Vigala kindad

 Nende kinnaste aluseks on võetud Vigala kindad EVM E 309:55/ab, link muuseumikogusse: https://www.muis.ee/museaalview/1263629

Nende kinnastega on selline lugu, et neid saab lähemalt vaadata näitusel alates 12. märtsist, Pikk tn 22, Tallinnas.
Kudujate Koopiaklubi naised olid vahepeal jälle hästi tublid ja kudusid näituse tarbeks hulga Vigala kindaid ja ka Muhu sõrmikuid. Minu kudumiseks valitud kindapaar ei ole väga traditsiooniline Vigala kinnas. Seda põhimustrit on seal kootud küll, kuid teiste värvidega. Sinist tooni on Vigala kandi kinnastes ikka päris vähe. Ja sellist vitsa ei kohta ka eriti tihti.

 Mulle see värvikombinatsioon meeldis väga ja nii ma sellised kindad kudumiseks välja valisingi.
Muuseumi originaalil on kootud käelaba küljelaiendus. Minu käsi on aga nii pisike, et küljekahandust polnud mõtet kududa.
Alustasin kahevärvilise vitsalise loodusega pöidla tagant. Labaosa lõpetus on kolmetahiline ja mustrisse kootud.

Vitsa harutasin ka ühe korra üles. See kude on põhimustrist igal juhul venivam ja serv jäi liialt lai. Nii et vitsa jaoks võtsin silmi vähemaks.

Panin siia pildi, kus üks kinda vits on tagurpidi pööratud. Mulle meeldib see pahempidine külg ka väga.

Kudumiseks kasutasin Filcolana New Zealand Lammeuld lõnga, 100 g/600 m, 100% villane
Vardad 1,25.

Peenikeste varrastega on paras ikaldus.
Kaks komplekti oli korraga kasutuses ja mõlemast komplektist üks varras läks abikaasa kätte ülelihvimisele. Üks hetk hakkas lihtsalt lõng takerduma ja kui lähemalt uurima hakkasime, selgus, et varraste pealmine kiht hakkab maha kooruma. Alguses sai karedamaid kohti üle lihvitud, aga mida rohkem lihvida, seda karedamaks varras läks. Ei jäänudki muud üle, kui vigased vardad täielikult üle lihvida ja pealmisest kattekihist vabastada. Ilmselt on aja küsimus, millal järgmised vardad karvaseks lähvad. Olen kuulnud, et kattekihi koorumine on viimase aja varraste probleem. Ma pean kurvastusega tõdema, et mul on juba üsna vanad vardad. Ja probleem lõi ka nendel välja. Kurb. Normaalset asendust pole vähemalt praegu kusagilt võtta.

 

Läti käsitöö näitus

 Vana-Võromaa Kultuurikojas avati laupäeval, 3. veebruaril Läti käsitöönäitus "Meie". Päris avamisele me kohale ei läinud, nii et tseremoonia jäi meil nägemata. See oli teadlik valik, et saaks väiksema rahvahulgaga näitust nautida.

Teadlikult ei võtnud ka fotoaparaati kaasa, nii et klõpsisin mobiiliga pilte. Jagan siin väikest osa piltidest. Ikka selleks, et teis, kes te pole veel näitusele jõudnud, isu äratada.

Näitus on igati väärt külastamist . Ühe korraga ei jõua kõike haarata, nii et plaanin sinna veel minna. Aega selleks kuni märtsi lõpuni.

Eestimaa vahemaad ei ole mõõtmatud, nii et kõik, kellel vähegi käsitöö vastu huvi, peaksid kohale jõudma.

Siia ka link, kust leiab täpsemat infot

https://vorumuuseum.ee/

Kindanäitus ERM-is

 Saan edastada teate:

 Nii et kes saab, see läheb näitusele Koopiaklubi naiste imelist kätetööd imetlema ja ühtlasi saab soovi korral toetada rahalise annetusega Anu Raua Keskust.

Esialgne plaan kindad pärast näitust oksjonile panna läks vett vedama. Anu Raua kindel soov oli, et kinnaste kollektsioon jääb Anu Raua Keskuse lahutamatuks osaks. Küllap Anu Raud teab, mis on õige ja Koopiaklubi toetab tema otsust.
Olen uhke, et ka minu kootud kindad jäävad selle kollektsiooni osaks.

Muhu sukkade näitus / Muhu Stocking Exhibition

7. augusti õhtupoolikul avas kamp "hulle" naisi Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis maailma suurima Muhu sukkade näituse. Kes need hullud naised siis on? Facebook-i grupi Kudujate Koopiaklubi ütlemata tublid naised, kes kaks aastat tagasi võtsid kinni õhkuvisatud mõttest kududa Muhu suka reegleid arvestades ühed ehtsad Muhu sukad (tõele au andes sai nii mõnelgi kudujal valmis mitu paari uhkeid Muhu sukki). Jagasime üksteisega protsessi valu ja võlu, innustasime ja kiitsime üksteist, kuni sukki sai nii palju, et nendest sai lõpuks üks ütlemata vahva näitus.
Alljärgnevalt väike fotomeenutus näituse avamiselt.

Kõigepealt keerutasime vardaid, ajasime juttu, laulsime, tegime ühispilti.

Ja siis suundusime osalussaali, et üle vaadata see suur töö, millega olime hakkama saanud.
Elevust oli palju. Käisime saalis ringi ja püüdsime oma sukad üles leida. Tuleb tunnistada, et tundsin ennast ära alles teisel ringil. 

Minu sukkade saamislood on siin blogis olemas.
Kes tunneb huvi, siis lingid on siin:
Muhu sukad I
Muhu sukad II

Kes soovib, paneb omale kokku sukapusle

Julgemad saavad katsetada, kuidas tuleb välja peenikeste varrastega kudumine. Korvide sees on ootamas lõngad, vardad, mustrid ja juba alustatud sukad.

Seina peal on olemas kokkuvõtlik selgitus, mis osadest koosneb Muhu sukk ja videost saab õppida, kuidas värvida seda õiget Muhu kiperoosat.

Sellel näitusel on lisaks Koopiaklubi naiste kootud sukkadele väljas paljudest muuseumidest pärit eksponaadid ja on ka sukki erakogudest.

Vot need kollase mustritriibuga sukad on õige särtsakad!

Veel mõned pildid meie uhkest fotoseinast

Aga et rohkem näha, peab ikka igaüks ise koha peale vaatama minema.
Ja soovitan osta ka näituse kataloogi, see on suureformaadiline, mahukas ja väga ilus.

Kataloog sisaldab kõigi fotoseinal olevate sukkade fotosid. Siin on leheküljed minu sukkadest.

Kataloogi saab osta Saara Kirjastuse e-poest

Kaua näitus avatud on?
Kuni 31. jaanuarini 2021