Meedias kirjutatakse, kuidas kivipuravikke lausa aiakärudega metsast välja veetakse. Tahtsin seda seeneuputust oma silmaga näha ja seadsime autonina metsa poole.
Esimene reaktsioon metsa vahele jõudes oli selline, et oleme sattunud Tallinn-Tartu maanteele. Mõlemas suunas liikus masinaid lausa kolonnis. Naersime, et oleme totaalselt vale metsa valinud (Põhja-Kõrvemaa). Autole koha siiski leidsime. Esimesed sammud metsa all ja suud olid mustikatest lillad. Ja nii me siis asusime seente asemel hoopis mustikaid korjama. See ei sobinud kuidagimoodi mu algse plaaniga ja valuliku seljaga kokku. Lootsin ikkagi seeni korjata ja see poleks seljale nii traumeeriv olnud. Seente korjamine rohkem jalutamine ja natuke kükitamist. Marjakorjamine aga puhta kummargil töö. Ega ei taibanud ju mustikakindlaid pükse ka jalga ajada! Nii ei saanudki kükitamise peale mõelda, vaid aina kummargil. Vaene selg!
 |
| kange seljaga marjuline |
Kui küürutada enam kuidagimoodi ei kannatanud, istusime autosse ja sõitsime edasi. Et lähme vaatame rabaserval veetaseme kõrguse üle.
 |
| Suursoo serval |
Ühtlasi kiikasime ühele tavapärasele puravikuplatsile, kust pole kunagi ilma puraviketa lahkunud. Seekord sain tervelt 5 puravikku! (ei mingit käruga vedamist)
Tee äärest kõrge heina seest leidsin mõned nirud lehmatatikad ja need läksid ka korvi. Mitte seenesousti tarbeks, vaid nõiakööki.
Seeni oli tegelikult üsna vähe ja toppisin keema ka väikse peotäie sibulakoori. Ega suurt lootust sealt midagi saada polnud, kuid värvivesi oli ikkagi mingi tooni saanud. Panin kaks maarjajääga eelpeitsitud lõnga mingite vaheaegadega värvivette ja tulemus siis järgmine:
 |
| Vasakul naturaalne lõng, keskel kauem värvileemes olnud ja paremal lühemat aega värvileemes olnud lõng |
 |
| Loojang Põhja-Kõrvemaal |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar