Koeravillane vest

 Muru villavabrikust saab osta imetoredaid lõngu.
Kui müügile tuli samojeedi aluskarva sisaldav lõng, ei mõelnud pikalt, tegin tellimuse ära. Ja ei kahetse. Mõttes mõlkus vest abikaasale. Lõng on pooli peal kergelt karvane ja siidise olekuga. Kudumise käigus läks kudum aina karvasemaks ja kohevamaks. Täitsa korralik valge uduloor kattis kudumit.

 Lõng on kolmekordne, 100 g/220 m. Jämeduse poolest peaks see olema ligilähedane jämedale sokilõngale, kuid tundub peenem. Vaadates ärakootud lõnga ja kaalu suhet, siis vist ikka on üsna pakutud jämedusega.
Kudusin 3,0 varrastega, ülalt alla, õla peale tegin lühendatud ridadega väikese kalde, et vest kenasti seljas istuks.

Alguses proovisin mitut mustrit ka sisse kududa, kuid tavaline parempidine kude jäi kõige sümpaatsem. Kaasa arvas ka nõnda. Ideaalne kudumine televiisori taga, jälgid ekraani ja lased varrastel klõbiseda.

Abikaasale vest meeldis kohe nii palju, et selgaproovimise järel enam vesti tagasi ei saanud. Jooksis teine rõõmsalt ringi, vest palja kõhu peal ja lõngaotsad rippumas. Silitas aga kõhtu ja kiitis, et nüüd on temal ka beibevest. See oli nii kohev-karvane nagu udupilv.

Kudusin ära 678 g lõnga.
 

Huvitaval kombel võttis pesemine vesti karvasust kõvasti maha. See on siis pilt pärast pesu. Paar õhtut kandmist ja beibevest on tagasi :)

Pildistamiseks ajasin vesti Mannile selga. See mannekeen sobib suuruse poolest peaaegu et abikaasa kudumite pildistamiseks. Mõnikord saan asjad pildile, ilma et peaksin kaasat kauplema.

Aga lõng meeldis mulle niivõrd, et tellisin  endale sama lõnga juurde, sedapuhku kahekordsena. Plaanin seda kinnastesse kududa.