Abikaasa armastab kanda villast. Mida karedam villane, seda parem. Ja see villane läheb aina rohkem palja kere peale. Ma hakkan ainuüksi sellele mõeldes kihelema :)
Kord oli FB käsitööliste foorumis müügil Kuressaare turult pärit kitsevillane lõng. Niipalju kui kuulnud olen, on kitselõng karmim kui lambavillane. Ja kuna abikaasale sellised karused lõngad meeldivad, näitasin pakkumist abikaasale ja loomulikult oli kaup lõnga müüjaga koheselt tehtud.
Ja siis see lõng seisis kusagil kapi sügavuses päris mitmed head kuud. Ikka oli midagi muud vaja teha. Kui abikaasa sünnipäev lähenes, oli otsus tehtud. Kraamisin lõnga kapist välja, tegin proovikudumise ja asusin tööle.
Lõng oli katsudes karune, aga kudumine oli ikka päris karm katsumus. Vedasin lõnga nagu traati läbi sõrmede. Esialgu mõtlesin kududa ainult parempidist koepinda, kuid kude hakkas mulle pigem lotendavat soomussärki meenutama. Tegin väiksed ümberarvestused ning panin viklitriibud üle koepinna jooksma. Tagantjärele võib öelda, et otsus oli õige.
Lõnga müüja ei osanud mulle öelda, kas see on 100% kits või sisaldab lõng ka lambavillast, kuid kui seda lambavilla seal on, siis võiks arvata, et seda on minimaalselt. Kui villane kude läheb pärast pesu justkui karvasemaks ja tihedamaks, siis see lõng jäi ka pärast pesu võrguks. Tänasin õnne, et ei kasutanud jämedamaid vardaid.
Ja pesu venitas kudumi pikemaks, nii et algselt parajad varrukad venisid manseti jagu pikemaks. Ma ei teagi, kas abikaasa halastas mu peale või meeldis talle tõepoolest see üleskeeratud varrukaots, aga nii need varrukad jäid.
vardad 4,0
Kuna lõnga jäi veel järele, võib oletada, et sealt tuleb kunagi tulevikus kitsevillane vest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar