Kas porgand on puuvili?

Seekord tuleb hoopis teistmoodi postitus.

Kuidas sai porgandist puuvili?
Loe lähemalt: https://parnu.postimees.ee/2144283/kuidas-sai-porgandist-puuvili

Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kas porgandid ja kõrvitsad on puuviljad, juurviljad, köögiviljad või mis-iganes veel. Aga moosi neist saab ja moosi neist tegin. Väga huvitav, miks eurodirektiiv ei luba köögiviljast tehtud moosi moosiks nimetada?

Sel suvel-sügisel on päris palju moose-siirupeid-salateid-mahlasid vaaritatud. Tegelikult tegelen sellise kokkamisega igal aastal. Väike vahe on võrreldes eelmiste aastatega. Nimelt olen vähendanud koguseid, mis ühe korraga moosiks olen teinud. Samas purkide hulk esiku seina ääres ei ole vähenenud. Nimelt võtan korraga väiksemad kogused ette ja proovin iga kord sama moosi pisut teistmoodi maitsenüansiga teha. Selliselt toimides saan moosi kiirelt tehtud, ei pea vaevlema hommikust õhtuni pliidi ääres ning huvitav on ka, milline toodang seekord purki jõuab. Tuleb tunnistada, et kõige tavalisemat õunamoosi sel aastal pole teinudki. Et mis on kõige tavalisem õunamoos? No ikka see kooritud-tükeldatud õunad vähese veega pudruks keeta, suhkur sisse ja moos purki.

No näiteks selline moos, kus potti läks kõik see, mis pildil näha.

Tegelikult ingverit läks pisut vähem, sest suure koguse ingveriga moosi sees ma ei saa lihtsalt hakkama. Väike kogus ingverit aga annab mõnusa särtsu nüansi. Väga huvitav, aasiapärase supi sees pole ingver probleemiks :)
Pildilt puudub pakike moosipaksendajat. Ma pole seda toodet kunagi varem isegi uurinud. Aga nüüd tekkis hirm, et kõrvits teeb moosi liiga vedelaks ning seadsin sammud poodi paksendaja paki järele. Kirjas on, et looduslik pektiin. No miks mitte katsetada!
Selle moosiga sain natuke häda näha. Tükeldasin õunad ja kõrvitsad ära ja lõin kõik ühte potti kokku. Seda liigutust pidin varsti kahetsema. Kõrvits ei kavatsenudki pehmeks keeda. Kahjuks andis saumikser saba, nii et polnud lootustki tükke katki saada. Õun oli juba ammu pudruks keenud, kõrvits ikka krõmps. Minu hommikune lootus, et pliidi ääres veedan mõned tunnid laupäevast, läks vett vedama. Enne ei saanudki moosi valmis, kui kaasa õhtul koju jõudis. Mis nipiga ta saumikseri nõnda kokku sai, et sellega töötada oli võimalik, seda ma ei tea. Ma ise ei olnud nii osav. Aga moos sai tehtud. Ja oi kui maitsev tuli! Päeva jooksul kogunenud frustratsioon sai õnneliku lõpu.
Mis ma sellest moositeost õppisin? Kõrvits tuleb eraldi potis pehmeks keeta ja alles siis komponendid kokku kallata. Mis veel? Saumikser teeb imesid. Moos sai imeliselt kreemine ning üks pakike paksendajat on parasjagu nii palju, et moos püsib vabatahtlikult röstleiva peal. Ah mis, tegelikult kaob moos pea sama kiirelt purgist, kui lusikas suu vahet käia jaksab.

Ega ma täpselt nüüd ei teagi, on see üldse kõrvits, mis moosi sisse läks. Äkki on hoopis ülemäära täiskasvanud suvekõrvits?

Või hoopis porgandimoosi?

Õunad samad, mis eelmise moosi sees. Õunasort on Sidrunkollane taliõun. Minu meelest väga mõnus moosiõun. Hautamisega väga pikalt ei vaevelnud. Uus saumikser tegi kiirelt oma töö ära. Pakike moosipaksendajat läks ka sisse ning väga maitsev kreemine moos sai jälle valmis. Sellise moosi teeb vabalt tööpäeva lõpus ära. Kogused siis sellised, et 9-liitrise poti lõikusin õunu täis, lisasin natuke üle ühe kg porgandeid, ühe sidruni ja näpuotsaga natuke kardemoni. Õunte koorimisega ennast ei vaevanud. Saumikser lööb kõik nagunii peenikeseks kreemiks. Milline kokkuhoid ajas! Oma aia õuna koor on ikka kohe täitsa öko, nii et milleks seda väärtuslikku osa õunast eemaldada.

