Tänane postitus on täis emotsioone, rõõmu ja nukrust, ajalugu ja tänapäeva.
Tänase loo kangelaseks on maateljed, mis on pärand mu abikaasa vana-vanaemalt.
Vähemalt sinnamaani suudame taastada ajalugu. Meile teadaolevalt olid need teljed töös juba 19. sajandil Vormsi saarel. Sealt rändasid need Haapsalu külje alla. Abikaasa mäletab, et kui käis seal vanavanematel külas, siis olid need teljed seal üleval.
Läksid aastad ja teljed maandusid lakapealsele. Lihtsalt polnud kudujat.
Sain vast pea aasta aega tagasi sealt talust kõne, et kas oskan nende telgedega midagi peale hakata? Et seisavad nukralt seal laka peal ja et loll on neid lõkkesse ka ajada. Loomulikult, see oleks väga loll samm olnud. Vahepeal olid mul hullumeelsed kuud, nii et polnud ööl ega päeval vahet. Aga mul oli kuklas kogu aeg meeles, et ühed teljed ootavad mind. Augustis leidsime hetke, kus käisime telgedel järel. Siin need teljed siis on. Igat sorti vidinaid on veel, kuhi sugasid ja niieraamisid näiteks, aga need ei jäänud pildile. Uhked, eksole. Ja uskumatult hästi säilinud. Paari koha peal on mõned koiaugud märgata, muidu on kena puhas puit. Ja kui mugav pink veel on!
Panime teljed ülesse ja olin valmis oma lõngakuhilaid vaipadeks tegema, kui saime tõdeda, et kus on, sinna antakse.
Minu vanaisa poolt meile pulmakingiks tehtud kiriteljed on siiamaani seisnud maal laka peal, kuna polnud ruumi telgi üles panna. Ja nüüd jõudis kätte aeg, kus aampalgid ei pea enam vastu ja lakapealne on vaja tühjaks vedada. Nii et mul olid korraga kahed teljed, mis pidid ühte tuppa ära mahtuma. Ühed väärika ajalooga maateljed ja teised minu jaoks suure tähendusega kiriteljed. Käisin silitasin maatelgesid ja mõtlesin, mida siis nüüd ette võtta. Et kui pean valima maatelgede ja kiritelgede vahel, siis pigem kaldub mu eelistus kiritelgede poole. Samas ülespandud telgesid ei tahtnud lihtsalt niisama suvalisse kohta sokutada. Need teljed väärivad parimat. Saatsin siis kirja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu ja kurtsin muret, et mul teljed, mis otsivad uut kodu. Liit polnud telgedest huvitatud, aga küsis luba seda minu kirja jagada nende koostööpartneritele. Loomulikult andsin loa. Lühikese vaheajaga saabus kaks kirja. Esimene kiri tuli Vormsi Talumuuseumilt ja sinna need teljed ka ära lubasin. Teine kiri tuli tuli ka Vormsi saarelt, aga kuna teljed olin juba ära lubanud, siis pidin ära ütlema. Vastuseks sain, et eks kiri saadetigi selle mõttega, et äkki võiks need muuseumisse viia. No kui juba kaks kirja järjest ütlesid, et muuseum on õige paik, siis tähendab nii ongi.
Kui nüüd siia veel natuke ajalugu juurde panna, siis Vormsi Talumuuseumi majas elas enne maja müümist muuseumile abikaasa vanaisa õetütar. No vaata siis, kuidas kõik loksus oma õigesse kohta.
Täna oli siis see päev, kui võtsime teljed koost lahti ja pakkisime autole ning teljed alustasid sõitu Vormsi tänavalt Vormsi saarele. Teljed jõuavad jälle sinna tagasi, kust nad väga ammu rännakut alustasid. Mitte küll samasse tallu, kust tulid, aga sinna päris lähedale.
Olen nüüd ühtlasi kurb ja rõõmus. Aga see on selge, et teljed jõuavad sinna, kus on nende kõige õigem ja parem koht. Killuke ajalugu loksus paika.
Tänast päeva jäävad meenutama armsad sõrmkindad, mis seostuvad vägagi minu lapsepõlvemälestustega. Nimelt kandsin ma lapsepõlves täpselt selle kirjaga kindaid. Kinda vitsad olid tavalises 2/2 soonikus ja triibulised, kindalaba muster aga täpselt see, mis nendel kinnastel. See on muster, mida leiab päris paljudest maakondadest, samuti ka Lätist. Minu lapsepõlve kindad tulid peaaegu kõik Lätis elava vanaema käest ja tema kudus justnimelt seda mustrit meie kõigi kinnastesse. Variatsioonid olid vaid kinda värvides. Aitäh Enele, kes kudus mu mälestused kinnastesse (muuseas, kindad on mulle täiesti parajad) ja aitäh Marjule Vormsi Talumuuseumist, et aitasid leida meie telgedele parima koha.
Nüüd pühin silmanurgast heldimuspisara ja lähen isadepäeva kooki sööma. Vot nii!
Tänase loo kangelaseks on maateljed, mis on pärand mu abikaasa vana-vanaemalt.
Vähemalt sinnamaani suudame taastada ajalugu. Meile teadaolevalt olid need teljed töös juba 19. sajandil Vormsi saarel. Sealt rändasid need Haapsalu külje alla. Abikaasa mäletab, et kui käis seal vanavanematel külas, siis olid need teljed seal üleval.
Läksid aastad ja teljed maandusid lakapealsele. Lihtsalt polnud kudujat.
Sain vast pea aasta aega tagasi sealt talust kõne, et kas oskan nende telgedega midagi peale hakata? Et seisavad nukralt seal laka peal ja et loll on neid lõkkesse ka ajada. Loomulikult, see oleks väga loll samm olnud. Vahepeal olid mul hullumeelsed kuud, nii et polnud ööl ega päeval vahet. Aga mul oli kuklas kogu aeg meeles, et ühed teljed ootavad mind. Augustis leidsime hetke, kus käisime telgedel järel. Siin need teljed siis on. Igat sorti vidinaid on veel, kuhi sugasid ja niieraamisid näiteks, aga need ei jäänud pildile. Uhked, eksole. Ja uskumatult hästi säilinud. Paari koha peal on mõned koiaugud märgata, muidu on kena puhas puit. Ja kui mugav pink veel on!
Panime teljed ülesse ja olin valmis oma lõngakuhilaid vaipadeks tegema, kui saime tõdeda, et kus on, sinna antakse.
Minu vanaisa poolt meile pulmakingiks tehtud kiriteljed on siiamaani seisnud maal laka peal, kuna polnud ruumi telgi üles panna. Ja nüüd jõudis kätte aeg, kus aampalgid ei pea enam vastu ja lakapealne on vaja tühjaks vedada. Nii et mul olid korraga kahed teljed, mis pidid ühte tuppa ära mahtuma. Ühed väärika ajalooga maateljed ja teised minu jaoks suure tähendusega kiriteljed. Käisin silitasin maatelgesid ja mõtlesin, mida siis nüüd ette võtta. Et kui pean valima maatelgede ja kiritelgede vahel, siis pigem kaldub mu eelistus kiritelgede poole. Samas ülespandud telgesid ei tahtnud lihtsalt niisama suvalisse kohta sokutada. Need teljed väärivad parimat. Saatsin siis kirja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu ja kurtsin muret, et mul teljed, mis otsivad uut kodu. Liit polnud telgedest huvitatud, aga küsis luba seda minu kirja jagada nende koostööpartneritele. Loomulikult andsin loa. Lühikese vaheajaga saabus kaks kirja. Esimene kiri tuli Vormsi Talumuuseumilt ja sinna need teljed ka ära lubasin. Teine kiri tuli tuli ka Vormsi saarelt, aga kuna teljed olin juba ära lubanud, siis pidin ära ütlema. Vastuseks sain, et eks kiri saadetigi selle mõttega, et äkki võiks need muuseumisse viia. No kui juba kaks kirja järjest ütlesid, et muuseum on õige paik, siis tähendab nii ongi.
Kui nüüd siia veel natuke ajalugu juurde panna, siis Vormsi Talumuuseumi majas elas enne maja müümist muuseumile abikaasa vanaisa õetütar. No vaata siis, kuidas kõik loksus oma õigesse kohta.
Täna oli siis see päev, kui võtsime teljed koost lahti ja pakkisime autole ning teljed alustasid sõitu Vormsi tänavalt Vormsi saarele. Teljed jõuavad jälle sinna tagasi, kust nad väga ammu rännakut alustasid. Mitte küll samasse tallu, kust tulid, aga sinna päris lähedale.
Olen nüüd ühtlasi kurb ja rõõmus. Aga see on selge, et teljed jõuavad sinna, kus on nende kõige õigem ja parem koht. Killuke ajalugu loksus paika.
 |
| Kindad kudus Ene Rand Vormsi Käsitöö Seltsist |
Nüüd pühin silmanurgast heldimuspisara ja lähen isadepäeva kooki sööma. Vot nii!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar