkusid. Ja olgem ausad, maitse ja küpsise struktuuri poolest on ka ikka pigem sinna kaerakaku poole, kuigi kaera sees ei ole.

Glasuurimine on omaette teraapiline tegevus. Mõnel aastal olen ise glasuuri teinud, sel aastal väga ei viitsinud. Abikaasa poest helistas ja uuris, kas toob äkki poest valmis glasuuri. No miks mitte. Lasin ette lugeda koostise. Paraku selles poes oli valikus valge ja värvilistest asovärvidega glasuurid. Valge sobib, aga asovärvid jäävad minust poodi, olgu see nimi kuitahes võlupunane.

Järgmisel päeval aga sattusime toidujahil käies väga vahva glasuurivaliku peale: kuivatatud mustikapulbriga tume lillakas-punane, punapeedi roosa, safranilillekestega kollane, porgandioranž ja piparmündipastaga roheline. Need värvid juba sobisid. Kurkumi tumekollane oli ka, selle jätsime ostmata, sest üks kollane juba oli valikus. Ja nende glasuuride maitse oli ka väga hea. Täiesti tuntav, mis värviandja lisatud oli.
Ja koos glasuuriga pole neil piparkookidel enam mitte midagi viga. Ei meenuta enam niiväga kaerakakkusid ka, kuigi hamba all on pisut koredamad kui tavaliselt harjunud olen.

Sel aastal siis sedamoodi.
Häid pühi kõigile!

Natuke kokkamist / Cooking a bit

Teen ühe postituse hoopis teisest ooperist.

Milline suurepärane värv, kas pole?

Kevadine vitamiinipomm sai purki aetud.
Algkomponent siis selline:

kuusevõrsed

Esimene ports kuusevõrseid läks kohe kihiti suhkruga purki.

Kuusevõrsed suhkruga ehk tulevane köhasiirup

Suurem osa võrsetest läks potti koos veega (vett parasjagu nii palju, et võrsed saavad kaetud) ja kuumutasin pisut (kusagil 20 min. keemise piiril), jätsin ööseks poti maha jahtuma ja järgmisel päeval väänasin võrsed vedeliku seest välja.
Jäi selline halehall vedelik järgi.

Keedetud ja nõrutatud võrsed jäid sellised vahvad kollased. Pärast väljaväänamist see pilt nii kena enam ei jäänud. Väänata tasub, sest sealt okaste seest saab veel päris palju väärt kraami kätte.

Oh milline metsalõhn köögis levis! Vürtsi lisasid piibeleheõied.

Lisasin keeduleeme sisse suhkru ja lasin vedelikul keema tõusta ning tõmbasin temperatuuri niipalju alla, et vedelik oli keemise piiri peal. Ja nõnda see siirup seal köögis omaette toimetas. Vahepeal pigistasin poti sisse veel natuke sidrunimahla ka ja kui siirup oli paraja paksusega, läks toodang purkidesse kaane alla. Suhkrut arvestasin 1l vedeliku kohta 1 kg. Tehakse ka vähema suhkru kogusega. Kuna mul jahe hoiuruum puudub, läks selline suhkrukogus käiku.

Edasine on juba enda korralekutsumise asi, et siirup kohe kõhtu ei läheks. Väga maitsev asi tuli.