Väike-Maarja kindad

 Postitan ühe järjekordse Muis-i leiu, Väike-Maarja kindad. Need kindad tõmbasid tähelepanu sellepärast, et väikese pildi pealt ei saanud üldse aru, mis kindaga tegu on. Pilti suuremalt lahti võttes selgus, et originaalid on üsna kehvas seisus, sellised räbalakesed, muster vaevu arusaadav. Nüüd tekkis hasart, et kas suudan sellest muuseumikindast midagi välja võluda. 

Lõngakastis oli mitmeid punaseid ja halle lõngu valida. Aga seda päris head halli ei olnud. Oleks tahtnud ühtlasemat ja tumedamat halli, aga kõik valikud olid kirju-mirjud, mõned heledamad, mõned tumedamad. Lõngakerasid kõrvutades valisin siis tumedama kirju halli ja keskmisest natuke tumedama punase.

Kuduma hakates ei olnud kindel, kas see valik mulle meeldib. Aga otsustasin kindad valmis kududa. Lume lükkamisel pole ju palju vahet, mis värvi kindad on. Kududa polnudki niiväga lihtne vaatamata lihtsale mustrile. Lihtsalt värvid sulasid lambivalgel kokku, nii et pidi silmi pingutama, et üldse aru saada, mis värvi lõnga on vaja mustrisse visata.

Kui pildistamiseks said kindad kotist välja võetud, oli üllatus päris meeldiv. Kui toas sulab muster kokku, siis õues päikese käes läheb punane armsalt särama. Üldmulje polegi nii hull, kui arvasin.
 

Lõng - Teksrena 100% villane, 100 g/350 m
vardad 1,5
kudusin ära 90 g/315 m lõnga

Ringil 96 silma
Kinda laius: 11 cm
kinda pikkus: 28 cm
pöial 4,4 cm lai ja 7,7 cm pikk

 

Tartu kindad

 Üllatusena leidsin kindakarbist siiamaani blogimata kindad. Otsing Ravelry-st näitas, et märk on maha jäetud. Kindad kudusin 2024. a. jaanuaris. Näitan siis need ka laiemale ringile ette.

Originaalid asuvad muuseumis, ERM A 632:225/ab.
Originaalid on kogutud Tartu linnast ja näevad üsna räbalad välja. 

Kindad on kootud 1,5 varrastega ja Teksrena villasest lõngast (100 g/350 m).
Ringil 80 silma.

Lõnga kulus 76 g ja 266 m.

Kinda mõõdud: laius 10 cm, pikkus 27 cm, pöidlaavast tipuni 14,5 cm. 
pöial  - pikkus 7,5 cm, laius 4,2 cm.
 

Setu kindad

 Kolmas paar, mille välismaa muuseumist otsustasin koju kududa, on jälle Setu kindad, sedapuhku Soome muuseumist.

Järjekordsed värviplahvatused. Kuigi võrreldes eelmise paariga, siis need eelmised,  lihtsama mustriga Setu kindad meeldivad mulle isegi rohkem.

Ka need kindad on äralõigatud otsaga lõpetamisega.

Lõng - Teksrena 7/2
vardad - 1,5
lõngakulu: 82 g/287 m

Siia lõppu siis kolm paari kindaid rõõmsasti koos.

Seal välismaa muuseumi kataloogis jäi veel nii mõnigi kindapaar silma. Küllap otsin sealt veel, mida koju kududa.

Setu kindad

Järgmiseks kindapaariks, mida välismaa muuseumist koju kududa, valisin Rootsi muuseumist Setu kindad. Muuseumipilt ei olnud suurem asi, kuid nägin nendes kinnastes suurt potensiaali.

Silmade arvu järgi otsustasin, et optimaalseks valikuks on 7/2 Teksrena lõng. Õige valik.
Kõik värvid olid oma varudes olemas. Ainus lõng, mis oli pisut kahvatum, oli lilla. Aga kuna poodi uue lõnga järele minna ei olnud mingit soovi, läks see kahvatum lilla käiku.

Ma ei pidanud oma valikus pettuma. Mulle need kindad meeldivad kohe väga-väga.

Setu kinnastes on seda värvirõõmu, lausa värviplahvatust. Seda on vahepeal hingele väga vaja.

