Üks väga vahva nukuke vajas filmivõteteks roosat ja sinist kleiti.
Ja nagu ikka, vaja oli ruttu-ruttu.
Ja nagu ikka, kui mingit konkreetset kangast otsima lähed, siis seda ruttu-ruttu ei leia.
Kahe inimesega pöörasime kangapoe pahupidi. Kui restide kastis juhtuski mõni peaaegu õiget tooni kangatükk olema, siis oli see liialt pisike tükk.
Lõpuks leidsime peaaegu et sobivad kangad kangarullide hulgast. Roosa kanga hind oli vastuvõetav, sinise kanga hind pani kukalt kratsima, aga kuna valikut polnud, tuli raha letti käia.
Õmblemist alustades oli kohe selge, et sinine kangas on oma hinda väärt. Ei see hargnenud ega teinud muid trikke. Ei mingit probleemi. Sellest kangast tee või omale riided selga.
Kui aga roosa kangas sai ette võetud, sai seda kohe pikalt kirutud. Kangas vedas ennast kiiva täpselt nii, nagu ise tahtis. Diagonaalist venitades hakkas see lainetama ja kaotas igasugused algsed mõõdud. Iga venitamine sopistas kangast aina rohkem. Vahepeal tekkis tunne, et viska kangas nurka ja mine poodi uue järele. Servad kippusid hargnema ja kangas läks totaalselt elektrit täis. Aga valmis need kleidid said, kõigile hädadele vaatamata.
Osalen sel aastal heategevuslikus projektis, kus käsitööd armastavad inimesed meisterdavad midagi vähihaigetele lastele. Asjad lähevad Jõulude ajal onkoloogiahaiglates viibivatele lastele kingikoti täienduseks.
Otsisin kapisügavusest välja oma väga ammused lõiked ja õmblesin puuvillasest froteeriidest hiirekesed. Loodan, et lastele need tegelased meeldivad. Oma lapsed igaljuhul kilkasid kõva häälega, et nii nunnud hiired.
