Celtica, Drops 143-1

 Kampsun, mille puhul võin öelda, et kõik, mis sai valesti minna, see ka läks.
Tagantjärele imestan ise ka, et sellest ikka kampsun tuli, mitte hunnik tagasikeritud lõnga.

 Selle kampsuni muster (mustri leiad siit) oli mulle juba ammu silma jäänud. Isegi sobiv lõng oli kapis ootel. Nojah, liigagi pikalt ootel, nagu pärastpoole selgus.

 Igatahes ükskord ma vardad pihku sain ja asusin kuduma. Kontrollisin kudumi tiheduse ära ja töö võis alata. Ja nagu ikka, suutsin järjekordselt vana reha otsa astuda. Kuidas küll ära unustasin, et ripskude venib märksa rohkem kui parempidine kude. Niisiis kui olin mustrit juba terve portsu kudunud, pidin kõik üles harutama ja uued arvutused tegema, sest mulle ei meeldi alt lokkivad kampsuni servad.
Uus algus väiksema silmade arvuga ja ripsi lõpus tegin hunniku silmi juurde.

Esialgu tundus, et kampsun tuleb liiga lai. Aga siis vaatasin seda kataloogipilti ja rahustasin ennast maha. See peabki alt lai olema. Aga kui selgus, et ma pole keskkohast selline sipelgas nagu kataloogimodell on, pidin väga palju üles harutama. Olin juba vöökohast kõrgemale jõudnud. Vahepeal ikka vedasin selle soolika endale ümber kere ja üritasin mõõta. Aga kui keskkohast see soolikas enam normaalselt ümber ei ulatunud ja altpoolt lotendas, siis oli asi selge, et samamoodi jätkata pole mõtet. Võtsin kõik jälle nullini üles ja arvutasin, nii et pea suitses. Vähemalt sellest tööst oli kasu, sain kereosa valmis teha. Ei ole see tulemus, mida näha tahtsin, aga ütleme, et seis oli talutav.

Ja nüüd tuleb see osa, mille kohta võiks öelda õudusunenägu.

Mul oli varrukas juba peaaegu küünarnukini valmis, kui selgus, et mul on alles veel ainult üks kera lõnga. Vaatasin oma arvepidamist, see räägib, et seda lõnga rohkem tagavaras pole ka. Ups!
Kammisin mööda lõngapoode ja leidsin sama lõnga müügilt. OK, tellimus sisse ja paar päeva ootamist. Uued lõngad saabusid ja ainuüksi peale vaadates tekkis tunne, et tegu on peenema lõngaga. Võrdlesin silte. Mu silm ei petnud mind. Vahepeal oli firma lõnga jämedust muutnud. Kui minu lõng oli 50 g/90m, siis uuel tellitud lõnga sildil ilutses 50 g/100m.

kuna see kampsun pidi mulle endale tulema, siis otsustasin selle tõsiasja juures silma kinni pigistada ja kudusin kangekaelselt edasi. Kuni 5 cm enne varruka lõppu tirisin vardad välja ja harutasid varruka üles. Traditsiooni - igale kampsunile kolm varrukat ei saa ju murda, eksole!
See lõngavahetuse koht oli ikka väga silmatorkav. Lisaks oli ka toonivahe. Uus lõng oli kollakam.
Vana silmade arvuga ei saanud enam teha, sest see jämeduse vahe on ikka kosmiline. Nii et tegin keset kampsuni kudumist uue koeproovi, et kätte saada vajalik silmade arv varruka jaoks ja nüüd tulid siis mõlemad varrukad uue lõngaga. Hea, et oli oidu lõnga nii palju tellida, et sai kaks varrukat kenasti ära kududa.

Nüüd siis lõnga ja varraste andmed:

Drops Lima, värv 100, naturaalvalge, 65% villa, 35% alpakat, 50 g/90 m
seda kudusin ära 625 g/1125 m

Drops Lima, värv 100, naturaalvalge, 65% villa, 35% alpakat, 50 g/100 m
seda kudusin ära 181 g/362 m

Vardad 3,5 

Nööpidega läks ka sel korral pisut keeruliselt. Valgete nööpide stendilt ei leidnud mitte midagi sobivat. Kammisin siis mööda teisi värve ja pilk jäi nendele kirjudele nööpidele pidama. Need tundusid õiged ja nüüd ongi valgel kampsunil hoopis kirjud nööbid.

Mis nüüd lõpetuseks öelda? Kole soe kampsun on.
Ja mul ei ole siiani tekkinud äratundmist, et jah, see on minu kampsun. Mul on see juba pea 3 aastat kapis seisnud ja ma ei ole teda kordagi kandnud. Pildistamise jaoks sai see esmakordselt selga aetud ja ringi kõnnitud. Eks seisab veel kapis ja ootab oma aega. Äkki kunagi tekib õige tunne.