Some Enchanted Evening sokid

 Need on minu teised sokid Adrienne Fongi mustrite varasalvest. Ja ikka nii, nagu autor soovis, mustri kasutamise eest tegin annetuse vähiravifondile.

Nende sokkide kudumine venis kuude kaupa. Alguse tegin juba juuni esimestel päevadel, vardalt maha sain alles novembri keskel. Juuni ja juuli kujunesid kuudeks, kus ma ei suutnud vardaid kätte võtta. Isegi kui aega oli, eelistasin teha midagi muud. Vedasin küll truult iga nädalavahetus sokid maale kaasa, et äkki tuleb vaim peale, aga seda ei juhtunud. Lõpuks loobusin kaasatassimisest. Esimene sokk oli kootud kuni kanna alguseni ja sinna see kudumine pidama jäi.  Kui sügisel uuesti vardad pihku võtsin, jõudsin seisu, kus juhe jooksis täiesti kokku. Mäletasin, et jõudsin mustriga kannani, aga õpetust puurides ma ei saanud aru, kus ma tegelikult pidama jäin. Harutasin sokil poole mustri jagu ringe üles ja hakkasin tagasi kuduma, et üldse aru saada, kus ma tegelikult olen, aga ma ei saanud asju klappima. Külje peal jooksev muster ja kannale üleminek ei olnud justkui õigete kohtade peal. Harutasin ja kirusin, ajasin õpetuses järge, lugesin ridasid ja puurisin mustrit, aga klappima ma ei saanudki. Lõpuks lõin käega ja kudusin edasi, jättes küljemustrile kaks lisarida juurde. Vedasin pildile ringi ümber, kus on näha jõnksakas mustris.
 

Teist sokki alustades avastasin, miks muster ei klapi. Mul oli välja prinditud kahe erineva suurusega soki mustrid. Ma ei tea mis põhjusel olin väiksema soki mustri ette võtnud ja püüdsin kõigest väest selle järgi edasi kududa, aru saamata, et midagi on valesti. Et ennast mitte päris lolliks ajada ülemõtlemisega, lugesin alustuse silmad üle, kontrollisin mustrilehe järgi suuruse õigsust ja alustasin jälle suurema soki mustri järgi, peites väiksema soki mustrilehed ära. Nüüd jooksis muster täiesti kenasti.Olgu siis erinevad sokid, ma lihtsalt ei viitsinud oma pead sellega vaevata (mis minu puhul pole üldse tavaline käitumine). Lihtsalt tuli tunne, et kui ma veel midagi üles harutan, siis keeran vardasahtli lukku ja rohkem enam ei koo.

 Lõng: Drops Nord, 45% alpakat, 30% polüamiidi, 25% villa,  50 g/170 m, värv 18 Goldenrod

vardad 2,0

Kudusin ära  96 grammi lõnga

Kanna kahandus toimub talla all. Sellelt pildilt on ka näha, et kanna peal olev muster ei ole identne.

Olgu mis on, sokid istuvad kenasti jalga ning on väga pehmed. Drops Nord on väga mõnus lõng.

Kindanäitus ERM-is

 Saan edastada teate:

 Nii et kes saab, see läheb näitusele Koopiaklubi naiste imelist kätetööd imetlema ja ühtlasi saab soovi korral toetada rahalise annetusega Anu Raua Keskust.

Esialgne plaan kindad pärast näitust oksjonile panna läks vett vedama. Anu Raua kindel soov oli, et kinnaste kollektsioon jääb Anu Raua Keskuse lahutamatuks osaks. Küllap Anu Raud teab, mis on õige ja Koopiaklubi toetab tema otsust.
Olen uhke, et ka minu kootud kindad jäävad selle kollektsiooni osaks.

Meie Raudvara on kindad!

Kindad on kootud ERM-is asuvate kinnaste järgi. ERM A 509:3210/ab
Muuseumikindad: Paistu; vald Tuhalaane, Pahkvere küla
koguja: Eesti Muinasvara Päästetoimkond
üleandja: Toos, Juhan
Üleandmise aasta 1924
Asjade üleandja ei tea kinnaste vanust, need on tema ema pärandus , kes juba surnud on, arvab et on umbes 70-ne aasta vanused. Niisiis on muuseumikindad kusagil aastast 1850
Üle antud Eesti Kunstimuuseumi poolt 1941. aastal, registreeritud ERMis 1942. aastal.

Selline on siis minu kootud kinnaste kunagine ajajälg. Võimas, eks!

Nüüd siis minu kinnaste valmimise eelloost.

Kunagi annetas Juhan Liiv oma pintsaku Estonia teatri ehituseks. Nüüd on Kudujate Koopiaklubis üle 60 naise kudumas ehtsaid Mulgi kindaid Anu Raua Keskuse toetuseks.
Koome need kaunid ja tihedad Mulgimaa kindad koopiatena Eesti Rahva Muuseumis hoitavate vanade kinnaste järgi. Koome need armastusest meie pärandi vastu ning toetuseks Anu Raua tööle ja suure südamega loodavale keskusele Heimtalis.
Pärandkultuuri säilitamiseks loodud Anu Raua Keskus jäi välja riiklikult rahastatavate kultuuriobjektide hulgast.
Meie kindad lähevad pärast üleandmist ja näitust oksjonile, kus saab kinnaste soetamise kaudu Anu Raua Keskust toetada.

Nüüdseks on kindad Anu Rauale üle antud ja meediakajastus on ka ära olnud.
ERR lehe pealt saab näha väikest pildigaleriid kinnaste üleandmisest. Vaata siia.

Nüüd saan siis jagada pilte minu kootud kinnastest.

Kohe alguses, kui see kinnaste kudumise idee välja käidi, ma ennast välja ei pakkunud. Mul on sel aastal olnud päris keeruline kuduaasta. Kudunud olen üsna vähe ja isegi see tore algatus ei jõudnud mind august välja tirida. Aga kui hakkasid järjest pildid ilmuma, kus näidati oma edusamme, otsustasin ennast kätte võtta ja andsin enda nime ka üles ning valisin välja kindapaari, mida kopeerima asusin. Püha eesmärk sundis mind takka ja üllatuseks avastasin, et ma leian kudumisest jälle rõõmu.

Olgem nüüd ausad, kõik ei läinud ladusalt. Väga peenikesi lõngu polnud kõiki vajalikke värve olemas. Kerisin küll valge lõnga ära ja tegin proovikudumise, kuid jah, mis ikka liiga jäme, see liiga jäme. Tellisin juurde vajalikku värvi peenikesed lõngad ja alustasin siis 12/2 lõngadega ja 1,5 varrastega tööd. Kudusin vitsa valmis ja ühe mustriringi valgega ka ja tirisin vardad välja. Ikka liiga suur.
Otsisin üles 1,25 vardad ja uus katse.

Nüüd siis kudusin kinda valmis kuni pöidlaavani. Ja siis vaatasin oma kinnast nii- ja naapidi ning tõdesin, et see kellukana laienev randmeosa ei meeldi mulle. Kuigi kindad on annetuseks ja oksjonil mahamüümiseks, mõtlesin sedapidi, et kui mina ei oskaks sellistele laienevate randmetega peenikesele kindale rakendust leida, siis äkki ei peaks ka tulevane ostja neid laiu randmeid sobivaks. Uuesti vardad välja ning võtsin randmelt ühe mustrikorra maha. Sorry, kunagine kinnaste kuduja, kuid viisin sisse korrektiivid.

Üks raskus tuli ei-tea-kust veel mulle ette. Enne veel, kui ma sõrmedeni jõudsin, tundsin oma vasaku käe nimetissõrmes teravat valu. Lasin lõnga lahti ja uurisin oma sõrme. Ups... olin oma sõrme puruks kudunud. Kena punane jutt jooksis üle sõrme ja väiksed veretilgad vao põhjas. Olin selle lõnga pingutamisega suutnud lõnga läbi naha nühkida. Vägev võim sel villasel lõngal, kas pole!

Lasin siis abikaasal oma kapisügavusest elektriteibi välja tuua ning edasine töö käis juba kinniteibitud sõrmega. Et nad seda teipi ka laiemat ei tee! Pidin ikka mitu teipi sinna sõrmele peale vedama, et leiaks teibile sellise paigutuse, kus varrast sinna teibi taha ei lükkaks.

Selleks, et see kinnas ikka naisekäele sobiv tuleks, pidin tõeliselt tihedat kudet harrastama. Ja ikkagi tundus, et labaosa jääb liiga lai. Enne pöialt oli ringil 117 silmust, pärast pöialt 116 silmust. Enne sõrmede kudumist olin peaaegu et valmis töö pooleli jätma ja tunnistama, et ma ei saa hakkama. Andsin endale natuke mõtlemisaega, et kas edasi või alla anda. Jõudsin ennast juba kiruda, et lubaduse andsin. Lõpuks otsustasin edasi kududa. Ja hästi tegin. Kui juba sõrmed ka kinda otsa tekkisid, kadus see peopesa liiga lai tunne ära.

Mõned päevad sai sõrm seal teibi all paraneda, edasi kudusin juba ilma teibita, aga püüdsin kogu aeg jälgida, et lõng sealt haige koha pealt üle ei jookseks.

Sõrmede silmuste arvu pidin ka korrigeerima. Kudusin sõrmede vahele 3 lisasilmust. Ei tea, kus see mõte parasjagu uitas. See kolm silmust on jämeda lõngaga sobiv arv, peenikese lõngaga ei jätkunud kolmest lisasilmast. Nii et pidin jälle harutama.

Lõpp juba paistis. Vaid üks pöial veel, aeg surus armutult takka. Kudusin selle pöidla ka valmis ning meelehärmiks avastasin, et kiirustamine maksis kätte. Vot selle viimase pöidla kudumise ajaks oli selle lõnga pingutamisega pisut kehvasti olnud. See pöial sai avaram kui vaja. Nii kahju kui ka polnud, pidin selle pöidla uuesti kuduma. Kiirus-kiirus... Polnud enam aega vaadata, kuidas lõnga hoian. Kui vardad käest panin, oli üle nimetissõrme kaks kena punast triipu. Nagu suusajälg üle sõrme. Aga õnneks verd seekord kätte ei saanud.
Kindad kiirelt pessu ja kuivama. Tundsin kindajukudest puudust. Kui muidu sätin kindad alusele kuivama ja ainsaks vormimise vahendiks on oma sõrmed, siis nende sõrmikutega olin hädas. See vikkelkude kiskus ennast lohu põhja ja parempidise koe osad troonisid kui kartulivaod üle kinda. Ja ma ei saanud seda asja kuidagimoodi korda. Mõtlesin midagi sinna kinda sisse jukuks leiutada, aga jäin hätta. Labakäe osaga oleks hakkama saanud, aga iga sõrme ja pöidla sisse midagi leida, no ei, selleks ma valmis polnud. Mässasin, mis ma mässasin, kui kindad kuivanud olid, ei olnud mu suurest pingutusest jälgegi. Kinda pealispind lainetab ja mitte vähe.

Aga ei saa salata, käes istuvad ideaalselt.

Kindad olid vaja ka pildile saada. Aga aega pildistamiseks enam polnud. Ja sobivat riietust mul ka nende kinnaste juurde polnud koheselt võtta. Tuustisin riidekapis ja leidsin sealt abikaasa kasuka. No peaaegu, eksole!
Varrukad olid pikad ja laiad, keerasin servad korralikult tagasi, kindad kätte ja sättisin ennast toanurka valmis. Hädapildid said tehtud. Unistus kenast talvetaustast ja kaunist naiste kasukast pildi peal jääb unistuseks. Aga mine sa tea, unistustel on komme täituda. Äkki jõuavad minuni kunagi pildid kinnastest uue omaniku käes, kindaid täiendamas kena kasukas ja lumine loodus.

Üks episood veel, mida ma ei suuda vaka all hoida. Kiirustades hakkavad igasugused asjad juhtuma. Pidin kindad Türile, Saarasse saatma. Ja mida mina tegin -  saatsin kindad hoopis Paidesse. Kuidas see küll juhtus, mina ei tea. Igatahes Paidesse nad läksid. Ja ikka minu süül, sest pakiautoaadi tšekk näitas ka Paidet. Tänasin õnne, et kindaid Soome ei saatnud!

Mis saab kinnastest edasi?
Jaanuaris tuleb sellest suurest korvitäiest kinnastest näitus ning seejärel veebruaris toimub suur kinnaste oksjon. Nii et hoidke silmad-kõrvad lahti, küllap hakkab meedias info liikuma, kus ja millal. Ja olge siis mõnusad ja andke ka oma panus Anu Raua Keskusele, osaledes oksjonil ja soetades omale suure armastuse ja soojusega kootud kindad. Vaadake postituse alguses olevat linki ERR lehele ja näete, et seal on tõesti vapustavalt kauneid kindaid.

Lady Claire Socks / Charity

18. sept. 2019 aastal lahkus meie sealt üks tore disainer Adrienne Fong, vähk oli temast tugevam.
Sattusin tema disainidele juhuslikult ja tema lugu ning disainid liigutasid mind.
Adrienne lasi kõik oma disainid Ravelry keskkonnas vabaks sooviga, et tema disaini kasutamise eest tehtaks annetus võitluseks vähi vastu.

Lükkasime Mustrimaailmas käima ühise heategevusliku kooskudumise "Koome elu eest".
Idee siis selline, et valime Adrienne mustrite hulgast endale meeldiva välja, teeme annetuse vähiravifondile Kingitud elu, koome mõnuga ning valmis kudumit kasutab iga kuduja oma äranägemise järgi. Olgu see siis kootud omale, sõbrale, kingituseks või omakorda heategevuseks.

Valisin kudumiseks välja Lady Claire sokid.

See on imeline muster, mille kudumine on puhas rõõm. Lisaks sain kanna kudumiseks uue nipi, mida varem pole kasutanud. Nimelt pole sellel sokil tavapärast kannakiilu, vaid silmade koondamine on tehtud talla all. Selliselt kootud kand istub jalas päris kenasti.

Lõng: Drops Nord, värv 13 Old Pink (vanaroosa)

45% alpaka, 30% polüamiid, 25% vill, 50 g/ 170 m 

Vardad 2,0
Lõnga kulus 86 grammi

Armsad Ravelry kasutajad! Kutsun teid kõiki ühinema selle heategevusega. On ju tore kududa omale või kingtuseks ühed (või mitmed) toredad sokid, samal ajal kinkida läbi vähiravifondi kellelegi elupäevi juurde.
Sukelduge imelistesse mustritesse, leidke sealt midagi, mis teid kõnetab ja teeme koos head.
Mul on juba paar uut mustrit välja valitud...

Maarjamäe Majade laste jalad sügiseks sooja / Charity

Ka sel aastal tegin natuke head.
Sel aastal võtsid Mustrimaailma foorumi naised nõuks kududa natuke sokke heategevuslikul eesmärgil. Kudumise teema: Maarjamäe Majade laste jalad sügiseks sooja.
Igaüks valis omale kahe lapse suurusnumbrid ette ja nõnda sai kokku ilmatu suur kuhi pehmeid ja ilusaid sokke.
Sellel aastal otsustasime, et ei jäta kudumist jõuludeks, kui kõigil on nagunii hästi kiire. Ja sokid kuluvad ju tegelikult palju varem ära kui jõulude ajal.
Minu valitud suurusnumbrid siis 39

 ja 43

Mõlemal sokipaaril kasutasin kahte erinevat lõnga:
väiksemal sokil BellaLana Marathon, värv 214 sinine ja
Alize Superwash, värv 4657
suuremal sokil Novita Nalle, värv 44 tumehall ja
Schachenmayr Regia 6-Fädig Color, värv 6972

Lisaks kudusime peremajade emmedele õlasallid.
Minu sall siis selline:

Sall on kootud meie oma ühekordsest maavillasest. Pits on kohe külge kootud, nii et Haapsalu salliga pole siin midagi pistmist. Aga näe, suurust ei oska nüüd küll enam öelda. Kas üldse kirjutasin selle kusagile üles, vot ei mäleta.

Asjade äraviimine kogumispunkti läks mul üle kivide ja kändude. Plaanisin oma pakikese viia WW lõngapoodi. Tööpäeval polnud kunagi mahti ja valisin välja ühe suvise laupäeva. Jõuan mina kohale ja loen ukselt: sel kuul on pood laupäeviti suletud. Läksin oma pambuga koju tagasi. Üks hea asi muidugi oli ka, polnud võimalust, et mõni lõngakera oleks näppude külge kleepinud.
Siis seisis pakike jälle nädalate kaupa kapi peal. Kui juba lausa viimne tärmin käes oli, pidin kaasa transpordiabi paluma. Jälle hea, abikaasale ei kleepu lõngad sõrmede külge.

Blogimisega ja piltidega olen tõsiselt hädas. Palju sel aastal valmissaanud asju on siiamaani pildistamata. Osasid asju ei saagi enam pildile, sest need pole enam minu käes.
Ja olemas on veel mõne kampsuni pildid, mis ootavad töötlemist. No seda põnevam keset talve sügiseste piltidega laiutada, kui ma ükskord ikka niikaugele jõuan.

MM heategevusprojekt "Jalad sooja 2016"

Võtan ka sel aastal Mustrimaailma heategevuslikust sokikudumisest osa.

Lõng sai valitud isetriibustuv, aga kange tahtmine oli mingi muster ka sisse kududa.Võtsin ette lehemustri ja kombineerisin seda palmikutega. Vaatamata koepinna kirjususele paistab muster isegi natuke välja.
Lõng: Alize Superwash 100g/420m 75% uusvill, 25% polüamiid, värv 4657
Vardad: 1,5
Lõnga kulus 60 grammi, sokid on nr. 37 jalale.

Teine paar on pisut mehisem, jalale nr. 43.

Lõng: Laurin Villalanka 150 g/275 m 75% vill, 25% polüamiid, värvid valge ja roheline
vardad: 2,0

Lõnga kulus 144 grammi.

Rohelist lõnga kulus kohe nii täpselt, et viimaste ridade kudumise ajal hoidsin hinge kinni, et kas tuleb ikka lõngast välja või saab enne õiget aega otsa. Sain ikka enne valmis - lõnga jäi järele natuke üle 10 cm.
Nüüd pahandan ka natuke lõnga üle. No mitte ei meeldi lõngatoki seest sõlme leida. Aga sedapuhku oli roheline lõng vabrikus jätkatud.

MM Heategevusprojekt "Jalad sooja 2015"

Osalen sel aastal Mustrimaailma heategevusprojektis, kus usinad naised koovad vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele soojad sokid jalga.
Minu panus on 2 paari sokke.

 Avastasin lisaks punasele ja türkiisile veel ühe värvi, mida ei suuda õiges toonis edastada. See on korralik kärts roheline. No tee või tina, pildi peal on vale värv!

Kudumist alustasin juba kevadel. Rohelised sokid said valmis maikuus. Siis tuli sokikudumise paus.

Kollased sokid võtsin ette augusti lõpus, kui sai üks pisike bussireis ette võetud. Mingit suurt kudumist ei tahtnud kaasa vedada, nii saigi jooksu pealt haaratud sokilõng ja vardad ning üks roheline sokk ka kaasa, et oleks kusagilt mustrit ja suurust spikerdada. Kuna eelmised sokid said juba nii ammu valmis, siis polnud sama mustri kudumine mingi probleem. Uue mustri otsimiseks polnud enam aega ka.

Lõngaks Schachenmayr Regia Trend Point 100g/420 m, 75% uusvill, 25% polüamiidi.
vardad 1,5
lõnga kulus
rohelistele sokkidele  70g
kollastele sokkidele 72 g

Kingitus vähihaigetele lastele / Christmas Gifts

Jõulud lähenevad ja ika sel aastal soovisin anda oma väikese panuse vähihaigete laste kingikotti.

Kingitused ei tulnud päris sedamoodi välja, nagu alguses plaanisin. Mõte oli teha lõbusad lepatriinudega kindad. Otsisin mustrit, kuid ei leidnud. Võtsin siis oma tööprogrammi lahti ja asusin lepatriinusid joonistama. Poleks uskunudki, et ArchiCad sobib kindamustrite tegemiseks. :)
Nüüd on mul olemas mitu varianti lepatriinude kindamustrit, iseasi, kas tahan seda hullu lõngakeerutamist teine kord ette võtta. Aga mine sa tea!
Õnnetuseks valisin kudumiseks liialt jämeda lõnga (7/2, käsitsi värvitud). Lapse kindaks on see lõng muidu päris hea  (soe ja vastupidav), kuid kolme lõngaga korraga kudumiseks oleks 8/2 lõng ilmselt parem olnud. Mõne koha pealt sai muster ikka päris paks tänu tagumise külje peal olevatele lõngajooksudele. Ja kuna lõng polnud kõige ühtlasem, siis pole ka kude kõige ühtlasem.

