Looduslikud värvid - seened / Natural Dyes

Vahepeal olen õhtuti värvimisega möllanud.

 Esimene katsetus oli põdramokkadega.

Koju sai taritud suur ämbritäis põdramokkasid. Sorteerisin seened kahte lehte: suured ja vanad seened läksid potti ja noored-pisemad jäid järge ootama. Seened läksid keetes süsimustaks, värvivesi oli tumepruun. Panin maarjajää ja lõnga keeduvette ning jäin põnevusega tulemust ootama. Pool keeduaega juba möödas, lõng ikka valge. Nuta või naera.
Kuna olin kusagilt lugenud, et põdramokad ei tarvitse ilma nuuskpiirituseta pigmenti välja anda, otsisin oma nuuskpiirituse üles, tegin akna korralikult lahti, ventilatsiooni tööle ja hakkasin nuuskpiiritust tilgutama. Mul polnud vähimatki aimu, kui palju seda lisada tuleks. Pidasin vahepeal pausi, vaatasin, kas lõngale mingit värvi külge hakkab jääma, lisasin jälle nuuskpiiritust ja ootasin jälle. Lõpuks oli mu pudelil põhi püsti, mul süda nuuskpiiritusest ja seenehaisust paha, vesi nagu tökat ja - lõngale hakkas ka vaikselt midagi külge jääma, võiks öelda, et päris kena tumerohekas lõng oli. Kui kuumutamise aeg oli täis, tõstsin poti tulelt ja jäin ootama, millal lõnga välja saan pesta.
Kui lõnga loputama asusin, kadus suurem osa värvist lõnga seest kanalisatsiooni. Pähh!

Järgmisel õhtul panin sama poti tulele, lisasin vette pisut raudvitrioli, et äkki saan mingi korraliku halli vähemalt kätte. Lõnga loputamine ei olnud meeldiv. Lõng tundus käte vahel ebameeldivalt rasvane, vaatamata sellele, et värvimisele läks korralikult pestud pehme mõnus lõng. Pesin lõnga mitu korda pesuvahendiga läbi, et sellest rasvasest tundest lahti saada. Koos rasvaga kadus kanalisatsiooni ka suurem osa lõnga sees olevast värvist. Ja ei mingit halli. Pigem oli lõng pruunika tooniga.

põdramokkadega värvitud lõngad

Vaatasin oma ootele jäetud põdramokkasid, tuletasin meelde, mis jube hais köögis oli ja kui niru lõpptulemuse sain ning seened läksid prügikasti. See mässamine ei tasunud vaeva.

Teise katsetuse materjal on näha kilekotis.

verkjad vöödikud ja kukeseened

 Seened on korjatud 25. oktoobril Võrumaalt. Olin emal külas. Pidime hakkama õunamahla tegema. Ihu ja vaim olid selleks valmis pandud. Aga ema oli kangelast mänginud ning üksi selle mahlalaari valmis teinud. Mis siis muud, kui sammud metsa poole. Oli valida, kas verkjate vöödikute kasvukoht üle vaadata või fotoaparaadiga luusima minna. Ilm oli pildistamiseks tegelikult müstiline. Aga seened said võidupunkti omale. Fotoaparaadi jätsin koju. Mõtlesin, et kui seeni ei ole (mis võiks olla tõenäoline, arvestades kuupäeva), siis lippan koju aparaadi järele.
Jõudsin oma seenekohta ja olin üsna nõutu. Maapind oli ühtlase kihina tammelehtedega kaetud. Täitsa üllatav, et tammed oma lehtedest nii palju juba kaotanud olid. Põrnitsesin maapinda, liigutasin lehti ja seeni ei kusagil. Tatsasin metsa all ringi ja korraga avastasin, et tallusin seente otsas. Pikalilükatud seene oranžikas vars säras lehtede vahel. Kükitasin maha ja hakkasin ümbrust uurima. Ja tõepoolest seened! Tõusen püsti, ei näe ühtegi seent, on vaid pruunikirju lehevaip. Nojah, mu järgmised tunnid möödusid metsa all roomates. Ikka ruutmeetri kaupa lehti ümber pöörates ja seeni kokku korjates. Oli näha, et kuiv periood oli seente kasvule pärssivalt mõjunud. Suuri seeni oli üsna vähe. Kui aga vihmasem aeg peale tuli, olid külmad ööd ka platsis ning valdav osa seentest olid kõigest nööpnõelapeast pisut suuremad. Arvuliselt sain väga palju seeni, koguseliselt mitte nii väga palju. Aga silma järgi võis hinnata, et vähemalt paari keetmise jagu neid seeni ikkagi leidsin. Boonusena ka mõned kukeseened ning oi kui palju suurepäraseid kirjusid vahtralehti lebas metsa all. Kui seeneplats sai risti-põiki läbi kammitud, tegin veel korraliku jalutuskäigu metsas. Koju jõudsin juba hämaras, jalad all tudisemas. Aga hing laulis.
Postitan abikaasa loal siia ühe tema tehtud pildi, siis näete, millise pildistamise ilma vahetasin seente vastu :)

Ja nüüd siis lõnga värvimisest. Pooled seened panin potti, pooled kuivatasin ära ja jätsin ootele.
Peitsiks maarjajää, värvi andjaks verkjad vöödikud.

Sama värvivett ekspluateerisin 6 korda. Lõngad on värvimise järjekorras vasakult paremale. Üllatav oli see, et kolmandast värvimisest sain imearmsa heleroosa lõnga. Neljas värvimine andis jälle oranžika tooni, viies värvimine oli pigem punaka varjundiga roosa. Ja need lõngad on tumedamad kui kolmas värvimine. Kuuendale värvimisele panin näpuotsaga kurkumit, et äkki saan mingi heleda oranžika varjundiga lõnga, aga pean järjekordselt nentima, et kurkum on nii võimas värvaine, et roosast pole enam midagi järel ja oranži ka ei saanud.