Nendel kinnastel on traditsiooniline Setu kinnaste lõpetamine, tipp ei ole terav, vaid on "ära lõigatud". Iseenesest käes väga mugav.

Vardad 1,5.
Lõng 7/2 Teksrena
Kudusin ära 82 g/282 m
 

Haapsalu sall, tõelise printsessi kiri

 Näitan nüüd vöödele vahelduseks ühte Haapsalu salli.

Kuduma hakkasin seda juba eelmise aasta aprillis. Sai teine vardale pandud kui reisisall. Ikka selleks puhuks, kui põhja ja lõuna vahel pendeldades õhtuti aias enam mütata ei saa, siis koon. Reaalsus oli see, et aega justkui oli, pidevalt sadas ja aed tilkus, kuid mingil põhjusel kudumine ei edenenud. Ju oli ilmamasendus peal. Nii juhtuski, et salli sain varrastelt maha alles selle aasta jaanuari esimestel päevadel.

Lõng on naturaalvalge, Tahuna Cashmere Merino Linsieme 30/2 100g/1500 10% cashmere 90% merino extrafine
Salli põhiosa on kootud 2,5 vardaga.

Lõnga kulus 94 g - 1410 m

Salli mõõdud: 1,67 m x 68 cm

Muster on võetud Saara Kirjastuse poolt välja antud 2025 a. Haapsalu salli kalendrist "Muinasjutuline Haapsalu". Mustri autor on Marge Kuura. 
Mustri nimeks "tõelise printsessi kiri".
 

Suure-Jaani kindad

 Aluseks on võetud ERM 15370

 Muuseumikindad kudus Mari Leppik Olustvere vallas Ülde külas, Miku talu saunas 1884. aastal.
Maasikaõie kiri

 Alguses hakkasin kuduma pruunil põhjal oranžitriibulist rannet, sest mulle tundus see lilla-roosa ranne nii võõras. Esimese kinda otsa kahanduseni oli napp sentimeeter, kui otsustasin kinda kõrvale tõsta ja alustada ikkagi lilla-roosa randmega, sest see läbinisti pruun-oranž kinnas tundus kuidagi sünge. Siiamaani seisab see poolelijäänud kinnas luukerede hulgas ning ma ei suuda otsustada, kas kinnas ikkagi ära lõpetada või üles harutada.

Kui nüüd minu kootud kindaid muuseumikindaga võrrelda, siis olen randmemustrile loominguliselt lähenenud. Ma ei märganud seda apsakat enne, kui juba pöialdega tegelesin. 

Kindad on kootud minu käest suuremale käele, seetõttu paistavad need fotol pisut avaravõitu. Kinnaste uuele omanikule sobisid need ideaalselt kätte.

Sellel kindal on kolmetahiline otsakahandus, värvid on maleruutu. Ei mäleta, et seda kahandust oleksin varem kudunud. Kinnas istub hästi kätte, annab sõrmedele rohkem ruumi. Peab seda kahandust teinekordki kuduma.

Pruun lõng on ostetud Aardla kaubandusest ühekordsena, korrutasin ise kahekordseks. Teised värvid on ise poevärvidega värvitud.

Lõngad on 8/2 villased.
Kudusin 1,5 varrastega.

 

Ruhnu kindad

Originaalkindad on pärit MUIS-ist: ERM A 509:5272. 

Kudumisel kasutasin raamatu "Ruhnu kirjad kudujate saarelt" abi. Raamatus on peensusteni kudumid "lahti harutatud", ole vaid tubli, võta vardad ning lõng ja koo.

 Kindad kudusin näitusele. Juba eelmisel suvel ringles üliuhke Ruhnu kudumite näitus mööda Eestit, kudujateks tublid Kudujate koopiaklubi naised. Eelmisel aastal jäin näitusest kõrvale, kuna kudumiseks oli aega liialt vähe. Kui aga tuli teade, et näitus tuleb uuesti ja esemeid saab veel lisada, siis liitusin kudujatega. Tulemus siis piltidel näha.

Tegu on siis meeste kinnastega. Originaalkindad on kootud umbes 1840-ndatel aastatel. Noil kaugetel aegadel käisid Ruhnu mehed selliste uhkete värvikirevate, narmalise randmega kinnastega leeripäeval, pulmas ja kirikus.

