Arhailine tikand / Archaic Embroidery

Blogis on juba pikka aega vaikus valitsenud.
Näitan siis, millega ma suvel tegelesin.
Seekord ei tule kudumisest juttu. Hoopis õmblemisest ja tikkimisest.

Õmblemisega oli vahepeal paljude aastate pikkune paus. Ütlen ausalt, õmblemine on lahe. Õnneks pole oskused veel lootusetult rooste läinud ja isegi õmblusmasinad hakkasid pärast seda tööle, kui sai masinate õige niidistamine meelde tuletatud.
Sedakorda oli lõigete võtmine normaalne tegevus. Pärast suurt remonti tekkis mulle oma käsitöötuba, kus ühes seinas on suur laud laiali tõmmatud ja oh rõõmu, polegi vaja enam lõigete võtmiseks käpuli esiku põrandal roomata.
Väike tagasilöök tekkis linase kangaga. Ostetud sai üsna tihe kangas, mis pärast vettekastmist läks nii meeletult kortsu, et ma ei osanud lõpuks enam muud teha, kui õlgu kehitada ja olin valmis alla andma ning poodi uue kanga järele minema. Uurisin FB käsitööliste tarkade naiste käest, mis ma valesti teen ja saingi targemaks. Elementaarne viga, mille vastu ma eksisin, oli kanga veest välja väänamine. Mõned väänamise voldid jäidki valmis kleidile.
Teine tagasilöök oli sinise kangaga. See andis meeletult värvi. Jälle sain abi tarkadelt naistelt. Pesumasin sai korralikult vatti. Päris 100% värvikindlaks ma kangast ei saanudki.

Kuigi teadsin juba ammu aega ette, et õmblemine-tikkimine tuleb, siis langes väga palju tegemisi kevadisele-suvisele ajale ja mul oli vahepeal tõsine kahtlus, kas mul tikkimiseks jääb piisavalt palju aega. Otsisin juba masintikkimise variante, aga vaadates neid masintikandeid ei jäänud mul seda õiget arhailise tikandi muljet. Otsustasin, et mingu või öisest ajast, aga tikandid tuleb ise teha. Õnneks sattus töö juures koormusvaba aeg väga õigele ajale ja sain ilma süümepiinadeta kaks nädalat puhkust välja võtta. Oi, kuidas seda aega vaja oli!

Tikkimine oli puhas rõõm. Korjasin raamatutest mõtteid ja mustrijupikesi, kopeerisin ja joonistasin. Ja laotasin siis oma mõtted kleidile laiali. Kindlasti oleks tikkimine märksa lihtsam olnud enne kleidi kokkuõmblemist, aga seekord sai kleit enne valmis õmmeldud ja alles siis asusin tikkima.
Tikkisin mulineedega. Mul on väga hästi meeles, kuidas ühe rahvariide pluusi tikand otsustas pärast vihma kätte jäämist mööda pluusi laiali valguda. Nii et mulineede värvikindlus sai eelnevalt ära kontrollitud. Mitme peotäie mulineede kohta leidsingi kolm heledamat sinist mulineed, mis värvi kinni ei hoidnud. Hea, et kontroll sai tehtud.

Bolero on duubel 2. Esimene läks aia taha. Selga proovimisel selgus, et liikumisvabadus oli pisut häiritud. Kui kehvasti, siis uuesti. Kangast oli piisavalt, millega eksperimenteerida.

Peiu riided pole minu õmmeldud. Küll aga lisasin vestile mõned tikandid. See töö oli üsna vaevaline, sest vest oli juba valmis õmmeldud ja kahekordsest kangast. Üsna keeruline oli nõnda tikkida, et tikand alumisest kihist läbi ei läheks.

Ja nüüd siis rodu pilte.
Fotod @ubakuma

Lumepilve sokid

Mõnikord on kohe nõnda, et kõik kisub metsa, kuigi poleks nagu põhjust.

Tegin natuke testkudumist. Ei midagi keerulist, parempidi-pahempidi, natuke palmikut ja natuke pitsmustrit. Mustrileht ees. Lihtne ju.

Juhendist loen, et vardad 2,25 ja peenike sokilõng. Nojah, mina koon peenikest sokilõnga 1,5 varrastega, sest sokk peab ju tiheda koega olema. Kauplesin siis endale kõige suurema soki testimise. Ikka selle mõttega, et küllap panen oma mitte kõige suurema jala sinna kõige suurema suuruse järgi kootud soki sisse kenasti ära, kui kasutan peenemaid vardaid. Tundus, et mu plaan toimib. Sokk istus täpselt ümber mu jala.

1. tagasilöök. Asun juba kolmandat mustrit kuduma, kui silm haarab, et pilvekesed pole ühesugused. Esimene pilveke on kitsam, teine laiem. natuke mõttetööd ja uurimist ning asi selge - esimese pilvekese kudusin mustri järgi, teise pilvekesega tegin kogemata omaloomingut ning hakkasin palmikut keerama 2 rida hiljem. Vaatasin-võrdlesin pilvekesi ja mulle meeldis see pilveke rohkem, mille mustrist mööda kudusin. Ei pidanud kaua mõtlema, tirisin vardadad välja ja harutasin jupi maad tagasi ning kudusin erimese pilvekeste rea ka mustrist mööda. Nüüd läks kuni kannani kenasti. Omast arust läks kannagagi kõik korda ning säärt oli ka juba 2,5 mustri jagu kootud, kui tuli kaks häda korraga välja. Kannakoes olin ühel real lõngajooksud jätnud vale koha peale. No ega väga kole polnudki, aga kui silm oli juba vea haaranud siis sellest ma enam mööda vaadata ei saanud. Lihtsalt kriipis silma. Teine ja olulisem häda: tunda andsid peenemad vardad ja soki jalgatõmbamine oli paras tegu. Võta või traktor appi. Ega´s midagi, vardad välja ja harutama. Vaja oleks olnud poole kanna peale harutada, aga lühendatud ridade üleskorjamine ei õnnestunud. Ühe poole silmused sain kõik kenasti kätte, teise poole silmused hargnesid laiali ja selle nuputamine, kuidas olukorda parandada, võtnuks rohkem aega kui kogu kanna ülesvõtmine ja taastamine. Nõnda saingi kanna teist korda uuesti kududa. Ja ühtlasi kasutasin osad kannakiilu silmused ära lisasilmuste tekitamiseks. Pisut silmi lõin veel kanna kohal juurde, nii et sain tervelt mustrikorduse jagu silmi juurde ning nüüd mahtus jalg kenasti soki sisse ja õnneks liiga lai ei jäänudki.

Teise soki kudumine oleks pidanud nagu muuseas minema, aga võta näpust! Labaosa ja kanna kudusin ühe hingetõmbega ära ja panin soki igaks juhuks esimese peale. Oh mida! uus sokk oli poole numbri jagu pikem eelmisest. Hakkan kontrollima, milles asi. Väga proosaline viga - mustrit välja printida ei saanud ja kirjutasin paberi nurgale, millise rea peal kanna kiiluga alustasin. Teise soki kudumise ajal oleks vaja olnud meelespead, kust seda paberi nurka leida võiks. Omast arust alustasin ikka õige koha pealt kanna kiiluga, aga kui kontrollima hakkasin, selgus, et mälu oli 4 reaga mööda pannud.

Harutan. Koon uue kanna. Koon paar ringi sääre mustrit ja mida ma näen - kanna peal täpselt sama viga, mille pärast esimese soki kanda 2x kudusin. Ja nagu ikka, ei õnnestunud kanda poole pealt uuesti taastada, vaid pidin kogu kanna üles võtma ja uuesti tegema.
See jäi ka viimaseks apsakaks. Uskumatu, kui palju võib sokkidega asjatamist olla! Lõpuks oli mul tunne, et nende sokkide kudumine on üks lõputu pusimine. Teen, teen, lõpuks olen ise ka sokkide nägu. Seda enam, et kaks paari sukkasid on paralleelselt varrastel.

Lõng: Max Gründl Hot Socks Vintage Four Seasons 75% uusvilla, 25% polüamiidi,
100 g/ 420 m, värv 03
vardad 1,5
Lõnga kulus 96 grammi.

Lõngatokk peaks küll 100 grammine olema, kuid ma pidin lausa hinge kinni pidama, et kas ikka veab teise soki ka samast tokist välja või tuleb tibake puudu. Läks õnneks. Alles jäi väikene nutsakas lõnga.

Aitäh, Alleraa, et lubasid mind testima. Lõpptulemus on vaeva väärt.
Peatselt saan jagada ka mustrilinki.

Muru Villavabriku lõng

1. veebruaril oli Muru Villavabriku lehel https://www.facebook.com/muruvillavabrik/posts/193234241267938 vahva lõngaloos. Mitte lihtsalt selline loos, et jaga ja ehk läheb õnneks, vaid postituse alla oli vaja lisada, mida sellest lõngast kududa tahaksin ning Liina valib ideede hulgast välja kõige rohkem kõnetanud idee.

