Minu lemmiktegevus on harutamine

30. nov 2014

Nii see jõulutunne tuleb!

Juuretisega leib/ Sourdough Bread
Juuretisega leib/ Sourdough Bread 

Jõulutunde jaoks pole palju vaja. Soe ja lõhnav koduleib ja küünlatuli. 
Ja suurepärane talveilm koos päikese, lume ja külmakraadidega akna taga.

20. nov 2014

Sügisesed salasokid / Secret Knitting, Socks IV

VIHJE IV

Sokid juba mitu päeva valmis, aga pole olnud mahti pildile püüda.

Päris sedamoodi nagu juhend ette nägi ma sokke valmis ei teinud.
Varbaosa läks harutamisele.

Sügisesed salasokid Secret Knitting Socks IV
Vasakpoolne roheline sokk on juhendi järgi kootud. Vot mitte ei meeldinud mulle kokkuvõtmiste vahel laiutav pragu. Ja ei istunud mulle ka see teist värvi ots. See jäi minu arust liiga minimalistlik.
Parempoolne sokk on kahandatud minu omavoli järgi ilma teist värvi lõngata ja see variant sümpatiseeris rohkem. Proovisin ka triibulist nina teha, kuid harutasin selle üles, sest ühtlane värvide üleminek meeldis rohkem. Harutasin selle rohelise soki nina ka üles ja kudusin omamoodi.

Ülemise serva kudusin ka juhendist mööda. Seal oleks pidanud tegema ka värvivahetuse, kuid värvi on seal ilma vahetusetagi piisavalt. Samuti ei lähtunud kokkuvõtmise juhendist (nõelaga nõelumine), vaid kasutasin 2/2 sooniku mahakudumist lisasilmuste lisamisega.
Nüüd olen sokkidega täitsa rahul.

doki kannad
soki kannad
Lõngaks siis Drops Delight 05 ja 08
vardad 2,0

Omaette pusimine on muidugi sokkide pildistamine enda jalas, aga tehtud sain sellegi.

Sokkide muster Double Heelix
muster Double Heelix.
muster Double Heelix.

12. nov 2014

Mardilaat 2014 / St Martin's Day Fair 2014

Sai ka sellel aastal Mardilaadal käidud.

Külastamiseks valisime laupäeva pärastlõuna. Rahvast oli, kuid õnneks täiesti normaalsel hulgal. Igale poole mahtus ligi, sai rahulikult vaadata ja süveneda.Õhkkond oli igati meeldiv.

Ostsin rohkem, kui algselt plaanisin kulutada.
Raamatukogu täienes seekord kolme ühiku võrra.

raamatud books

Valikuid oli muidugi veel, kuid pika vaatamise ja mõtlemise järel jäid teised raamatud ostmata. Türi kirivööde kogum on väga huvitav leid minu jaoks. Kindlasti valin sealt mingi mustri välja ja teen ühe vöö täienduseks oma rahvariide komplektile. Käsitööraamatut keerutasin tükk aega käte vahel, enne kui rahakoti rauad lahti tegin. Seal midagi väga uudset ja üllatuslikku ei ole, kuid ostsin raamatu lõpuks ikkagi ära. Seal on väga palju erinevaid käsitöötehnikaid kokku kogutud ja eks see saigi valiku puhul määravaks. Kui midagi otsida on vaja, saab kiired juhised sealt kätte. Eriti ootan aga silmuskudumise raamatu järge.
Hulga raha sai kulutatud toidule. Ja midagi sai ka Jõuluvana kotti ostetud. Kõige ootamatumaks ostuks laadalt võib aga lugeda ahjuroopi (mul pole paneelika elanikuna isegi mitte ainsatki elava tulega küttekollet)! Aga küllap leiab roop endale väärilise koha.
Olin juba laadalt lahkumas ja tõmbasin jope lukku kinni, kui tuli meelde, et kogu see aeg oli mul õlal fotoaparaat rippunud. Tegin siis ainsa foto sealt ülevalt serva pealt, et kinnitada laadal käimist.

Mardilaat 2014

8. nov 2014

Sügisesed salasokid / Secret Knitting, Socks III

III VIHJE

Kolmas vihje käes ja kootud. Ninad peaksid olema erinevat värvi, kuid mõlemal keral olid sellised värvid hetkel ees, et see lõnga katkestamine oli täiesti kasutu. On kootud teise lõngaga, kuid aru ei saa.
Sügisesed salasokid Secret Knitting Socks

Kui kunagi tekib soov selle mustri järgi veel sokke kududa, siis alustan seda ninaosa ikka märksa varem kontrastlõngaga, et see värvivahetus mõjule pääseks.
Nüüd pole muud, kui järgmist reedet oodata.

5. nov 2014

Looduslikud värvid / Natural Dyes

Nende lõngade värvimiseks kasutasin nii kermesmarja kui ka seente läbitöötatud värvivett.

Looduslikud värvid / Natural Dyes, American pokeweed and curcuma
American pokeweed, surprise webcap and curcuma

Kuna eelmised värviveed olid veel alles ja ei raatsinud neid lihtsalt niisama ära visata, kallasin veed kokku, lisasin kübekese kurkumi pulbrit ja sellised need lõngad tulid.

4. nov 2014

Seentega värvitud / Natural Dyes

19. oktoober algas hommikul Lõuna-Eestis hallilt, kuid ilma vihmata. Juba eelmisel õhtul sai koos abikaasaga plaani võetud üks metsakülastus.
Juhtus nagu sajajalgse laulus. Enne kui viimane kummik jalga sai, oli vihm kohal. Kuna aga ei ladistanud, otsustasime ennast toast välja ajada. Mina muidugi ilma ämbrita-noata välja ei läinud.
Juba metsaservas palusin auto peatada ja kobisin metsa alla. Abikaasa sõitis edasi (ikka sinna lemmikpaika, kus sõltumata aastaajast on alati midagi pildistada).
Mina võtsin ette tavapärased kukeseene-rajad. Ega suurt midagi loota polnud, vahepeal olid ikka väga külmad ööd (-15 oli ema kraadiklaasi pealt kätte saanud), aga kuna sealt metsast on lausa veebruaris kukeseeni korjatud, siis lootus sureb viimasena.
Kukeseentega oli suht kehvasti. Väikese kastme jagu ikka leidsin. Kurb oli aga näha, mismoodi metsanotsud olid metsaaluse pahupidi pööranud. Seal, kus tavaliselt olid kukeseened, oli must maa järel. Keerasin seal mullakamakaid ümber ja midagi ikka leidsin...
Ja seda ülestuhnitud maad oli ikka väga-väga palju. Ma pole seal piirkonnas varem sellist songermaad kohanud. See on lausa asula külje all, mõnisada meetrit esimeste majadeni. Varem oli ikka mingi aukartus inimeste vastu, nüüd seoses selle seakatku ja jahikeeluga tunnevad notsud ennast igal pool lausa kodus. Ausalt öeldes oli päris kõhe seal metsa all tatsata. Vaatasin ühtelugu kahtlevalt ringi, et kas olen ikka üksi või tuleb jalgadele valu anda. Ukerdasin üle songermaa, pöörasin mullakamakaid jalaga ümber ja nutsin taga rikutud kukeseenemaad.
Järsku näen keset ülestuhnitud metsaalust vöödikuid. Ja veel ja veel ja veel. Ega aru ei saanud, mis vöödikutega tegu oli. Öised külmad olid kõik seened ühte nägu pruuniksnäpistanud. Öine külm oli vihmasele ilmale vaatamata veel seente sees, nii et nuga polnud vajagi. Seened murdusid krõps ja krõps jala pealt maha, kui kergelt puudutasin. Ettenägelikult olin mõned kilekotid taskusse toppinud ning nüüd läks korjamiseks. Palju seeni oli notsudel ka ümber lükatud, kuid korjata oli veel sellele vaatamata.
Ja järsku keset kõige suuremat seenekorjamise hasarti oli vihmast tilkuvate riietega abikaasa autoga kohal ja utsitas mind metsast välja. Ei mina raatsinud seeni maha jätta! Saatsin abikaasa üksi kodu poole minema ja jätkasin vöödikute korjamisega. Lõpuks sain seeni tervelt Tosta leivakoti täie. Ma tõesti armastan Lõuna-Eesti metsa! Kui palju kilomeetreid olen Põhja-Eesti metsas maha trampinud ja vöödikute saak on vaid mõned üksikud seened.
Vihmale vaatamata oli metsa all mõnus. Kui seened olid kotti rännanud, jalutasin edasi ja nüüd võtsin sihikule samblikud (kaks kotitäit ootab värvimist) ning kena peotäis pohlavarsi sai ka korjatud. Ei tea, kui kauaks sinna metsa uitama oleks jäänud, kui telefon helises ja abikaasa ajas mu metsast välja. Alles siis märkasin, kui tihedaks vihmasadu oli vahepeal läinud.

Kermesmarjad olid kindlalt esimeses järjekorras värvimist ootamas, seened läksid teisena potti. Kuna kermesmarja värvivesi oli veel värviline, kallasin selle vee pesukaussi, et värvipott seentele vabaks teha.
Seentega värvitud Natural Dyes
Saadud värvitooni järgi võiks oletada, et need külmavõetud seened olid verkjad vöödikud. Vähemalt suurem osa nendest.