Tormine-tuuline-vihmane nädalavahetus jäi selja taha. Sinna mahtus väga palju.
Sõitsime abikaasaga Võrumaale, külastasime minu ema. Tegime põike Setomaale ja ilm näitas seal meile oma ilusamat poolt: tuul klaaris taeva ja päike kuldas oma valgusega imelise maastiku. Kui palju värvivarjundeid on praegu looduses! Ma ei ole sügise armastaja siiamaani olnud, aga mingil müstilisel põhjusel olen oma eelistusi muutma hakanud. Üdini ebahuvitavad hallid ja pruunid toonid on ennast minu ees avama hakanud.
Sellele idüllile järgnes peagi aina tihenev vihm ja sant enesetunne.
Nii ma siis istusin tumba peal, selg vastu köetud ahju ja klõbistasin vardaid. Hea, et käsitöökott sai kaasa võetud! Akna taga undas ja kolistas tuul, vihm peksis vastu klaasi, elekter viskas vimpkasid, kuid mind ümbritsevad armsad inimesed ja soe tee leevendasid halba enesetunnet.
Kolmas vihje salakudumise sallist sai kootud. Üks silm jälgis televiisorit, teine kudumist. Tagantjärgi avastasin, et kaks nuppu jäi kudumata. Ja mis siis! Haruldane lepikkus minu poolt... Mina tean, teised ilmselt nuppude puudumist isegi ei märka. Vardad jäid välja tirimata.
Väga ilus rätt tuleb.
VastaKustuta