Blogis on juba pikka aega vaikus valitsenud.
Näitan siis, millega ma suvel tegelesin.
Seekord ei tule kudumisest juttu. Hoopis õmblemisest ja tikkimisest.
Õmblemisega oli vahepeal paljude aastate pikkune paus. Ütlen ausalt, õmblemine on lahe. Õnneks pole oskused veel lootusetult rooste läinud ja isegi õmblusmasinad hakkasid pärast seda tööle, kui sai masinate õige niidistamine meelde tuletatud.
Sedakorda oli lõigete võtmine normaalne tegevus. Pärast suurt remonti tekkis mulle oma käsitöötuba, kus ühes seinas on suur laud laiali tõmmatud ja oh rõõmu, polegi vaja enam lõigete võtmiseks käpuli esiku põrandal roomata.
Väike tagasilöök tekkis linase kangaga. Ostetud sai üsna tihe kangas, mis pärast vettekastmist läks nii meeletult kortsu, et ma ei osanud lõpuks enam muud teha, kui õlgu kehitada ja olin valmis alla andma ning poodi uue kanga järele minema. Uurisin FB käsitööliste tarkade naiste käest, mis ma valesti teen ja saingi targemaks. Elementaarne viga, mille vastu ma eksisin, oli kanga veest välja väänamine. Mõned väänamise voldid jäidki valmis kleidile.
Teine tagasilöök oli sinise kangaga. See andis meeletult värvi. Jälle sain abi tarkadelt naistelt. Pesumasin sai korralikult vatti. Päris 100% värvikindlaks ma kangast ei saanudki.
Kuigi teadsin juba ammu aega ette, et õmblemine-tikkimine tuleb, siis langes väga palju tegemisi kevadisele-suvisele ajale ja mul oli vahepeal tõsine kahtlus, kas mul tikkimiseks jääb piisavalt palju aega. Otsisin juba masintikkimise variante, aga vaadates neid masintikandeid ei jäänud mul seda õiget arhailise tikandi muljet. Otsustasin, et mingu või öisest ajast, aga tikandid tuleb ise teha. Õnneks sattus töö juures koormusvaba aeg väga õigele ajale ja sain ilma süümepiinadeta kaks nädalat puhkust välja võtta. Oi, kuidas seda aega vaja oli!
Tikkimine oli puhas rõõm. Korjasin raamatutest mõtteid ja mustrijupikesi, kopeerisin ja joonistasin. Ja laotasin siis oma mõtted kleidile laiali. Kindlasti oleks tikkimine märksa lihtsam olnud enne kleidi kokkuõmblemist, aga seekord sai kleit enne valmis õmmeldud ja alles siis asusin tikkima.
Tikkisin mulineedega. Mul on väga hästi meeles, kuidas ühe rahvariide pluusi tikand otsustas pärast vihma kätte jäämist mööda pluusi laiali valguda. Nii et mulineede värvikindlus sai eelnevalt ära kontrollitud. Mitme peotäie mulineede kohta leidsingi kolm heledamat sinist mulineed, mis värvi kinni ei hoidnud. Hea, et kontroll sai tehtud.
Bolero on duubel 2. Esimene läks aia taha. Selga proovimisel selgus, et liikumisvabadus oli pisut häiritud. Kui kehvasti, siis uuesti. Kangast oli piisavalt, millega eksperimenteerida.
Peiu riided pole minu õmmeldud. Küll aga lisasin vestile mõned tikandid. See töö oli üsna vaevaline, sest vest oli juba valmis õmmeldud ja kahekordsest kangast. Üsna keeruline oli nõnda tikkida, et tikand alumisest kihist läbi ei läheks.
Ja nüüd siis rodu pilte.
Fotod @ubakuma
Näitan siis, millega ma suvel tegelesin.
Seekord ei tule kudumisest juttu. Hoopis õmblemisest ja tikkimisest.
Õmblemisega oli vahepeal paljude aastate pikkune paus. Ütlen ausalt, õmblemine on lahe. Õnneks pole oskused veel lootusetult rooste läinud ja isegi õmblusmasinad hakkasid pärast seda tööle, kui sai masinate õige niidistamine meelde tuletatud.
Sedakorda oli lõigete võtmine normaalne tegevus. Pärast suurt remonti tekkis mulle oma käsitöötuba, kus ühes seinas on suur laud laiali tõmmatud ja oh rõõmu, polegi vaja enam lõigete võtmiseks käpuli esiku põrandal roomata.
Väike tagasilöök tekkis linase kangaga. Ostetud sai üsna tihe kangas, mis pärast vettekastmist läks nii meeletult kortsu, et ma ei osanud lõpuks enam muud teha, kui õlgu kehitada ja olin valmis alla andma ning poodi uue kanga järele minema. Uurisin FB käsitööliste tarkade naiste käest, mis ma valesti teen ja saingi targemaks. Elementaarne viga, mille vastu ma eksisin, oli kanga veest välja väänamine. Mõned väänamise voldid jäidki valmis kleidile.
Teine tagasilöök oli sinise kangaga. See andis meeletult värvi. Jälle sain abi tarkadelt naistelt. Pesumasin sai korralikult vatti. Päris 100% värvikindlaks ma kangast ei saanudki.
Kuigi teadsin juba ammu aega ette, et õmblemine-tikkimine tuleb, siis langes väga palju tegemisi kevadisele-suvisele ajale ja mul oli vahepeal tõsine kahtlus, kas mul tikkimiseks jääb piisavalt palju aega. Otsisin juba masintikkimise variante, aga vaadates neid masintikandeid ei jäänud mul seda õiget arhailise tikandi muljet. Otsustasin, et mingu või öisest ajast, aga tikandid tuleb ise teha. Õnneks sattus töö juures koormusvaba aeg väga õigele ajale ja sain ilma süümepiinadeta kaks nädalat puhkust välja võtta. Oi, kuidas seda aega vaja oli!
Tikkimine oli puhas rõõm. Korjasin raamatutest mõtteid ja mustrijupikesi, kopeerisin ja joonistasin. Ja laotasin siis oma mõtted kleidile laiali. Kindlasti oleks tikkimine märksa lihtsam olnud enne kleidi kokkuõmblemist, aga seekord sai kleit enne valmis õmmeldud ja alles siis asusin tikkima.
Tikkisin mulineedega. Mul on väga hästi meeles, kuidas ühe rahvariide pluusi tikand otsustas pärast vihma kätte jäämist mööda pluusi laiali valguda. Nii et mulineede värvikindlus sai eelnevalt ära kontrollitud. Mitme peotäie mulineede kohta leidsingi kolm heledamat sinist mulineed, mis värvi kinni ei hoidnud. Hea, et kontroll sai tehtud.
Bolero on duubel 2. Esimene läks aia taha. Selga proovimisel selgus, et liikumisvabadus oli pisut häiritud. Kui kehvasti, siis uuesti. Kangast oli piisavalt, millega eksperimenteerida.
Peiu riided pole minu õmmeldud. Küll aga lisasin vestile mõned tikandid. See töö oli üsna vaevaline, sest vest oli juba valmis õmmeldud ja kahekordsest kangast. Üsna keeruline oli nõnda tikkida, et tikand alumisest kihist läbi ei läheks.
Ja nüüd siis rodu pilte.
Fotod @ubakuma
Nii ilus kleit, mõnus lõige ning istub nii hästi! Ja tikand on maitsekas. Nii tore, et ikka ise tegid!
VastaKustutaVahvad fotod ka! Palju õnne noorpaarile!