Suviste tegemiste hulka kuulub hoidistamine. Nii on juhtunud, et käsitöö jaoks enam aega väga palju ei jätku. Haapsalu sall on juunikuust saadik varrastel. Ühe patentkoes salli ka alustasin, see seisab samuti. Ühel topil sain pooliku varruka läbi pika venitamise ära lõpetatud. Ei ole kohe minu moodigi, eksole.
Niisiis, hoidistamine. Kui suvikõrvitsaid tuleb korraga nii palju, et ei jaksa enam praadida ja vormi on ka korduvalt küpsetatud, tuleb midagi välja mõelda. Mis muud, kui salatiks ja purki.
Panen retsepti kirja, teinekord hea vaadata. Ja äkki leiab keegi siit inspiratsiooni.
suvikõrvits 2,6 kg
tomat 2,6 kg
sibul 1,8 kg
paprika 550 g
küüslauk 50 g
1 tšillikaun
soola
suhkrut
õli
musta purustatud pipart
1 pakk köögiviljapaksendajat (looduslik pektiin)
Tavaliselt ma salatite tegemisel midagi ei kaalu ega mõõda, seekord võtsin kaalu välja. Et kui midagi kapitaalselt metsa keeran, siis hea järge pidada ja korrektiivid teha.
Sellest kogusest tuli 7 liitrit valmis salatit.
Suvikõrvitsa pesin puhtaks, eemaldasin saba ja hakkisin koos koorega ja noorte seemnealgetega mõnusa suurusega kuubikuteks. Tomatitel naha eemaldamisega ei viitsinud tegeleda, mind need nahaebemed salati sees ei häiri. Kes on tubli, see eemaldab tomatitel naha. Kõik köögiviljad tükeldasin noaga, köögikombaini ei kasutanud.
Emal on üks õige vinge tšillisort sattunud. Võtsin kõigest ühe kauna ja hakkisin selle koos seemnetega peenikeseks. Hea, et teist kauna juurde ei pannud. Ilmselt oleks salat liiga tšilline saanud. See üks kaun oli täpselt paras kogus, et salat mõnusalt kurgus kõditama hakkaks. Kes poest tšilli toob, see võib kindlasti tšilli kogust suurendada.
Keerasin väikese temperatuuri potile alla ja aeg-ajalt segasin selle massi läbi. Tomatitest oli piisavalt mahla alla kogunenud, nii et mingit lisavett polnud lisada vaja. Aga alguses on vaja segamisega hoolas olla, muidu võib segu põhja kõrbeda.
Kogu kuumutamine käis madalal temperatuuril, podinal keema seda segu ma ei ajanudki. Kui tundus, et salat hakkab valmis saama, lisasin hakitud küüslaugu, soola, suhkru, purustatud musta pipra ja õli. Vot õli kogust ei mõõtnud. Seda lasin korraliku soru potti. No äkki kusagil 150 ml. Kes tahab õlisemat, paneb õli rohkem. Ja kusagil 5 min enne purki panekut läks veel segu sisse pakk köögiviljapaksendajat. Ega seda polegi niiväga vaja panna, aga kuna suvikõrvits annab väga palju mahla välja, siis tekkis mõte, et paksendaja võiks olukorda pisut parandada. NB, kes tahab paksendajat kasutada, siis see tuleb enne toidu sisse kallamist paari spl suhkruga läbi segada, et klimpe ei tekiks. Ja siis tuleb ka peene joana nõristada ning pidevalt segada.
Tagantjärele tarkusena oleks võinud sibula alguses panni peal kergelt läbi praadida ja siis segu sisse kallata. Kuna ma ei tahtnud suvikõrvitsat pudruks keeta, sai suvikõrvits enne mõnusaks kui sibul pehmeks sai. Oli valida, kas pisut krõmpsuv sibul või plödiks läinud suvikõrvits. Eelistasin krõmpsuvat sibulat.
Täna tekkis mõte, et vaja see salat miskit moodi toidu sisse panna, et sibul saaks tagantjärgi pisut pehmeneda. Mõeldud-tehtud. Risoto!
Nüüd vaja tuhka pähe raputada - ma olen nii vanaks elanud ja pole siiamaani ühtegi risotot teinud.
Pisut googeldamist ja risoto valmistamise põhitõed said selgeks tehtud.
Jällegi, ei mingit retsepti, tegelesin omaloominguga. Aga kes tahab, proovib järgi.
300 ml pudruriisi
1 purk suvikõrvitsa salatit (1/2 liitrit)
600 ml juurvilja puljongit
peotäis kuivatatud lehterkukeseeni
sorts õli
peotäis riivitud tugevat juustu
50 g võid
1 spl Juustukuningate valge veini äädikat mangoga
soola
purustatud musta pipart
Kõigepealt pese riis hoolikalt mitme veega puhtaks.
Pane pott tulele, poti põhja sorts õli ja kuuma õli peale purk suvikõrvitsa salatit. Riis sinna sisse ja hoolsalt segama...
Kui vedelikku jääb vähemaks, hakka osade kaupa kuuma puljongit lisama. Kuivatatud seened tegin peos puruks ja lisasin potti.
Riisi pehmenemine võttis 25 min. Riis oli veel kergelt al dente. Lõpupoole lisasin natuke soola ja musta pipart ning päris lõpus veiniäädika, või ja riivitud juustu. Segasin risoto kreemjaks ja jätsin mõneks minutiks kaane alla tõmbama.
Võin kinnitada, see söök tuli ülimaitsev!
Sibul oli piisavalt pehmenenud, suvikõrvitsa tükid mõnusalt klaasjad. Ja need maitsed! Keele viis alla!
Kuidas ma siiamaani risotot keetnud polnud? Igatahes uus laar salatit tuleb tulele panna, et kevadeni kapist midagi võtta oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar