Cornfield Cardigan

 Nüüd siis postitan märtsikuus valmis saanud kampsuni saamisloo.

 Tellisin omale KPC Yarn Novomerino DK lõnga ja kui selle kätte sain, olin justkui pisut pettunud. Kerad on sellised pisikesed, mahuvad peopessa ära, lõng tundus jäik ja pisut isegi libe, mitte see, mida olin lootnud saada.

 Kerad jäid paariks aastaks kastinurka seisma. Sel kevadel, kui vaevlesin ideedekriisis ja kaevandasin lõngakastides, jäid need kerad jalgu. Võtsin vardad välja, et teen proovikudumise ja kui lõng ikka üldse ei kõneta, teen lõngakasti ruumi.

Kudusin proovilapi sisse ära kaks kera lõnga. Soolikas sai pikk nagu ühes "Kitsa kinga" sketšis "Kalevipoeg" näärimehe habe. Alustasin keerulisematest mustritest ja liikusin lihtsamate suunas. Koepind ei meeldinud kohe üldse. Mida lihtsama mustri ette võtsin, seda rohkem hakkas lõng ennast minu jaoks avama. Võtsin ette selle viimase proovilapi mustrijupi ja lõin silmad vardale. Kudusin seljatüki kaenla alla välja ja leidsin, et ka see muster ei sobi.

Kui lihtsaks siis veel minna? Üldse ilma mustrita kududa? Tõmbasin kogu kudumi üles ja hakkasin otsast peale. Veel lihtsama mustriga. Kui see ka ei sobi, siis tuleb täiesti tavaline parempidine kude. Aga tundus, et see peaaegu olematu mustriga kude oli täiesti arvestatava koepinnaga. Edasi sujus kõik kui õlitatult.

 
Nii laisk olin küll, et seda näärimehe habet läbi ei pesnud. Arvestasin lihtsalt sellega, et meriino nagunii pesus venib, nii et kudusin jupi maad lühema asja. Aga kui kampsuni vee seest välja võtsin, olin ikka hämmeldunud. Kampsun põlvini :) :) ! Oli siis alles võimlemist ümber kampsuni, et seda normaalsetesse mõõtudesse tagasi vormida!
Aga sain hakkama.

Lõng: KPC Yarn Novomerino DK, värv Cornfield. 100% meriino, 50 g/107 m

Vardad 3,75

Kudusin ära 564 g/1207 m lõnga

Paras katsumus oli leida õiged nööbid. Nööbiriiulis ringi vaadates selgus, et beež pole üldse atraktiivne värv ja sellist kohta, kust sedasorti nööpe valida, nagu polegi. Need nööbid olid laiali pillutatud küll pruunide, küll valgete ja kollaste värvide vahele. Käisin nõutu näoga riiulite vahel ringi, lõngajupp näpus ja tundsin ukse taga autos aega parajaks tegevale abikaasale kaasa. Aeg venis ja ma ei suutnud midagi leida. Mis värvi poolest peaaegu et sobis, ei sobinud suurus. Kui suurus ja nööbi tegumood oli hea, karjus värv vastu. Mul hakkas lõpuks palav, vesi hakkas maski alt välja tilkuma, prillid läksid lõplikult uduseks ja ma olin alla andmas. Kui ei, siis ei. Korjasin oma ostukorvi käevangu ja seadsin sammud väljapääsu suunas. Ja siis seisin vastakuti ühe täiesti segase värvivaliku ja tegumoega nööbiriiuli ees, mis seisis teistest eraldi. Naelutasin oma pilgu ühele kollaka varjundiga nööbile, kontrollisin selle suurust ja sobivust lõngaga ja libistasin nööbitoru ostukorvi. Kõik, mulle aitab! Suurus sobib, värv pole päris see, mida soovisin, aga vähemalt ei karju need nööbid mulle näkku.
Abikaasa oli vahepeal väikse uinakuga hakkama saanud, mul nahk märg, nagu oleks rasket tööd vihtunud teha :)

Kampsun tekitab mulle siiamaani kahetisi tundeid. Kui kampsuni kapist välja võtan, tundub see kuidagi raske ja paks ja ei kutsu selga panema. Kui aga see juba seljas on, tunnen ennast hästi. Jahedama ilmaga soojendab päris kenasti ja üllatuslikult ei hakka sellega nii lihtsalt palav, kui temeratuur kõrgem on. Nüüd võin tõdeda, et kasutan seda kehakatet päris tihti ja mõnuga. Oma pretensioonitu värvi pärast sobitub see peaaegu kõigega, mis selga panen. Ja loomulikult pole ka vähetähtis asjaolu, et ei migit torkimist lõnga poolt. Pane või palja ihu peale :) .

Kootud on ülalt alla, ühes tükis. Varrukad ka kohe külge kootud. Õla peale tegin lühendatud ridadega sooniku.