Harlequin Dreams, Drops 158-11

Minu versioon  Drops  158-11 sviitrist.

Selle lõnga ostsin kindla eesmärgiga - kududa mingi lipi-lapi kampsun. Mõnda aega veeretasin kerasid niisama peos, siis läksin Dropsi lehele ideid ammutama. Silma jäi arlekiini sviiter. Aga päris juhendi järgi ei kudunud. Kudusin ühe lapikese valmis, siis mõõtsin ja kalkuleerisin ja võtsin kudumise alustamiseks need arvutused aluseks. Esimese ringi kudusin ühest kerast, siis võtsin iga ruudupaari jaoks oma kera, üks lõngaots seest, teine väljast ja alustasin möllamist. Oli väga vahva kudumine. See värvimäng kutsus aina uusi ruudukesi kuduma, vardaid oli raske käest ära panna. Ainus häda, need lõngad kippusid omavahel sassi minema. Vahepeal meenutas kogu see kudum kassikangast.
Iga järgneva rea ruudud on alumisest pisut väiksemad, et saada ülespoole kahanev kampsun.

Varrukad kudusin ülalt alla ringselt. Esimene varrukas sai parempidise koega küünarnukini valmis, kui leidsin, et see koepind ei lähe mitte. Lõng oli nii ebaühtlane, et üldpilt oli pehmelt öeldes masendav. Harutasin üles ja keerasin kampsuni pahupidi ning kudusin varruka sedapidi külge. Sain endiselt parempidi kududa, aga koepind sai pahempidine. See meeldis märksa rohkem. Natuke pidin vaeva nägema, et leida selline kera, mis annaks teise varruka enam-vähem samasuguse triibustikuga. Peaaegu läks korda.

Kaelusega sain päris palju mässata. Alguses tegin lihtsalt pisikese ripsis kaeluse, aga see jäi kuidagi iseloomutu. Siis proovisin kõrget soonikut, aga see meeldis veelgi vähem. Siis võtsin ette ripsis laieneva kaeluse. Esimene variant sai liiga lai ja hoidis ennast väga naljakalt. Teine variant sai parem. Sellega võib peaaegu et rahule jääda.

Nüüd siis lõngast. See pani mind tõsiselt vanduma. Kasutasin viit kera ja nendest ükski polnud veatu. Vahepeal läks lõng nii peenikeseks, et selle nägemiseks oli luupi vaja. Vahepeal oli lõng väga topiline. Hullud topilised kohad lõikasin lihtsalt välja ja peenemate kohtade peal panin topelt lõnga jooksma. Seal oli omajagu klapitamist, et lisalõnga värv oleks ligilähedaseltki sama põhilõngaga. Ja oh neid sõlmi ja juppe, mis keradest välja tulid. Ikka kaks-kolm meetrit ja jälle katkestus. Pärast katkestust tuli hoopis teine värv, mitte see, millega lõpetasin eelmise jupi. Kõge naljakam jätkamine oli see, et otsa oli sõlmitud uus lõng, mis oli kolmekordselt. Kui olin selle kerast lõpuni välja tirinud, selgus, et see polnudki kolmest erinevast jupist, vaid üks lõng oli kolmeks keeratud ja siis otsa sõlmitud. Mis on sellise asja mõte? Või lihtsalt suur lohakus? Igatahes nendest juppidest siis valisin välja neid värvilaikusid, mis sobisid lisalõngaks peenikese lõnga kõrvale. Mässamist oli rohkem, kui ma eales eeldada oskasin. Üks suur kollane pusa jäi esikülje peale. Kudumise ajal vaatasin, et see jääb kenasti tagumise poole peale, aga pärast pesu otsustas see topp ennast kudumi parema poole peale vedada ja enam sealt ära teda ei saanudki. Nüüd pean tänama seda lohmakat kraed, mis selle pusa kenasti ära varjab.

Esimesed kaks pilti postituses on varjus tehtud, teised on rohkem või vähem päikese käes pildistatud. Tuleb välja, et tõelist värvidemängu näeb varjus tehtud piltide pealt. Päike teeb isegi lilla tooni nii soojaks, et värvilaigud hakkavad ühte nägu minema.

Lõng: Scheepjes Invicta Colour, toon 974. 100 g/420 m
755 willa, 25% polüamiidi

Lõnga kulus 1714 m/408 g

Vardad 3,0