Piparkoogid / Gingerbread

Üks natuke tavatu ja jõululik postitus ka vahepeal.

Igal aastal enne Jõule on mõtteainet, kas piparkooke teha või osta poest valmis küpsiseid. Tegelikult on poes olemas ühed väga mõnusad õhukesed koogid, mis maitsevad kõigile. Aga ikka saab mõnikord taigen ise tehtud. Eelmisel aastal sain ämma käest ühe väga hea retsepti. Seda on suguvõsas inimeselt inimesele jagatud. Nii et ei hakka seda siia kirja panema. Mul pole avalikuks riputamiseks luba küsitud :)
Aga koogid said eelmisel aastal lihtsalt suurepärased! Kõigile meeldisid.

Sel aastal tõin poest pakikese seda õhukest piparkooki ja tundsin järsku, et see pole ikka see, mida ma tõesti tahan.
Ega siis muud, kui ise tainast tegema!
Aga sel aastal tegin retsepti ümber. Kuna kevadel selgus, et ma peaksin gluteenist väga suure kaarega mööda käima, siis otsustasin eksperimenteerida. Pool nisujahust asendasin täistera rukkijahuga ja teise poole jahust panin täistera spelta nisujahu.
Tainas tuli selline  krobeline ja naljakas. Aga maitse oli väga hea.

Paar päeva lasin taignal jahedas seista ja asusin küpsetama. Rullida oli väga hea ja kerge (tingimusel, et piisavalt jahu panna nii lauale kui taignapätsi peale). Ilmselge vihje, et tainas oleks tahtnud pisut rohkem jahu. Ja kui jahu polnud piisavalt, siis kooki tervelt kätte ei saanud. Mis oli laua küljes, see sinna jäi. Aitas ainult noaga lahtikraapimine. Liiga õhukeseks rullida ka ei tohtinud, sest tainas oli üsna rabe. Väga õhukese koogiga opereerimine oli kunsttükk, mis võis lõppeda rebenenud kujundiga.

Esimene pannitäis ahjus - vaatan, et oh, kuidas nüüd kerkib! Koogid kerkisid tugevalt nii laiusesse kui ka kõrgusesse. Mu ilusti laotud koogid olid kõik otsipidi koos ja paksust ikka sinna poole sentimeetri ligi. No ega siis midagi, präänikud ka ju head.
Aga kui koogid parajalt pruunid olid, oli präänikutest uuesti küpsis saanud. Paksust koogil sama palju, kui ahju pannes. Esimesed paar kooki sain panni pealt kätte, järgmised lükkasin juba labidaga pulbriks. Koogid tahenesid väga kiiresti, muutusid rabedaks ja panni küljest lahti ei tulnud. Lükkasin labidaga panni puhtaks, määrisin margariiniga ülikorralikult (no ikka väga korralikult) ja panin uued koogid peale ja märksa hõredamalt, kui enne. Teise pannitäie suutsin kõhurohuks lasta. See juba traditsioon, mida ma ka sel aastal murda ei suutnud.
Kolmas pannitäis oli nõus panni pealt labida abil terves tükis ära tulema. Ladusin koogid kenasti kaussi ja uusi kooke vormima. Neljas pannitäis tuleb ahjust, tahan kiirelt haarata kausist valmis kooki ja oh üllatust, koogid olid moodustanud kena kompaktse üksteise ümber väändunud känkra.
Neljanda pannitäie ladusin siis ükshaaval panni pealt suurele lõikelauale tahenema. Enne järgmise plaaditäie tulekut sai need sealt juba kaussi laduda, et uutele kookidele ruumi teha.
Edasi läks kõik kui lepse reega. Ei mingit probleemi rohkem.

Väljanägemine nendel kookidel jätab soovida. Kui eelmise aasta piparkoogid olid kõik ülihea rullitavusega, panni külge ei hakanud ja struktuur oli kena, ühtlane ja sile, siis selle aasta koogid meenutavad välimuselt pisut laialivalgunud kaerakakkusid. Ja olgem ausad, maitse ja küpsise struktuuri poolest on ka ikka pigem sinna kaerakaku poole, kuigi kaera sees ei ole.

Glasuurimine on omaette teraapiline tegevus. Mõnel aastal olen ise glasuuri teinud, sel aastal väga ei viitsinud. Abikaasa poest helistas ja uuris, kas toob äkki poest valmis glasuuri. No miks mitte. Lasin ette lugeda koostise. Paraku selles poes oli valikus valge ja värvilistest asovärvidega glasuurid. Valge sobib, aga asovärvid jäävad minust poodi, olgu see nimi kuitahes võlupunane.

Järgmisel päeval aga sattusime toidujahil käies väga vahva glasuurivaliku peale: kuivatatud mustikapulbriga tume lillakas-punane, punapeedi roosa, safranilillekestega kollane, porgandioranž ja piparmündipastaga roheline. Need värvid juba sobisid. Kurkumi tumekollane oli ka, selle jätsime ostmata, sest üks kollane juba oli valikus. Ja nende glasuuride maitse oli ka väga hea. Täiesti tuntav, mis värviandja lisatud oli.
Ja koos glasuuriga pole neil piparkookidel enam mitte midagi viga. Ei meenuta enam niiväga kaerakakkusid ka, kuigi hamba all on pisut koredamad kui tavaliselt harjunud olen.

Sel aastal siis sedamoodi.
Häid pühi kõigile!