Avastasin enda jaoks uue taime, millega lõnga värvida.
See on kermesmari.
Sel sügisel sai siis esimest korda seda taime värvipotti pandud ja kindlasti tahan järgmisel aastal uuesti proovida.
Selle aasta värvimine sai üle noatera toimuma. Olin ema külastamas ja vaatasin külmanäpistatud lontivajunud marjakobaraid ning tuli mõte need sealt varre otsast maha lõikuda. Külm oli taimele juba korralikult liiga teinud, nii et aiailu seal enam polnud. Pooled marjad olid juba õisikust maha pudisenud ja roots ka külmast pehme. Tõin ämbri ja marjakobarad rändasid sinna. Plaan oli tehtud: marjad ämbriga Tallinnasse kaasa ja seal värvipotti katsetamiseks. Palju lootust polnud, sest marjad kipuvad üldiselt kehvasti värvi lõnga külge jätma vaatamata suurepärasele värviveele. Aga proovida ju ikka tahaks. Nõnda siis läkski marjaämber esiku nurka järgmist päeva ootama, et siis teed Tallinna poole alustada.
Jägmisel hommikul sai metsas käidud. See oli omaette seiklus ja sellest kirjutan järgmises postituses. Kui aga metsast tagasi jõudsin, nägin oma marjaämbrit õue peal ning väga kurja abikaasat. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida. Ämbri põhjas oli pragu ning sealtkaudu oli palju mahla mööda esiku põrandat laiali valgunud. Ja see, mis seal oli, nägi ikka kole ja tökat välja küll. Abikaasa keeldus seda jama auto peale võtmast. Ema pakkus mulle küll uut ja tervet ämbrit, kuid ega ei tahtnud neid mürgiseid marju toidu jaoks kasutatavasse ämbrisse panna ja abikaasa keeldus ka kategooriliselt sellest variandist. Talle piisas täiesti uputusest põrandal ja ei tahtnud autoga riskida.
Kange, nagu ma olin, ei tahtnud ma oma plaanist loobuda. Olin aga valmis loobuma suurtest toidusäilituskarpidest ning panin oma marjajäänused karpidesse, kaaned korralikult peale ja karbid kilekottidesse. Ju abikaasa nägi, et ma oma soovist ei tagane ning mahutas mu jama ikkagi autosse ära. Ja korduvalt luges mulle sõnad peale, et ei mingit paljaste kätega selle jama sees sobramist!
Õnneks marjade transport laabus ilma vahejuhtumiteta ning vaatamata suurele mahlakaole jõudis midagi potti ka. Värvivesi oli väga ebamäärast värvi tumepruun tökat, aga lõngad, mis sealt tulema hakkasid, ületasid igasugused lootused. Esimene lõng oli oranžika alatooniga keskmine pruun ja mida lõng edasi, seda soojemaks kollaseks värv muutus. Peitsiks maarjajää. Värv hakkas väga hästi külge, lõnga teine loputusvesi jäi kenaks puhtaks. Vahepeal lisasin värvivette pisut vaskvitrioli ja seepeale hakkas riburada oliivrohelist värvi lõnga tulema. Ja seda värvi jagus ikka väga kauaks. Silmaga vaadates oli värvivesi lõpuks juba päris hele, kuid lõng tuli sealt seest ikka intensiivse tooniga.
Vaatasin oma kahanevat värvimata lõngade varu ja tõstsin raske südamega poti pliidilt, sest seened ootasid oma järge. Värvivett veel ära ei raatsinud visata ja sellest värviveest tuleb ülejärgmine postitus. Seened on aga mu järgmise postituse teema.
See on kermesmari.
 |
| õitsev kermesmari |
 |
| kermesmarja marjad on mürgised |
Jägmisel hommikul sai metsas käidud. See oli omaette seiklus ja sellest kirjutan järgmises postituses. Kui aga metsast tagasi jõudsin, nägin oma marjaämbrit õue peal ning väga kurja abikaasat. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida. Ämbri põhjas oli pragu ning sealtkaudu oli palju mahla mööda esiku põrandat laiali valgunud. Ja see, mis seal oli, nägi ikka kole ja tökat välja küll. Abikaasa keeldus seda jama auto peale võtmast. Ema pakkus mulle küll uut ja tervet ämbrit, kuid ega ei tahtnud neid mürgiseid marju toidu jaoks kasutatavasse ämbrisse panna ja abikaasa keeldus ka kategooriliselt sellest variandist. Talle piisas täiesti uputusest põrandal ja ei tahtnud autoga riskida.
Kange, nagu ma olin, ei tahtnud ma oma plaanist loobuda. Olin aga valmis loobuma suurtest toidusäilituskarpidest ning panin oma marjajäänused karpidesse, kaaned korralikult peale ja karbid kilekottidesse. Ju abikaasa nägi, et ma oma soovist ei tagane ning mahutas mu jama ikkagi autosse ära. Ja korduvalt luges mulle sõnad peale, et ei mingit paljaste kätega selle jama sees sobramist!
Õnneks marjade transport laabus ilma vahejuhtumiteta ning vaatamata suurele mahlakaole jõudis midagi potti ka. Värvivesi oli väga ebamäärast värvi tumepruun tökat, aga lõngad, mis sealt tulema hakkasid, ületasid igasugused lootused. Esimene lõng oli oranžika alatooniga keskmine pruun ja mida lõng edasi, seda soojemaks kollaseks värv muutus. Peitsiks maarjajää. Värv hakkas väga hästi külge, lõnga teine loputusvesi jäi kenaks puhtaks. Vahepeal lisasin värvivette pisut vaskvitrioli ja seepeale hakkas riburada oliivrohelist värvi lõnga tulema. Ja seda värvi jagus ikka väga kauaks. Silmaga vaadates oli värvivesi lõpuks juba päris hele, kuid lõng tuli sealt seest ikka intensiivse tooniga.
Vaatasin oma kahanevat värvimata lõngade varu ja tõstsin raske südamega poti pliidilt, sest seened ootasid oma järge. Värvivett veel ära ei raatsinud visata ja sellest värviveest tuleb ülejärgmine postitus. Seened on aga mu järgmise postituse teema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar