Mul sai valmis kuldse sügise värvides kampsun. Looduses nii värviline hetkel veel pole, aga see aeg pole enam kaugel.
Kui nüüd ausalt ära rääkida, kuidas see kampsun alguse sai, siis võin tunnistada, et see lõng on puhas emotsiooniost.
Käisin Karnaluksis niiti ostmas. Nagu iga kord, käisin lõngadele ka tiiru peale ja silitasin oma lemmikuid. Üheks lemmikuks on juba pikka aega olnud üks kindel sokilõng. Olen seda korduvalt korvi tõstnud ja ... kasti tagasi ladunud.
See lõng oli seekordki lõngakastis olemas. Kuradike kuklas sosistas, et osta ära. Käisin ringi lõngadele peale ja olin jälle selle lõnga juures tagasi. Kuklahääl sai kainest mõistusest jagu ja lõng rändas korvi.
Kudumine oli puhas nauding. Kudusin ülalt alla, ühes tükis ja ilma õmblusteta. Õlajoone tegin lühendatud ridadega.
Oleks saanud õla peale sama mustrijooksu sättida, aga sedapuhku ei viitsinud. Olgu lõpuni kirju kampsun. Esitüki laiust pidin korra korrigeerima, aga õnneks ei olnud kudumisega veel väga kaugele jõudnud. Ja kui kaenlaalused ühendasin, viskasin vahepeal mõned parempidi-pahempidi kuduread vahele, et kudumine liiga üksluiseks ei muutuks.
Varrukaga oli rohkem maadlemist. Käeauk sai mõnusasti paras mõõdetud, kui aga varruka otsa kudusin, siis tundus, et avarust võiks rohkem olla. Üle küünarnuki oli varrukas juba valmis, kui harutasin selle kõik üles ja viisin korrektiivid sisse. Sellest oli suur abi. Nüüd oli kõik täpselt paras. Küünarnukini sain kenasti kootud, siis läks jälle üks suur harutamine lahti. Enam ei mäletagi, mitu korda sain varrukat harutatud, enne kui laiusega rahule jäin. Ajas ikka lausa tigedaks juba, et nii lihtne asi ja ei saa ega saa asja paika. Diivani peal laiutas ühtelugu lõngast kassikangas. Paar korda suutsin lõnga isegi sõlme ajada. (no mis teha, kui kerida ei viitsi)
Nööpidega sain parajat tsirkust. Laupäeval, kusagil tunnike enne Karnaluksi sulgemist jõudsin poodi. Oh sa poiss, kui palju rahvast seal oli! Normaalne inimene oleks tagurpidi käigu sisse pannud ja poest kiirelt lahkunud. Mul oli aga kange isu kampsunile ikkagi nööbid ette saada. Suundusin esmalt lõngakasti juurde, et sealt lõngatokk näppu haarata ja nööpe valima minna. No mida pole, see on lõng! (No kuidas see kuklahääl küll teadis, et lõng otsa saab?)
Mul polnud kaasas ühtegi lõngajupikest, sest lootsin poe lõngavarudele. Polnud siis muud teha, kui vaimusilmas ette kujutada, mis värvitoonid lõngal olid. Esmalt suundusin kollaste nööpide juurde. Vastu vaatas suur hulk erkkollaseid nööpe, sooja kollast tooni nööpe ainult paar tükki ja need olid nagu taldrikud. Allpool mitu rida oranže nööpe ja nende värvitoon kaldus sinna porgandi poole, mitte mingit pruunikat varjundit kusagil. Võtsin ette siniste nööpide riiuli. Nööbid kiiskasid sinistes toonides vastu, no ei näinud ühtegi murtud tooni. Hallide nööpide valik oli kõik pigem mustjas ja sünge, mitte midagi, mis meenutaks sooja sügist. Tagasi kollaste nööpide juurde, et äkki jäi sobiv nööp kahe silma vahele. No ei.
Võtsin siis ette selle riiuli, mis minu määratluse järgi ei sisalda ühtegi kindlat värvitooni. Seal leidub kõike. Pika sobramise peale jäid siis need pruunid nööbid ette. Ma ei olnud sugugi kindel, et see valik kõige õigem on, aga ilma nööpideta koju minna ka ei tahtnud. Teise kampsuni nööpidega läks väga lihtsalt. Astusin riiuli juurde, sirutasin käe ja olemas need õiged nööbid olidki.
Pöörasin silmad kassa poole ja ... kas paneks äkki nööbid tagasi riiulisse?
Sellist saba pole ma varem seal seisma pidanud. Aga kuidas ma lähen ilma nööpideta? Võtsin sappa. Ei läinudki rohkem kui tund aega. Vahepeal oli küll tunne, et juured kasvavad alla ja pilt läheb taskusse. Poe uksed olid juba ligi pool tundi suletud, kui oma nööbivarandusega võidukalt kassast läbi sain.
Vaene abikaasa! Ei olnud temal ka kerge. Lubas pühalikult, et järgmine kord ta poe ukse taga istuda ei kavatse. Kas viskab auto võtmed või juhatab mu viisakalt bussi peale...
Lõng: Austermann Step 6 + Aloe Vera ja Jojoba õli
75% uusvill, 25% polüamiid
150 g/375 m
värv 617
vardad 3,0
Lõnga kulus 368 grammi