Üheks lemmikuks on kujunenud õunamoos sidruni ja tšilliga. Seda olen teinud päris mitmed potitäied, iga kord on maitse pisut teistsugune, sest ma ei mõõda koguseid. Mõnikord lisan pisut ingverit ka.
Abikaasal on oma moosid. Temale meeldib õunamoos suure koguse ingveriga, kuhu on natuke sidrunimahla ka lisatud. Tšillit võib ka panna. Vot see moos on minu jaoks liig mis liig. Ainuüksi vänge ingveri lõhn lööb mul hinge kinni. Abikaasa rõõmustab. Vähemalt on olemas sellised moosid, mida mina ei puutu.

Suhkrut panen moosidele väga vähe. Suvel keedan moosi Valgest klaarist, siis, kui seemned hakkavad kergelt pruunikat jumet võtma. Ja juba siis on need õunad nii magusad, et 9-liitrise poti kohta panen kusagil 1 klaasitäie suhkrut. Sidrunkollane taliõun on oma olemuselt pisut hapukam, nii et sinna läheb pisut rohkem suhkrut, aga tempimist alustan ikka klaasitäiega. Siis lisan natuhaaval juurde, kui tundub vähe olema. Moosi keedan üsna vähe aega. Pigem hautan õunatükid pehmeks madalal temperatuuril, siis purustan, lisan suhkru ja maitselisandid, lasen veel natuke aega madalal temperatuuril pliidil olla ning moos läheb kuumutatud purkidesse, kaaned võtan keeva vee seest. Sellist kuuma pole moosidele andnud, et sinna vaht peale tekiks. Siiamaani on moosid alati hästi säilinud.

Siin on väike valik selle sügise moosidest. Tagumises reas kaks siirupit ka, üks on viirpihlaka siirup, teine kreegi-viinamarja siirup.

Eile õhtul tegin loodetavasti selle sügise viimase õuna-tšilli moosi. No vähemalt on rõdu pealt kõik õunad ära moositatud. Aga maalt saab ju alati õunu juurde tuua. :)

Suur kiusatus on purke järjest lahti võtma hakata. Aga tegime sellise reegli, et sööme vaheldumisi, üks eelmise aasta moos ja üks uus moos. Siis jälle eelmise aasta moos, kuniks kapp tühi on. Motivatsiooniks päris hea. Kaks riiulit on juba päris hõredaks söödud.

Nüüd paar pilti silmarõõmust - viirpihlakast.

Vot see on üks väga väärt puukene meie aias. Ma ei teadnud selle aastani, kuidas teda kutsuda. Alles sel suvel sain teada, et tegu on viirpihlakaga. Natuke pihlaka moodi, aga mahedama maitsega. Marjad on suuremad kui pihlakal. Suvel on marjad kenad lillaka varjundiga punased, sügisel mustjaspunased. Sel aastal ei kannatanud marju väga pikalt puus hoida. Kõik asjad said varem valmis kui tavaliselt. Lõuna-Eestis oli väga pikalt kuiv aeg, nii et marjad hakkasid juba augustis krimpsu minema. Esimese laari siirupit tegin juba augustis ära. Teise portsu korjasin septembris. Marjad olid jõudnud natuke tumedamaks minna, aga praaki oli juba väga palju sees. Selle siirupiteoga läks märksa kauem aega, sest kõik kobarad tuli ükshaaval üle kontrollida ja vigased välja noppida. Tegelikult oleks võinud kõik marjad juba augustis siirupiks teha, sest ma ei täheldanud, et hilisem siirup parem või värvilisem oleks saanud. Ainult ajakulu suurenes.

Mahla kättesaamiseks kasutasime õunapurustit ja suurt pressi. Marju oli piisavalt, nii et saime terve pressitäie korraga töösse panna.

Siirup tuli jumalik. Ühe väikese portsu tegin seda kõige tavalisemat siirupit, 1 osa mahla, üks osa suhkrut. Suurem osa tuli pigem mahl suhkrulisandiga. Tempisin suhkru parasjagu selliseks, et kui klaasi põhja panna sorts mahla ning vesi peale kallata, saab mõnusa kosutava morsi, mis pole liiga magus.

Õunamahla sai sel aastal palju tehtud. Õunu oli palju ja väga hea kvaliteediga. Mahlad tulid väga maitsvad. Üks nipp, mida ma kasutan - ma ei keeda mahla, vaid tõstan kuumuse 80 kraadi peale, hoian nõnda 20 min. ning panen mahla kuumutatud purkidesse. Nõnda säilib värske õunamahla maitse paremini kui läbikeedetud mahlal.

Nüüd on siis kuduhooaeg avatud

Metsviinapuu randmesoojendajad / Virginia Creeper Mitts

Vaatan aknast välja ja imetlen taamal seisvaid kirjude lehtedega puid. Imeilus aeg on praegu.
Ja siis meenub, et enam-vähem aasta tagasi sai tehtud pilte randmesoojendajatest, kenad värvilised vahtralehed peos. Aga ma ei mäleta, et oleksin nende piltidega blogis eputanud. Kontrollin, tõepoolest pole. Võtan pildikataloogi välja ja mis ma näen, pildid on kõik juba kenasti töötlusest läbi käinud. Polegi rohkem midagi teha, kui mõni sõna juttu juurde kirjutada. Vähe sellest, et pildistamine kipub väga vaevaliselt minema, ma ei suuda isegi blogisse valmis pilte üles panna. Ega see endale häbi tegemine midagi paranda. On juba kuidagi nõnda kujunenenud, et mind huvitab see kudumise protsess rohkem kui valmis tööde esitlemine.

Aga siit need pildid tulevad

Seda mustrit olen kudunud päris mitmed korrad läbi. Mulle see oksaväädi motiiv koos marjadega meeldib väga. Omale tegin mustri sedavõrd lihtsaks, et neid nuppe ma varrastega ei pusi, nupud teen kõik heegelnõelaga. Sedamoodi läheb nupu tegemine märksa kiiremini ja lihtsama vaevaga.

Lõngaks Novita Nordic Wool 50 g/115 m, värv 184 petrool
Vardad, 2,5 ja 3,0
Lõnga kulus täpselt üks tokk.

Sama mustriga on mul mitmed randmesoojendajad veel. Peaks uurima, kas pildid on tehtud

Türi rahvariided

Sel suvel olen väga vilets postitaja olnud, aga tehtud on palju.

Aprillis kirjutasin, kuidas ma omale rahvariided ostsin ja mis nendest riietest sai.
See lugu siis siin

Laulupidu juba mitme nädala taha jäänud, kuid mul siiamaani näitamata, mis mu rahvariiete projektist sai.
Nii naljakas, kui see ka pole, ei ole mul esinduspilti näidata. Seda sahmimist oli nii enne kui ka laulupeo ajal nii palju, et ei tulnud meeldegi, et võiks ennast koos rahvariietega kenasti pildile sättida. On olemas mõned juhuslikud klõpsud mobiiliga. Olgu siis needki ette näidatud.

Rongkäiku oodates

Sõlgesid on pildil üks ülearune. See ootas tütart, kellel oli üks sõlg puudu. Ja jalatsid pole ka õiged, kuid need olid vanad head sissekäidud kingad. Ilma nendeta oleksin peo lõpus vist jalutu olnud.

Käistest mõni sõna.
Eelnevas postituses juba kirjutasin, kuidas käiste tikkimine alguse sai. Tikkimine läks üsna ladusalt, kui juba hoo sisse sain.

Käiste tagumine külg tikitud

Asi läks jamaks kätte, kui tikkimine oli tehtud. Mõõtsin ja kalkuleerisin ja vaatasin, et õla peale olen kangast liiga palju jätnud. Kontrollisin veel üle, lõin käärid sisse ja lõikasin ülearuse ära. Tegin õla peale veel uhked kolmnurgad kaelakaarele, õmblesin õlalapid peale. Kurrutasin kenasti kõik ära, lappisin varrukad voltidesse, kinnitasin käistele ja ... pidin ennast maapõhja kiruma. Ikkagi olin mõõtmisega vea teinud. Täpselt see osa, mis ära sai lõigatud, jäi tegelikult ikkagi puudu. Lihtsalt ei saa aru, kuidas mitu korda kontrollitud mõõtmine mulle vale tulemuse andis. Harutasin kõik tükid jälle eraldi, õlalapi pealt maha, kolmnurkse kiilu ka ära ja tegin sinna õla peale ühe lisasiilaka, mis lõppes jälle selle kolmnurgaga. Õmblesin kõik kinni. Ja kui selga proovisin, adusin, et see siilakas oleks võinud natuke kitsam olla, sest õlalapi alt paistab kergelt välja, et seal on midagi teistmoodi kui peaks. Ja suure hirmuga, et käised liiga lühikeseks jäävad, otsisin uue ja laiema pitsi sinna serva. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et ilmselt oleks siiski piisanud, kui oleksin jäänud esimese variandi juurde ja lihtsalt laiema pitsi serva pannud. Vöö võiks käiste alt välja paista, mul kipub pits vöö ära katma. Ei teagi kohe, kuidas parandama hakata. Kiskuda kõik õmblused jälle lahti ja õla pealt siilakas kitsamaks teha? Või võtta pits alt lahti ja teha käised altpoolt lühemaks, nii et ristikesed jääksid kenasti käiste palistuseks? Või teeks kohe mõlemad liigutused? Kaelaaugu võiks ka grammikese sügavama teha.

Mainimata ei saa jätta ka apsakat kraega. Õmblesin krae kenasti külge ja kui käised selga ajasin, polnud krae nurkades enam tikandit. No muidugi, krae läks tagurpidi peale.

Kes siis krae sedapidi peale paneb?

Varrukaid sain ka kaks korda teha. Kõik õmblused said kenasti ära tehtud, pahem pool nägi ka väga kena välja. Ja siis lõin käärid varrukasse sisse. No mitte ei meeldinud see varruka laius. Lõikasin varruka pisut kitsamaks. Vähemalt selle otsusega olen rahul.

Kui juba käised olemas olid, vaatasin kalendrit. Olin graafikust ees. Väga tore!
Tähendab, jõuan ka tanu tikkida. Internetist leidsin kena sinise tikandiga Türi tanu fotod. Pildistatud oli nii kenasti, et lootsin sealt foto pealt tikandi paberile joonistada. Ainus asi, ma ei näinud fotodelt, kuidas muster lõpeb. Küsisin FB foorumist, kas keegi saab oma tanu üles pildistada või lausa mustrit jagada. Küsija suu pihta ei lööda. Mul oli samal päeval olemas tanu muster! Ainus takistus, mis teele veeres, oli tikandi lõng. See tanu pidi olema linase tikandiga, mul linast polnud olemas. Mulinee ei pidavat sellele tanule sobima. Siis algas jaht linasele lõngale. Tallinnast kusagilt ei leidnud. Sõit Tartusse. Sinist pole. Võtsin väikese pooli valget, et proovin ise värvida. Sõit Läti-Valka. Äkki lätlastel linast? Müüja vangutas pead. Juba mitu aastat pole neile seda linast müügile toodud. Sõit Võrru. Sinist pole, aga sain valget, mis tundus hea ühtlane lõng olema, Katia lõng, mille sai kiududeks harutada. Kodus lõin värvipoti tulele. Värvisin neli erinevat varianti, ükski nendest mulle ei meeldinud. Sukeldusin internetti. Leidsin ühe pisikese Leedu e-poekese, kus oli sobiv sinine linane lõng olemas. Ja ennäe imet, sealt sai meile ka tellida. Natuke ootust ja olin linase lõnga omanik.
Vahepeal võtsin kapist ühe jupi linast triibulist kangast ja traageldasin kokku proovitanu. Väga mugav peakate tuli (peaks õmblused korralikult ära tegema, väga mõnus oleks sellega aiatööd teha).
Saabunud lõng on linasele omaselt mitte väga ühtlane. Naersin, et linasega tikkimine on ainult tugevatele. Kui oleks natuke hõredam kangas olnud, poleks tikkimine ilmselt raske olnud, minu kangaga oli vaeva küllaga. Esimese nõela keerasin esimese pistega juba kõveraks. Näpu sisse sain paar korralikku auku. Vahetasin nõela peenema vastu. Küll sai vaeva näha lõnga nõelasilmast läbiajamisega! Aga jämedama nõelaga oli töö võimatu. Ühtelugu oli tikkimise lõnga ümber mingi kiudude pusa, mida tuli jälle ja jälle sealt niidi ümbert ära kakkuda. Töö läks kohutavalt aeglaselt edasi. Iga kell oleks pigem uued käised tikkinud. Aga alla ka ei tahtnud anda. Töö sai lõpuks tehtud. Sõrmed said korralikult ära perforeeritud, korduvalt tirisin nõela vasaku käe pöidlast välja. Oleksin võinud oma pöidla ristpistega ära kaunistada :)
Karnaluksist leidsin tanule paelad: punase ja kardpaela. Tanu lindiga on märksa kurvemad lood. Sellist head paela, mis oleks kerge, kahepoolse lillemustriga ja sobivast materjalist, lihtsalt pole. Valikuks lihtne ühevärviline atlaspael või siis see pael, mille lõpuks valisin ja ära ostsin. Värv mu maitse jaoks natuke liiga hele, aga vähemalt mingi lillemuster peal ja muster mõlemalt poolelt vaadeldav.

Türi tanu

Kartsin, et pael jääb tanu jaoks natuke liiga raskeks. Tegelikult polnud kandmisel seda raskust tunda. Tunda oli aga hoopis midagi muud, mida ma ei osanud ette näha. Pael kippus selja taga pidevalt kuhugi takerduma. Ma ei saanud aru, kuhu pael kinni jääb. Pärast laulupidu avastasin, et see oli mu oma käiste tikand, kuhu taha lint ennast haakis. Mitme koha pealt on tikkimislõng karvaseks tõmmatud. Ühe litri olen ka ära kaotanud. Katsusin siis näpuga lindi serva ja tõepoolest, teatud nurga all tõmmates on lindi serv jäik ja kare. Pean ilmselt selle lindi tanu küljest eemaldama ja poest atlaspaela tooma.

eite-taati laulupoe rongkäiguks valmis!

Seeliku lootsin Ave käest saada. Kuna ta oli ennast kõigile ära lubanud ja tööde kuhi oli kaugelt üle pea kasvanud, siis päästsin Ave seeliku õmblemisest. Tõin kanga koju ja tegin seeliku ise valmis. Salataskuga, nagu peab. Õnneks sain voldid juba esimesel korral peaaegu klappima, ainult natuke pidin korrigeerima. Seeliku sain endalegi üllatuseks väga kiirelt valmis.

Kuna mul tanu ja seelik said valmis, siis oli veel oluline detail - põll, puudu. Türi komplekti juurde pidi väga hästi sobima klaarriidest lihtne põll. See variant sobis mulle ideaalselt. Nõuka ajast oli kapis olemas kaks lillemustriga klaarriiet. Ühel sinised, teisel punased õied. Valisin siniste lilledega kanga. Põlle õmblemine oli 1-2-3 ja valmis!

kumba kangast valida?

Siis avastasin, et mul pole õiget särki, mis käiste alla sobiks. Raamatu järgi peaks see olema nelinurkne kangas, kuhu on kaelaava sisse lõigatud ja serv krookpaelaga kokku tõmmatud. Sellist särki ma ei tahtnud. Võtsin Käsitöö ajakirjast (juuni-juuli 2018) lihtsa linase kleidi lõike, ajasin küljeõmbluste vahele siilud, et alumine serv pisut laiem saaks ja olen oma särgiga rahul.

Piduline bussi ootamas (mida ei tulnudki). Et saaks ikka rongkäigu mõlemat pidi maha vantsida. Ups, sai vist liiga palju riideid särgi alla topitud, kohutavalt palav on!

Mis on komplektist puudu? Vöö, mis välja ei paista :)
Olen kudunud mitu vööd, aga seda õiget Türi oma mitte. Või kes enam mäletab, müüsin kunagi mitu vööd ära. Igatahes otsisin kapist olemasoleva vöö välja ja sel laulupeol oli siis sedamoodi.
Järgmiseks laulupeoks teen õige vöö. Ja käised peaks ka õigemaks ajama või hoopis uued tegema.

puhkehetk enne laulukaare alla minekut

Lõpp hea, kõik hea!
Pidu peetud, hing hõiskab.
Esimene foto, kus mustrikalkadega mässasin, on tehtud  22. aprillil ning laulupeoks olid rahvariided olemas. Ja see töö on tehtud õhtuti ning nädalavahetustel.
Patt oleks enda üle mitte uhke olla!

Olen kogemuse võrra rikkam. Tean, kus tegin vigu ja saan järgmise komplekti juures neid vigu vältida.
NB! Rõuge seelik on tegemisel :)
Kose tanu muster on olemas ja vajalik pildimaterjal kokku kogutud :)
Uus Türi käiste muster on üles otsitud. Küllap tulevad uued ja paremad käised :)

Drops 151-8 Ladylike õlasall

Mul polnud üldse plaanis seda salli kududa. Inspiratsiooniks oli lõng, mis sai pooliku kampsuni lõpetamiseks toodud, mis aga selleks üldse ei sobinud.

Ei tahtnud lõnga kuhugi kapisügavusse suruda, sest suure tõenäosusega oleks see sinna lõpuks jäänudki. Võtsin Dropsi mustrivaramu lahti ja hakkasin sobivat mustrit otsima. Drops 151-8 Ladylike kõnetas kohe, kui seda mustrit nägin - ideaalne karvasele lõngale.
Kõrvale proovisin alguses lumivalget meriinot, aga see kombinatsioon ei meeldinud. Otsisin välja suure pooli naturaalvalget alpacat, see sobis sinna karvase lõnga juurde märksa paremini.

Lõngad:

Austermann Tender Kid Alpaca & Mohair, 50 g/400 m, 40% baby alpaca, 20% super kid mohair, 25% polyamid, 15% wool, värv 007
Lõnga kulus 64 g

Roh Alpaca Fabifil 50 g/350 m (14/2), 75% alpaca, 25% Polyamid, värv naturaalvalge
Lõnga kulus  69 g

Vardad 4,0

Luna Moth Shawl

Maikuu alguses hõikas Meeli välja salli testkudumise. Sall oli kohe nii kena, et pakkusin ennast ka testkudujaks, andmata endale aru, et rahvariiete valmistamine võtab väga palju aega ja energiat.
Arutasime Meeliga mu tööde graafikut ja Meeli pakkus välja, et võin pisut salli ajagraafikus üle minna ja ikkagi kududa.
Valmis ta saigi. Keskmine osa ei nõudnud erilist tähelepanu, nii et see sai suures jaos autos valmis kootud. Muist pitsilist osagi, muudkui lugesin vaikselt mustrit kaasa, et omadega rappa ei läheks. Paari koha peal ununes õhksilm tegemata. Tagasikudumise peale ei tahtnud mõeldagi, read nii pikad. Venitasin aga alumisest reast puuduva õhksilma välja ja jätkasin kudumist. Õnneks pole kusagil ühtegi möödakudumist märgata.
Ühe elemendi tegin oma tahtmise järgi, see on nupp. Mitte ei viitsinud seal nupu juures kudumit edasi-tagasi väntsutada, võtsin heegelnõela appi ja tegin nupud omamoodi heegelnõela abil.

Sall sai päris suur. Tegelikult ikka päris paras, mõnus ümber õlgade võtta. Ruudu külje pikkus on 135 cm.
 Lõngaks valisin  Vita Cassandra, 100% villane. 100g/400m. Värvitoonid 3614 kirss ja 3616 virsik.
Lõnga kulus ligi 400 g, tumedamat 236 g ja heledamat 156 g.
Vardad 3,0 ja 3,5

Lõnga kohta ka mõni kommentaar.
Tokis on lõng imekena, ühtlase keeruga, peenike ja sile, natuke nagu libegi. Vägisi kutsub infot uurima, kas ikka tõepoolest 100% villane. Kududa sellest lõngast mulle väga ei meeldinud. Häiris natuke see lõnga libedus ja keeru tihedus. Kude tundus jääma pisut ebaühtlane. Kas oli äkki põhjus selles, et koe tihedus ei vastanud soovitusele (varras 2 - 2,5)?
Korra isegi kaalusin lõnga vahetamist, aga kuna aeg surub halastamatult peale, siis otsustasin hambad ristis eirata teatud kahtlusi lõnga valiku suhtes.
Nüüd tagantjärele olen rahul, et lõnga ei vahetanud. Värvid mulle meeldivad ja pärast pesu läks kude palju ühtlasemaks. Lisaks paistab, et lõng hoiab kenasti venitamisel antud suurust. Ja kanda on seda salli mõnus, sest sellel lõngal puudub villasele tavapärasest omane torkivus.

Üks pilt ka salli pahupoolest

Lõpptulemusega olen igati rahul. Aitäh, Meeli, et usaldasid mulle testimise!

Link mustrile

Mis teoksil ehk hakkame sättima

Suur pidu pole enam mägede taga. Laulupeo laulud on kenasti õpitud, tegeleme viimase lihvi andmisega.
Kõik on hästi, välja arvatud see, et pidurõivad ei mahu enam selga. See on tõsine probleem, sest laulukaare alla iga suvalise riidega ju minna ei taha.

Kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Kammin FB-s ringi ja ette viskab Kadrina rahvariiete müügikuulutuse. Ma ei mõelnud hetkegi, loomulikult tahan, mõõdud täpselt minu ümbermõõdu järgi.
Ja nõnda olin kaunite riiete omanik.

Kas pole mitte kaunis tikand!

Mu uus komplekt täies hiilguses

Jõuan oma riietega koju ja kahtluseuss hakkab hinge närima. Imeilusad riided, aga need pole ju minu identiteedi järgi õiged. Mitte ligilähedalegi. Jah, meil on otsustatud, et koor läheb laulukaare alla rahvariietes ja mul on probleemi lahendus siinsamas, aga kas ma tunneksin ennast võõraste sulgedega ehtides hästi?

Ja nagu mu mõtteid lugedes võtab minuga ühendust Ave. Ah jaa, ostsid omale Kadrina riided, kas ma lükkan su seeliku tegemise peojärgsesse aega? Kiired ajad, kõigile midagi vaja, saab ühe kiire asja nimekirjast maha tõmmata.

Ei. Ma tahan laulupeole minna oma hingelähedase identiteediga. Nii et kallis Ave, sa ei pääse mu seeliku tegemisest. Ja mina ei pääse tikkimisest.

Raske südamega kaevandasin oma varudest välja ühe kalkajupi Türi käiste pealt kopeeritud mustriga ja püüdsin sellest aretada oma mustriskeemi, mida kangale kopeerida.

Otsisin välja aastatetagused fotod nendest käistest, mille pealt muster sai maha aetud. Tuhnisin ERM-i kogudes ja leidsin kaks viidet, mis mind edasi aitasid.
Panen need siia kirja, et omal oleks need koheselt leitavad.
https://www.muis.ee/museaalview/1407529
https://www.muis.ee/museaalview/452516

Mustrimaailma kudusõbralt sain veel lisaks ühe foto poolikust tikkimistööst ja Ave jagas fotosid oma käistest.

Selgus, et kõik olemasolevad pildid ja mustrid annavad väikesed erinevused. Põhimuster on kõigil üsnagi sarnane (väikeste erinevustega), tikkimises tulevad suuremad erinevused sisse. Alates sellest, kuidas mingeid motiive tikitud on lõpetades sellega, et muist tikanditest on ühe värviga tehtud, muist tikanditest aga erinevaid siniseid toone kombineerides. Lähtusin ERM-i ühevärvilisest tikandist.

Ja nüüd ma siis tikin, käies pidevalt arvuti vahet ja kõrvutades erinevaid fotosid ning katsun leida oma keskteed. Ma ei pretendeeri koopiatikkimisele, aga äratuntavad Türi käised siit tulevad. Mu tikkimise käekiri on hetkel veel koba ja arglik, aga esimese tüki tikkimiseks saan kindlasti osavust ja julgust juurde. Ja ma saan peole minna omatehtud käistega. Ma jõuan valmis!

Ja mis sai sellest ostetud komplektist?
Müüsin edasi, et poleks silma all ja ei tekiks tunnet, et pole vaja pingutada, tagavaravariant ripub kapis. Riided läksid inimesele, kelle juured on pärit Kadrinast, nii et minu süda on rahul!