Kudumiseks kasutasin  Teksrena 100% villast 7/2 lõnga 100 g/350 m
vardad 1,5

Lõnga kulus 78 grammi.

Pöide kindad

 Algupärased kindad asuvad siin: ERM A 652:5/ab.

Nende kinnastega ei läinud kõik sugugi nii, nagu plaanisin.
Tahtsin emale sünnikodu piirkonna kindad kududa. Otsisin siis Saaremaa kindaid ja pilk jäi nendele toredustele pidama. Sobivat tumepruuni lõnga kodus polnud, nii et üritasin ise värvida, aga sain väga ilusa sooja tooniga pruuni, mitte sellist tumepruuni, nagu originaalidel kasutatud on. Järgmine etapp oli Aardla lõngapood. Sobiv pruun oli olemas, kuid kahjuks vaid ühekordne. Ostsin selle ühekordse lõnga ära ja korrutasin ise kahekordseks.

Esialgu võtsin algupäraste kinnaste silmade arvu, sain natuke ebaühtlase koega ja pisut kitsa kindaalguse. Võtsin peenemad vardad ja lisasin ühe mustrikorra. Ikka oli kitsas, kuid mitte ülearu. Alustasin otsast peale. Lisasin veel ühe mustrikorra ning harrastasin tõelist tihekudumist, nii et sõrmedel olid vardavorbid. Lootsin, et nüüd on kõik korras.

Aga ei olnud. Järjekordselt kudusin kindad omale parajad. Ema sikutas need küll kätte, aga oli näha, et kitsas mis kitsas. Kuna tihekudumine ei anna kinnast väga palju käe järele parajaks venitada, pidime tõdema, et sain omale järjekordsed kindad, ema jäi jälle ilma. Nüüd on varrastel järgmine variant kindaid, hoopis teise mustriga, aga lootus on, et talve lõpuks saab ema omale kindad.

Need on ühed väga huvitavad kindad. Kui kudumise ajal kirusin ennast valiku pärast, siis mida aeg edasi, seda rohkem need kindad mulle meeldima hakkavad. Praegusel juhul võin öelda, et olen nendesse kinnastesse lausa ära armunud.

Kohe-kohe on käes Eesti Vabariigi sünnipäev. Ühinen Koopiaklubi üleskutsega kanda pidupäeval Eesti kindaid.

Vigala kindad

 Nende kinnaste aluseks on võetud Vigala kindad EVM E 309:55/ab, link muuseumikogusse: https://www.muis.ee/museaalview/1263629

Nende kinnastega on selline lugu, et neid saab lähemalt vaadata näitusel alates 12. märtsist, Pikk tn 22, Tallinnas.
Kudujate Koopiaklubi naised olid vahepeal jälle hästi tublid ja kudusid näituse tarbeks hulga Vigala kindaid ja ka Muhu sõrmikuid. Minu kudumiseks valitud kindapaar ei ole väga traditsiooniline Vigala kinnas. Seda põhimustrit on seal kootud küll, kuid teiste värvidega. Sinist tooni on Vigala kandi kinnastes ikka päris vähe. Ja sellist vitsa ei kohta ka eriti tihti.

 Mulle see värvikombinatsioon meeldis väga ja nii ma sellised kindad kudumiseks välja valisingi.
Muuseumi originaalil on kootud käelaba küljelaiendus. Minu käsi on aga nii pisike, et küljekahandust polnud mõtet kududa.
Alustasin kahevärvilise vitsalise loodusega pöidla tagant. Labaosa lõpetus on kolmetahiline ja mustrisse kootud.

Vitsa harutasin ka ühe korra üles. See kude on põhimustrist igal juhul venivam ja serv jäi liialt lai. Nii et vitsa jaoks võtsin silmi vähemaks.

Panin siia pildi, kus üks kinda vits on tagurpidi pööratud. Mulle meeldib see pahempidine külg ka väga.

Kudumiseks kasutasin Filcolana New Zealand Lammeuld lõnga, 100 g/600 m, 100% villane
Vardad 1,25.

Peenikeste varrastega on paras ikaldus.
Kaks komplekti oli korraga kasutuses ja mõlemast komplektist üks varras läks abikaasa kätte ülelihvimisele. Üks hetk hakkas lihtsalt lõng takerduma ja kui lähemalt uurima hakkasime, selgus, et varraste pealmine kiht hakkab maha kooruma. Alguses sai karedamaid kohti üle lihvitud, aga mida rohkem lihvida, seda karedamaks varras läks. Ei jäänudki muud üle, kui vigased vardad täielikult üle lihvida ja pealmisest kattekihist vabastada. Ilmselt on aja küsimus, millal järgmised vardad karvaseks lähvad. Olen kuulnud, et kattekihi koorumine on viimase aja varraste probleem. Ma pean kurvastusega tõdema, et mul on juba üsna vanad vardad. Ja probleem lõi ka nendel välja. Kurb. Normaalset asendust pole vähemalt praegu kusagilt võtta.

 

Lõputu küünlapäev

Kes on näinud filmi "Lõputu küünlapäev"? (1993 Groundhog Day (USA)) Alles hiljaaegu jooksis ETV2 pealt.
Kasutangi ETV sisujuhti filmist (nendele, kes pole filmi näinud): Ilmateadustaja Phil (Bill Murray) saadetakse igal aastal 2. veebruaril Pennsylvania osariigis asuvasse Punxsutawney väikelinna, et teha seal reportaaž ilma ennustavast metsümisejast. Kui metsümiseja näeb urust väljudes oma varju, kestab talv veel kuus nädalat, kui ei näe, tuleb kevad varakult. Juhtub aga, et lumetormi tõttu jääb Phil koos võttemeeskonnaga Punxsutawneysse vangi. Järgmisel hommikul ärgates märkab ta oma suureks üllatuseks, et kõik eelmisel päeval toimunu kordub uuesti. Tundub, et sellest päevast kujuneb Phili jaoks eksistentsiaalne luupainaja, kuni ta taipab, et ajas tagasi rändamine annab talle võimaluse õppida tundma produtsenti Ritat (Andie MacDowell).

Hakkan algusest pihta, varsti saate teada, miks selline sissejuhatus. 

Mul oli olemas neli pika värviüleminekuga lõngakooki, Create with Adlibris Knit it! Merino Passion. Üks nendest on punaste/roosade/valgete toonidega, mis sobib ideaalselt mu puna-lilla jope juurde. Novembri alguses otsisin selle kera välja ja tahtsin mütsi kududa. Ammu oli mõttes olnud võrkpatentkude ja nõnda lõingi varrastele proovitüki, et vajalik silmade arv kindlaks teha. Proovitükk kootud, silmade arv olemas, hakkasin kuduma. Mütsi soonikuks valisin topeltsooniku. Kuna see soonik hoiab tugevalt kokku võrreldes järgneva koega, ei vähendanud silmuste arvu. Ups, soonik sai liiga avar. Võtsin peenemad vardad ja alustasin otsast peale. Ikka ei saanud hea. Nõnda harutasin soonikut mitu korda üles, kuni leidsin sobiva silmade arvu. Tegin juurde puuduvad silmused ja võrkpatendi kudumine võis alata. Mida rohkem ridu kudusin, seda laiemaks hakkas müts venima. Kummaline, sest proovitükk ei olnud pisike ja selle pealt võtsin ju silmade arvu. Pool mütsi kõrgust oli olemas, siis oli asi selge, et sinna mütsi sisse oleks poolteist pead ära mahtunud. Proovisin välja mõelda, kui palju neid silmi siis tegelikult vaja on ja jälle harutamine.
Uus häda, kuidas see silmade kokkuvõtmine pärast soonikut teha, et üleminek ilus jääks. Mitu katsetust, enne kui sobiva variandi leidsin. Ja jälle hakkas jama otsast peale. Kuigi olin enam kui kindel, et nüüd on silmuste arv õige, oli müts ikka lotakas. Appi!
Ja jälle harutamine!