Vaatasin lõnga pilti ja pakkusin välja, et sealt võiks tulla üks palmikutega meeste vest. Tegin pakkumise ära ja sealsamas unustasin selle. Üllatus oli suur, kui minu idee osutus väljavalituks. Nõnda need lõngad minu juurde rändasid.

480g 100% naturaalne lambavillane lõng (wensleydale lamba tallevilla 2/3 ja rootsi peenvillalamba pruuni villa 1/3), 4-kordne ja jämedusega 100g/145m.

Lõng on katsudes imeline, selline siidise olekuga. Lõnga keerud on kudumiseks väga parajad. Varras keerdude vahele ei tiku, samas on piisavalt lauge keeruga, et jätta kude mõnus pehme. Igatahes lõnga kohta on ülivõrdes kiidusõnad!


Väga võimsaid palmikuid vestile ei planeerinud. Lihtsalt sellest lõngakogusest poleks jätkunud. Selja taha ei teinudki palmikuid. Liigendasin koepinda väikeste ripsisilmuste triipudega. Sama triibustikku panin ka esitükile.

Kudusin ülalt alla ja ühes tükis.
Alguses tekkis tunne, et käeaugud jätsin liiga avarad, aga kui sooniku serva sai, oli kõik täpselt paras.

Lõnga kudusin kõik vesti sisse. Üritasin klapitada seda alumise serva silmuste mahakudumist võimalikult täpseks, kuid ei kujutanud ette, kui palju lõnga sinna ära läheb. Nõnda sain silmuste mahakudumist neli korda teha. Iga kord harutasin poole ringi võrra jälle tagasi ja kudusin uuesti silmad maha. Lõpuks jäi lõnga alles täpselt 30 cm.

Soonik all servas oleks võinud natuke laiem olla, aga ma ei tahtnud mustrit lühemaks lõigata.
Kudusin varrastega 3,0 ja 2,5 (soonik).

Ja üks kiitus veel lõngale: kude ei veninud pesus mitte kriipsuvõrdki pikemaks. Täpselt sellise suuruse, nagu kudusin, sain ka pärast pesu kätte. Ning veel, pesuvesi jäi puhtaks. Kude on kergelt karvane, kuid käega katsudes on pigem selline siidiselt libe. Seda lõnga kannataks ilmselt paljud villase lõnga põlguridki.

Suured-suured kiidusõnad Liinale, kes teeb Muru Villaveskis imelist tööd. Siia veel villaveski koordinaadid:
https://www.facebook.com/muruvillavabrik/

Muru, Lapetukme k. Rõngu v.

Tartto, Tartumaa, Estonia

ja telefoninumber ka: 523 5156 

Kui tahate saada midagi eksklusiivset ja väga kvaliteetset, siis Muru Villaveski toodang võiks olla teie valik!

Sall jäälilled / Scarf Icicle

Vabariigi sünnipäeva eel üks rahvulike värvidega sall.

Muster siis järjekordselt raamatust Knitting Fresh Brioche by Nancy Marchant.

Selle salli juures oleks pidanud põhivärviks valima tumedama värvi ja tagumisele küljele jätma valge värvi. Siis oleks sinise ja musta värvimäng paremini jälgitav. Aga kuna patentkude on mõlemalt poolelt väga efektne, siis pole üldse probleemi salli teistpidi kanda.

Lõng:
Kingcole Galaxy DK 65% akrüül, 31% vill, 4% litrid, 50g/175m, värv 734 SUN ja
Kingcole Galaxy DK 65% akrüül, 31% vill, 4% litrid, 50g/175m, värv 738 SAPPHIRE
vardad 3,5

Sall sai valmis juba juuni alguses, pildile jõudis alles veebriaris. Varsti oleks saanud juba salli aastapäeva tähistada. Jätkuvalt on kõige nõrgem lüli esemete ülespildistamine.

Optic Waves Scarf

Järjekordne sall,  muster on pärit raamatust Knitting Fresh Brioche by Nancy Marchant.

Värviline patentkude on lihtsalt võrratu. Ma kohe pean vahepeal mõne salli selles tehnikas kuduma, kudumise ilu pärast.

Lõng:
Kingcole Galaxy DK 65% akrüül, 31% vill, 4% litrid, 50g/175m, värv 689 Lilac ja

Himalaya El Örgü İplikleri Pinar Pullu Space 65% akrüül, 31% vill, 4% litrid, 50g/175m, värv 61007 RENK

vardad 3,5

Jõelähtme kirikindad / Mittens

Kudusin ühed kirikindad Jõelähtmest pärit mustri järgi.