Teised kindad otsustasin kahe värviga kududa. Valisin mustriks Sangaste maasikalehekirja. Lõngaks maavillane 7/2, käsitsi värvitud.

Sangaste maasikalehekiri

Muidu pole vist kinnastel väga vigagi, aga ühe prohmaka tegin siiski. Ühe kinda vits on natuke tugevamalt kootud kui teine. Enne seda ei märganud, kui kindad olid juba pestud ja kuivatatud. Aga kui kududa vaheldumisi kampsunit ja kinnast, siis pole ka ime, et vahepeal kudumistugevus muutub. Aga loodan, et kindad ikkagi leiavad endale uue kodu. Lume sees möllamiseks on villane kinnas minu meelest kõige parem.

Kleit heategevuseks / Dress for Charity

8. juunil 2014 toimub Kadrioru pargis tore heategevuslik perepäev Pardiralli 2014. Pardirallit korraldavad Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit koos Eesti lionitega.

Pardiralli käigus kogutakse raha vähihaigete laste peredele tugikeskuse rajamiseks. Planeeritav tugikeskus koondab kõik abiteenused, mida on seni saadud juhusliku rahastamise tõttu pakkuda vaid osaliselt.

Perepäeva ajal korraldatakse heategevuslik käsitöömüük ja soovisin omalt poolt väikese panuse anda.

Talvel on heategevuslikku käsitööd kuidagi lihtsam teha. Sokid-kindad-sallid tulevad esimesena mõttesse. Suvise müügiga on teised lood. Veeretasin neid lõngakerasid ja vardaid mitmel korral käes ja panin sama targalt oma kohale tagasi. Tähtaeg istus juba kukil ja minul ikka ei midagi. Võtsin heegelnõela kätte ja heegeldasin oma elu esimese puuvillasest heegelniidist suvemütsi. Omast arust sai kena müts, aga kui müts pesust ja venitusest tuli, siis panin selle kohe kõrvale. Müts sai liiga suur.
No mitte ei tulnud itt peale...
Uue mütsiga katsetada enam ei tahtnud. Neid osavnäppe-mütsitegijaid on palju ja mul oli isu läinud.
Siis võtsin riiulist paki puuvillast Catania lõngaga ja idee oli kohal. No loomulikult suvine kleidike!

Lõiget ega mustrit polnud. Võtsin ühe vana sitskleidi passeosa lõike ette, et saada orienteeruvad mõõdud kätte ja hakkasin kuduma.
Mõned õhtupoolikud nokitsemist ja kleit oligi valmis.
Üllatus tuli siis, kui kleidi pesust välja tõstsin. Väikesest kleidist sai päris suur kleit. Kahju, et kleiti enne pesemist ei pildistanud. Siis oleks võrdlusmoment olemas olnud. Laotasin kleidi tasapinnale kuivama, ise kahtlesin, kas kleidi pikkuse-laiuse suhe normaalseks jäi.
Helistasin tütrele ja tegin kaupa, et oleks kleiti ja last vaja kõrvuti vaadelda ja siis otsustada, kas kleidi alumist osa on vaja pisut üles harutada.
Kleit läks tüdrukule vupsti selga ja tundus, nagu oleks see kleit täpselt tema järgi tehtud.
Nähes tüdruku silmis väikest pettumust, et see polegi temale tehtud, andsin lubaduse, et ta saab omale täpselt samasuguse kleidi, sest mul jäi täpselt teise kleidi jagu lõnga järele (algselt oli lõng palju suurema eseme jaoks mõeldud).
Lõnga kulus 182 grammi.

 Tänan tütart kenade piltide eest ja suur tänu kaunile modellile!
Viide tütre tegemistele ja blogile: http://triinukallas.blogspot.com/