Seentega värvitud / Natural Dyes

Möll nõiaköögis jätkub...

verkjas vöödik / surprise webcap

verkjas vöödik / surprise webcap

Mõned nädalad tagasi müttasin mööda Lõuna-Eesti metsa, kaasas kaks ämbrit, üks söödavatele seentele ja teine "sitaseentele". Kole nimi nendele mittesöödavatele seentele pandud.
Põhieesmärk oli leida neid mittesöödavaid seeni. Pakkusin välja metsa, mida kammima minna ja teised olid kohe nõus. Keerame suure tee pealt metsateele ja oops! auto autos kinni. Iga seene jaoks seeneline! Kui esimesest ehmatusest üle saime, laveerisime teistest autodest mööda ja sügavamale metsa. Sellele vaatamata, et mets rahvast täis oli, jagus seeni kõigile. Imekiirelt oli ämber seeni täis. Justnimelt neid söödavaid, mida ma nii väga ei tahtnudki. Neid otsitavaid seeni mitte ühtegi! Vahetasin vahepeal ämbrit, see hakkas jälle täis saama ja sitaseente ämber oli ikka veel tühi. Kirusin nende seeneraamatute autoreid, kes igas raamatus kiidavad, et verkjaid vöödikuid on rohkelt ja pea igasuguses metsas. Tekkis tahtmine mõni seenetark nööpipidi metsa vedada, et näidaku, kus need seened siis ikkagi on?
Ja siis järsku koperdasin otsa esimesele sitaseenele. Juhei! Ja veel üks ja veel üks...
See juba läheb!
Sama järsku, nagu need verkjad vöödikud ilmusid, sama järsku said nad otsa ka. Aga ilma ma enam polnud. Korjasin nendele seentele lisaks veel teist sama palju kasevöödikuid ja 7-liitrine ämber sai täis.
Ega siis kohe värvima saanud hakata. Kõigepealt oli vaja söögiseentega mässata ja siis pidin oma sitaseente ämbri juba Tallinnasse tarima. Vahepeal jõudis päike paar ringi taevas ära teha, kui ma oma ämbri rõdule kummuli lõin. Pealmistel seentel polnud häda midagi, kuid mu alumised õrnemad verkjad vöödikud olid kannatada saanud. Paljud seened meenutasid pigem tindist tilkuvaid tindikuid, mitte enam vöödikuid. Sorteerisin oma seened kahte lehte: kasevöödikud ja untsu läinud verkjad vöödikud lõin potti, natukegi viisakamad verkjad vöödikud laotasin laiali ja jätsin kuivama.
Ega ma sealt potist suurt head asja lootnud. Mis raisus, see raisus. Aga esimene lõng, mis vette läks, andis siiski lootust. Ja nõnda need lõngad siis tulid, vasakult alates erinevatel aegadel värvivette pandud lõngad, peitsiks suur purgitäis kurgihapendamise vett. Parempoolne lõng sai lisaks mõne kübeme vaskvitrioli.
Kuivatatud seened aga ootavad oma järge.