See kudumine oli pisut masohistlik. Tahtsin proovida, kas õnnestub 100 g/350 m lõnga 1,0 varrastega kududa. Alguses võtsin KnitPro Karbonz 1,0 vardad. Need kippusid ikka väga banaaniks vetruma. Vahetasin vardad välja HiyaHiya Stainless Steel 1,0 varraste vastu. Need vetrusid ka, aga märksa talutavamalt. Nii et kudusin nende varrastega kuni lõpuni. Hea tiheda koe saab küll nõnda, aga kudumine hakkas randmetele ja sõrmed kippusid ka kangeks jääma. Edaspidi peaks jääma ikka 1,25 varraste juurde.

Muster on pärit ERM-i varasalvest ERM A 509:3118/ab  https://www.muis.ee/museaalview/505195
Päris koopiakudumist ei teinud. Kinda vits on originaalist erinev.

Vardad: 1,0
Lõng Teksrena 100% villane 100g/350 m
Lõnga kulus 78 grammi

Lodumüts ja kaelus / Beanie and Cowl

Panen siia postitusse kaks asja korraga, mütsi ja kaeluse.
Need ei ole komplektis ja on mõeldud kahele erinevale inimesele, müts tütrele ja kaelus mu emale.
Juhtus nii, et ajasin mõlemad asjad omale üll ja piltidel asjad koos, nii et polnud mõtet kahte eraldi postitust tegema hakata.

Dropsi lehel mustreid lapates jäi silma kaelus 104-43. Tahtsin seda kududa, oli vaja välja mõelda, kellele. Mõtlesin ema peale, et talle kaelused meeldivad (hoiab valutava kukla kenasti soojas) ja oligi ohver leitud, keda oma järjekordse kudumiga üllatada.

Päris üks-ühele juhendit ei jälginud, natuke tegin ikka omaloomingut ka.
Kudusin kaks lõnga kokku:

Eldorado Home handycraft Cameo, värv 6684, 100% villa, 50 g/132 m

Drops Delight värv 06, 50 g /175 m, 75 % superwash villa, 25 % polüamiidi

vardad 3,5

Kaelus istub kenasti, nii et kiidan mustrit. 

 

 

Kaelus seisis juba mitu nädalat nööpide ootel, aga mitte ei leidnud aega, et poodi nööpide järele minna. Kuna oli plaanis ema külastada, siis kallasin oma nööbikarbi kummuli ja leidsin mingisugused nööbid, mis lausa vastu ei karjunud.

Emale kaelus meeldis. Selgus, et emal on kaeluseid kogunenud juba 4 erinevat viimase kahe aastaga. Alles hiljaaegu oli mu õde emale kaeluse kudunud, lisaks veel kaks varasemat, üks minu kootud ja teine emaga kahasse. Aga ema minu kootud kaelust tagasi ei andnud. Nüüd tal lausa nelja kaeluse vahel valida. Õigus kah, ühel õigel daamil peabki valkut olema.

Ja nüüd siis mütsist.

FB Teeme koos grupis jagas Julia kunagi vahvat lodumütsi õpetust. Kooskudumiseni ma ei jõudnud. Kui tekkis mõte tütrele uus müts kududa, siis otsisin juhendi ja lõngad välja, tegin väikese silmuste ümberarvutuse ja mütsi ülemine osa oli kahe õhtuga valmis. Hea kiire kudumine, mis ei seganud televiisori vaatamist.

 

 

Kuna kõrvad kipuvad tuult kartma ning probleem on ka suure koheva juuksepahmakaga, mis kipub kõik mütsid peast ära puksima, siis kudusin mütsi serva kahekordse sooniku.

Kui olin mütsi valmis saanud, ajasin mütsi omale pähe, tegin paar selfiet ja saatsin pildid tütrele. Esialgu sain vastuse, et talle piisab täiesti minu kootud herilasepesa mütsist, aga oli valmis ikkagi mütsi omale pähe proovima. Mis salata, mütsi põhitoon on tütre kampsunist ülejäänud kõng ja see värv talle meeldib.

Lõngad: 

Sloveenia Albin Promotion, värv 110, 50 g/110 m, 100% alpaka

Drops Delight värv 03, 50 g /175 m, 75 % superwash villa, 25 % polüamiidi

Vardad 3,0 

Minu rõõmuks tunnistati müts omaks. Ainult et serva pidin lahti võtma ja sooniku laiemaks kuduma. Sooniku lõpetamiseks kasutasin uut meetodit, mille õppisin ära randmesoojendajaid kududes. See lõpetamine sobib sellisele topeltsoonikule väga hästi.

Eks varsti kuulen, kuidas müts tuult peab ja kas peas ka püsib.

Peaks omale ka midagi sellist kuduma. Fotosessiooni ajal tundus, et müts istub kenasti peas.