Meie Raudvara on kindad!

Kindad on kootud ERM-is asuvate kinnaste järgi. ERM A 509:3210/ab
Muuseumikindad: Paistu; vald Tuhalaane, Pahkvere küla
koguja: Eesti Muinasvara Päästetoimkond
üleandja: Toos, Juhan
Üleandmise aasta 1924
Asjade üleandja ei tea kinnaste vanust, need on tema ema pärandus , kes juba surnud on, arvab et on umbes 70-ne aasta vanused. Niisiis on muuseumikindad kusagil aastast 1850
Üle antud Eesti Kunstimuuseumi poolt 1941. aastal, registreeritud ERMis 1942. aastal.

Selline on siis minu kootud kinnaste kunagine ajajälg. Võimas, eks!

Nüüd siis minu kinnaste valmimise eelloost.

Kunagi annetas Juhan Liiv oma pintsaku Estonia teatri ehituseks. Nüüd on Kudujate Koopiaklubis üle 60 naise kudumas ehtsaid Mulgi kindaid Anu Raua Keskuse toetuseks.
Koome need kaunid ja tihedad Mulgimaa kindad koopiatena Eesti Rahva Muuseumis hoitavate vanade kinnaste järgi. Koome need armastusest meie pärandi vastu ning toetuseks Anu Raua tööle ja suure südamega loodavale keskusele Heimtalis.
Pärandkultuuri säilitamiseks loodud Anu Raua Keskus jäi välja riiklikult rahastatavate kultuuriobjektide hulgast.
Meie kindad lähevad pärast üleandmist ja näitust oksjonile, kus saab kinnaste soetamise kaudu Anu Raua Keskust toetada.

Nüüdseks on kindad Anu Rauale üle antud ja meediakajastus on ka ära olnud.
ERR lehe pealt saab näha väikest pildigaleriid kinnaste üleandmisest. Vaata siia.

Nüüd saan siis jagada pilte minu kootud kinnastest.

Kohe alguses, kui see kinnaste kudumise idee välja käidi, ma ennast välja ei pakkunud. Mul on sel aastal olnud päris keeruline kuduaasta. Kudunud olen üsna vähe ja isegi see tore algatus ei jõudnud mind august välja tirida. Aga kui hakkasid järjest pildid ilmuma, kus näidati oma edusamme, otsustasin ennast kätte võtta ja andsin enda nime ka üles ning valisin välja kindapaari, mida kopeerima asusin. Püha eesmärk sundis mind takka ja üllatuseks avastasin, et ma leian kudumisest jälle rõõmu.

Olgem nüüd ausad, kõik ei läinud ladusalt. Väga peenikesi lõngu polnud kõiki vajalikke värve olemas. Kerisin küll valge lõnga ära ja tegin proovikudumise, kuid jah, mis ikka liiga jäme, see liiga jäme. Tellisin juurde vajalikku värvi peenikesed lõngad ja alustasin siis 12/2 lõngadega ja 1,5 varrastega tööd. Kudusin vitsa valmis ja ühe mustriringi valgega ka ja tirisin vardad välja. Ikka liiga suur.
Otsisin üles 1,25 vardad ja uus katse.

Nüüd siis kudusin kinda valmis kuni pöidlaavani. Ja siis vaatasin oma kinnast nii- ja naapidi ning tõdesin, et see kellukana laienev randmeosa ei meeldi mulle. Kuigi kindad on annetuseks ja oksjonil mahamüümiseks, mõtlesin sedapidi, et kui mina ei oskaks sellistele laienevate randmetega peenikesele kindale rakendust leida, siis äkki ei peaks ka tulevane ostja neid laiu randmeid sobivaks. Uuesti vardad välja ning võtsin randmelt ühe mustrikorra maha. Sorry, kunagine kinnaste kuduja, kuid viisin sisse korrektiivid.

Üks raskus tuli ei-tea-kust veel mulle ette. Enne veel, kui ma sõrmedeni jõudsin, tundsin oma vasaku käe nimetissõrmes teravat valu. Lasin lõnga lahti ja uurisin oma sõrme. Ups... olin oma sõrme puruks kudunud. Kena punane jutt jooksis üle sõrme ja väiksed veretilgad vao põhjas. Olin selle lõnga pingutamisega suutnud lõnga läbi naha nühkida. Vägev võim sel villasel lõngal, kas pole!

Lasin siis abikaasal oma kapisügavusest elektriteibi välja tuua ning edasine töö käis juba kinniteibitud sõrmega. Et nad seda teipi ka laiemat ei tee! Pidin ikka mitu teipi sinna sõrmele peale vedama, et leiaks teibile sellise paigutuse, kus varrast sinna teibi taha ei lükkaks.