 Nüüd siis jõuan postituse alguse juurde. See kudumine ja harutamine oli kestnud juba ligi paar nädalat. Hommikul läheb abikaasa tööle, mina koon, tuleb abikaasa töölt, mina koon, aga kudumine on täpselt sama koha peal, kus hommikul. Kaasa, küsib, mis päev otsa tegid? No otse loomulikult kudusin (ja harutasin), endal juba lootusetuse nägu peas. Siis kaasa ütles, et mul on nagu lõputu küünlapäev. No ta absoluutselt ei eksinud. Ja siiamaani olematu müts sai omale nime.

Kui lõpuks arvasin, et äkki nüüd aitab sellest lõputust harutamisest, võtaks otsa kokku, hakkas uus etapp harutamisi. Kuidas saab parem, kas murumütsi moodi lõpp või kiire lõpetamine? Esimene katsetus - murumüts.
Silmade kokkuvõtmine tuli liiga järsk. Harutamine.
Vähendasin kokkuvõtmiste kohti, müts tuli otsast nurgeline. Harutamine.
Kombineerisin lisaridadega, et leida õige kumerus lõpetamiseks. Müts vajus silmini. Harutamine, nüüd siis juba rohkem, et selle meetodiga mütsile õige kõrgus saada. Vaatasin seda kuklatagust ja tekkis mõte, et saab äkki seda ridade vahetust rohkem märkamatuks teha. Harutasin kuni soonikuni. No nii, peaaegu alguses tagasi. Aga see uus kuklatagune ei meeldinud. Pool mütsi juba kootud, aga uus harutamine kuni soonikuni. Ausalt, nutt tuli peale.

Uus ponnistus. Sain oma murumuna lõpuks kokku võetud.
Nojah, ma nägin selle mütsiga välja nagu ehtne muna. Fui... 

Järgmine katsetus, kudusin pika toru ja kiire lõpetus. Toru sai liiga pikk ja kukla taga lotendav lõpetus ei meeldinud. Minu karikas sai pilgeni täis ja hakkas üle ääre ajama. Lõputu küünlapäev sai oma lõpu. Panin selle mütsi käest, viisin ära teise tuppa, et see silma all ei oleks, võtsin sama lõnga, aga teise värvi, otsisin palmikumustrid välja ja alustasin uue mütsiga. Kaks päeva, ja müts oli valmis. Ei mingit harutamist ega vaevlemist. Ühest kerast tuli kenasti kaks mütsi välja (neid mütse olen blogis juba varem näidanud).
Siis kudusin veel ühe kinnasteks ostetud lõnga mütsiks ja lõpetasin ära poolikud sõrmikud.
Siis võtsin ette vesti kudumise (millega panin järjekordselt mööda, aga eks varsti näitan teile ka).

Ja siis, vahetult enne aastavahetust, otsisin oma lõputu küünlapäeva üles, proovisin pähe, no ikka justkui pisut liiga lai. Tõmbasin võrkpatendi osa kuni soonikuni uuesti üles, vähendasin veel silmuste arvu ja näe imet, ühe päevaga oli müts valmis, täpselt selline, nagu vaja.

Lõng: Create with Adlibris Knit it! Merino Passion, 50% Merino Superwash, 50% Premium Acrylic, 150 g/375 m Nm 2,5, värv B133, Keukenhof

Vardad 3,5 ja heegelnõel nuppude tegemiseks

Tutt on samuti ise tehtud.

Jätkuvalt pean lõnga kiitma. Selle meeletu harutamise peale oleks võinud see lõng juba prügikasti kandidaat olla, aga ei, lõng näeb endiselt välja nagu uus.

 

 

Palmikutega müts III

 See on üks paganama mõnus palmikute muster ja lõng on ka super.
Niisiis juba kolmas järjestikune palmikutega müts, muster sama, kuid mütsid on erinevad tänu pika üleminekuga lõngale.
Kaks eelmist mütsi osutusid nii populaarseks, et lapselaps andis tellimuse sisse. Andsin allesjäänud kerad talle pihku ning tüdruk valis omale meelepärase värvi välja.

Lõng: Create with Adlibris Knit it! Merino Passion, 50% Merino Superwash, 50% Premium Acrylic, 150 g/375 m Nm 2,5, värv B135, Montevideo

Vardad 3,5 ja heegelnõel nuppude tegemiseks

Tutt on samuti ise tehtud.

Eelmised sama mustriga kootud mütsin on siin