Kas porgand on puuvili?

Seekord tuleb hoopis teistmoodi postitus.

Kuidas sai porgandist puuvili?
Loe lähemalt: https://parnu.postimees.ee/2144283/kuidas-sai-porgandist-puuvili

Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kas porgandid ja kõrvitsad on puuviljad, juurviljad, köögiviljad või mis-iganes veel. Aga moosi neist saab ja moosi neist tegin. Väga huvitav, miks eurodirektiiv ei luba köögiviljast tehtud moosi moosiks nimetada?

Sel suvel-sügisel on päris palju moose-siirupeid-salateid-mahlasid vaaritatud. Tegelikult tegelen sellise kokkamisega igal aastal. Väike vahe on võrreldes eelmiste aastatega. Nimelt olen vähendanud koguseid, mis ühe korraga moosiks olen teinud. Samas purkide hulk esiku seina ääres ei ole vähenenud. Nimelt võtan korraga väiksemad kogused ette ja proovin iga kord sama moosi pisut teistmoodi maitsenüansiga teha. Selliselt toimides saan moosi kiirelt tehtud, ei pea vaevlema hommikust õhtuni pliidi ääres ning huvitav on ka, milline toodang seekord purki jõuab. Tuleb tunnistada, et kõige tavalisemat õunamoosi sel aastal pole teinudki. Et mis on kõige tavalisem õunamoos? No ikka see kooritud-tükeldatud õunad vähese veega pudruks keeta, suhkur sisse ja moos purki.

No näiteks selline moos, kus potti läks kõik see, mis pildil näha.

Tegelikult ingverit läks pisut vähem, sest suure koguse ingveriga moosi sees ma ei saa lihtsalt hakkama. Väike kogus ingverit aga annab mõnusa särtsu nüansi. Väga huvitav, aasiapärase supi sees pole ingver probleemiks :)
Pildilt puudub pakike moosipaksendajat. Ma pole seda toodet kunagi varem isegi uurinud. Aga nüüd tekkis hirm, et kõrvits teeb moosi liiga vedelaks ning seadsin sammud poodi paksendaja paki järele. Kirjas on, et looduslik pektiin. No miks mitte katsetada!
Selle moosiga sain natuke häda näha. Tükeldasin õunad ja kõrvitsad ära ja lõin kõik ühte potti kokku. Seda liigutust pidin varsti kahetsema. Kõrvits ei kavatsenudki pehmeks keeda. Kahjuks andis saumikser saba, nii et polnud lootustki tükke katki saada. Õun oli juba ammu pudruks keenud, kõrvits ikka krõmps. Minu hommikune lootus, et pliidi ääres veedan mõned tunnid laupäevast, läks vett vedama. Enne ei saanudki moosi valmis, kui kaasa õhtul koju jõudis. Mis nipiga ta saumikseri nõnda kokku sai, et sellega töötada oli võimalik, seda ma ei tea. Ma ise ei olnud nii osav. Aga moos sai tehtud. Ja oi kui maitsev tuli! Päeva jooksul kogunenud frustratsioon sai õnneliku lõpu.
Mis ma sellest moositeost õppisin? Kõrvits tuleb eraldi potis pehmeks keeta ja alles siis komponendid kokku kallata. Mis veel? Saumikser teeb imesid. Moos sai imeliselt kreemine ning üks pakike paksendajat on parasjagu nii palju, et moos püsib vabatahtlikult röstleiva peal. Ah mis, tegelikult kaob moos pea sama kiirelt purgist, kui lusikas suu vahet käia jaksab.

Ega ma täpselt nüüd ei teagi, on see üldse kõrvits, mis moosi sisse läks. Äkki on hoopis ülemäära täiskasvanud suvekõrvits?

Või hoopis porgandimoosi?

Õunad samad, mis eelmise moosi sees. Õunasort on Sidrunkollane taliõun. Minu meelest väga mõnus moosiõun. Hautamisega väga pikalt ei vaevelnud. Uus saumikser tegi kiirelt oma töö ära. Pakike moosipaksendajat läks ka sisse ning väga maitsev kreemine moos sai jälle valmis. Sellise moosi teeb vabalt tööpäeva lõpus ära. Kogused siis sellised, et 9-liitrise poti lõikusin õunu täis, lisasin natuke üle ühe kg porgandeid, ühe sidruni ja näpuotsaga natuke kardemoni. Õunte koorimisega ennast ei vaevanud. Saumikser lööb kõik nagunii peenikeseks kreemiks. Milline kokkuhoid ajas! Oma aia õuna koor on ikka kohe täitsa öko, nii et milleks seda väärtuslikku osa õunast eemaldada.

Üheks lemmikuks on kujunenud õunamoos sidruni ja tšilliga. Seda olen teinud päris mitmed potitäied, iga kord on maitse pisut teistsugune, sest ma ei mõõda koguseid. Mõnikord lisan pisut ingverit ka.
Abikaasal on oma moosid. Temale meeldib õunamoos suure koguse ingveriga, kuhu on natuke sidrunimahla ka lisatud. Tšillit võib ka panna. Vot see moos on minu jaoks liig mis liig. Ainuüksi vänge ingveri lõhn lööb mul hinge kinni. Abikaasa rõõmustab. Vähemalt on olemas sellised moosid, mida mina ei puutu.

Suhkrut panen moosidele väga vähe. Suvel keedan moosi Valgest klaarist, siis, kui seemned hakkavad kergelt pruunikat jumet võtma. Ja juba siis on need õunad nii magusad, et 9-liitrise poti kohta panen kusagil 1 klaasitäie suhkrut. Sidrunkollane taliõun on oma olemuselt pisut hapukam, nii et sinna läheb pisut rohkem suhkrut, aga tempimist alustan ikka klaasitäiega. Siis lisan natuhaaval juurde, kui tundub vähe olema. Moosi keedan üsna vähe aega. Pigem hautan õunatükid pehmeks madalal temperatuuril, siis purustan, lisan suhkru ja maitselisandid, lasen veel natuke aega madalal temperatuuril pliidil olla ning moos läheb kuumutatud purkidesse, kaaned võtan keeva vee seest. Sellist kuuma pole moosidele andnud, et sinna vaht peale tekiks. Siiamaani on moosid alati hästi säilinud.

Siin on väike valik selle sügise moosidest. Tagumises reas kaks siirupit ka, üks on viirpihlaka siirup, teine kreegi-viinamarja siirup.

Eile õhtul tegin loodetavasti selle sügise viimase õuna-tšilli moosi. No vähemalt on rõdu pealt kõik õunad ära moositatud. Aga maalt saab ju alati õunu juurde tuua. :)

Suur kiusatus on purke järjest lahti võtma hakata. Aga tegime sellise reegli, et sööme vaheldumisi, üks eelmise aasta moos ja üks uus moos. Siis jälle eelmise aasta moos, kuniks kapp tühi on. Motivatsiooniks päris hea. Kaks riiulit on juba päris hõredaks söödud.

Nüüd paar pilti silmarõõmust - viirpihlakast.

Vot see on üks väga väärt puukene meie aias. Ma ei teadnud selle aastani, kuidas teda kutsuda. Alles sel suvel sain teada, et tegu on viirpihlakaga. Natuke pihlaka moodi, aga mahedama maitsega. Marjad on suuremad kui pihlakal. Suvel on marjad kenad lillaka varjundiga punased, sügisel mustjaspunased. Sel aastal ei kannatanud marju väga pikalt puus hoida. Kõik asjad said varem valmis kui tavaliselt. Lõuna-Eestis oli väga pikalt kuiv aeg, nii et marjad hakkasid juba augustis krimpsu minema. Esimese laari siirupit tegin juba augustis ära. Teise portsu korjasin septembris. Marjad olid jõudnud natuke tumedamaks minna, aga praaki oli juba väga palju sees. Selle siirupiteoga läks märksa kauem aega, sest kõik kobarad tuli ükshaaval üle kontrollida ja vigased välja noppida. Tegelikult oleks võinud kõik marjad juba augustis siirupiks teha, sest ma ei täheldanud, et hilisem siirup parem või värvilisem oleks saanud. Ainult ajakulu suurenes.

Mahla kättesaamiseks kasutasime õunapurustit ja suurt pressi. Marju oli piisavalt, nii et saime terve pressitäie korraga töösse panna.

Siirup tuli jumalik. Ühe väikese portsu tegin seda kõige tavalisemat siirupit, 1 osa mahla, üks osa suhkrut. Suurem osa tuli pigem mahl suhkrulisandiga. Tempisin suhkru parasjagu selliseks, et kui klaasi põhja panna sorts mahla ning vesi peale kallata, saab mõnusa kosutava morsi, mis pole liiga magus.

Õunamahla sai sel aastal palju tehtud. Õunu oli palju ja väga hea kvaliteediga. Mahlad tulid väga maitsvad. Üks nipp, mida ma kasutan - ma ei keeda mahla, vaid tõstan kuumuse 80 kraadi peale, hoian nõnda 20 min. ning panen mahla kuumutatud purkidesse. Nõnda säilib värske õunamahla maitse paremini kui läbikeedetud mahlal.

Nüüd on siis kuduhooaeg avatud