Selleks, et see kinnas ikka naisekäele sobiv tuleks, pidin tõeliselt tihedat kudet harrastama. Ja ikkagi tundus, et labaosa jääb liiga lai. Enne pöialt oli ringil 117 silmust, pärast pöialt 116 silmust. Enne sõrmede kudumist olin peaaegu et valmis töö pooleli jätma ja tunnistama, et ma ei saa hakkama. Andsin endale natuke mõtlemisaega, et kas edasi või alla anda. Jõudsin ennast juba kiruda, et lubaduse andsin. Lõpuks otsustasin edasi kududa. Ja hästi tegin. Kui juba sõrmed ka kinda otsa tekkisid, kadus see peopesa liiga lai tunne ära.

Mõned päevad sai sõrm seal teibi all paraneda, edasi kudusin juba ilma teibita, aga püüdsin kogu aeg jälgida, et lõng sealt haige koha pealt üle ei jookseks.

Sõrmede silmuste arvu pidin ka korrigeerima. Kudusin sõrmede vahele 3 lisasilmust. Ei tea, kus see mõte parasjagu uitas. See kolm silmust on jämeda lõngaga sobiv arv, peenikese lõngaga ei jätkunud kolmest lisasilmast. Nii et pidin jälle harutama.

Lõpp juba paistis. Vaid üks pöial veel, aeg surus armutult takka. Kudusin selle pöidla ka valmis ning meelehärmiks avastasin, et kiirustamine maksis kätte. Vot selle viimase pöidla kudumise ajaks oli selle lõnga pingutamisega pisut kehvasti olnud. See pöial sai avaram kui vaja. Nii kahju kui ka polnud, pidin selle pöidla uuesti kuduma. Kiirus-kiirus... Polnud enam aega vaadata, kuidas lõnga hoian. Kui vardad käest panin, oli üle nimetissõrme kaks kena punast triipu. Nagu suusajälg üle sõrme. Aga õnneks verd seekord kätte ei saanud.
Kindad kiirelt pessu ja kuivama. Tundsin kindajukudest puudust. Kui muidu sätin kindad alusele kuivama ja ainsaks vormimise vahendiks on oma sõrmed, siis nende sõrmikutega olin hädas. See vikkelkude kiskus ennast lohu põhja ja parempidise koe osad troonisid kui kartulivaod üle kinda. Ja ma ei saanud seda asja kuidagimoodi korda. Mõtlesin midagi sinna kinda sisse jukuks leiutada, aga jäin hätta. Labakäe osaga oleks hakkama saanud, aga iga sõrme ja pöidla sisse midagi leida, no ei, selleks ma valmis polnud. Mässasin, mis ma mässasin, kui kindad kuivanud olid, ei olnud mu suurest pingutusest jälgegi. Kinda pealispind lainetab ja mitte vähe.

Aga ei saa salata, käes istuvad ideaalselt.

Kindad olid vaja ka pildile saada. Aga aega pildistamiseks enam polnud. Ja sobivat riietust mul ka nende kinnaste juurde polnud koheselt võtta. Tuustisin riidekapis ja leidsin sealt abikaasa kasuka. No peaaegu, eksole!
Varrukad olid pikad ja laiad, keerasin servad korralikult tagasi, kindad kätte ja sättisin ennast toanurka valmis. Hädapildid said tehtud. Unistus kenast talvetaustast ja kaunist naiste kasukast pildi peal jääb unistuseks. Aga mine sa tea, unistustel on komme täituda. Äkki jõuavad minuni kunagi pildid kinnastest uue omaniku käes, kindaid täiendamas kena kasukas ja lumine loodus.

Üks episood veel, mida ma ei suuda vaka all hoida. Kiirustades hakkavad igasugused asjad juhtuma. Pidin kindad Türile, Saarasse saatma. Ja mida mina tegin -  saatsin kindad hoopis Paidesse. Kuidas see küll juhtus, mina ei tea. Igatahes Paidesse nad läksid. Ja ikka minu süül, sest pakiautoaadi tšekk näitas ka Paidet. Tänasin õnne, et kindaid Soome ei saatnud!

Mis saab kinnastest edasi?
Jaanuaris tuleb sellest suurest korvitäiest kinnastest näitus ning seejärel veebruaris toimub suur kinnaste oksjon. Nii et hoidke silmad-kõrvad lahti, küllap hakkab meedias info liikuma, kus ja millal. Ja olge siis mõnusad ja andke ka oma panus Anu Raua Keskusele, osaledes oksjonil ja soetades omale suure armastuse ja soojusega kootud kindad. Vaadake postituse alguses olevat linki ERR lehele ja näete, et seal on tõesti vapustavalt kauneid kindaid.