Juhtus nagu sajajalgse laulus. Enne kui viimane kummik jalga sai, oli vihm kohal. Kuna aga ei ladistanud, otsustasime ennast toast välja ajada. Mina muidugi ilma ämbrita-noata välja ei läinud.
Juba metsaservas palusin auto peatada ja kobisin metsa alla. Abikaasa sõitis edasi (ikka sinna lemmikpaika, kus sõltumata aastaajast on alati midagi pildistada).
Mina võtsin ette tavapärased kukeseene-rajad. Ega suurt midagi loota polnud, vahepeal olid ikka väga külmad ööd (-15 oli ema kraadiklaasi pealt kätte saanud), aga kuna sealt metsast on lausa veebruaris kukeseeni korjatud, siis lootus sureb viimasena.
Kukeseentega oli suht kehvasti. Väikese kastme jagu ikka leidsin. Kurb oli aga näha, mismoodi metsanotsud olid metsaaluse pahupidi pööranud. Seal, kus tavaliselt olid kukeseened, oli must maa järel. Keerasin seal mullakamakaid ümber ja midagi ikka leidsin...
Ja seda ülestuhnitud maad oli ikka väga-väga palju. Ma pole seal piirkonnas varem sellist songermaad kohanud. See on lausa asula külje all, mõnisada meetrit esimeste majadeni. Varem oli ikka mingi aukartus inimeste vastu, nüüd seoses selle seakatku ja jahikeeluga tunnevad notsud ennast igal pool lausa kodus. Ausalt öeldes oli päris kõhe seal metsa all tatsata. Vaatasin ühtelugu kahtlevalt ringi, et kas olen ikka üksi või tuleb jalgadele valu anda. Ukerdasin üle songermaa, pöörasin mullakamakaid jalaga ümber ja nutsin taga rikutud kukeseenemaad.
Järsku näen keset ülestuhnitud metsaalust vöödikuid. Ja veel ja veel ja veel. Ega aru ei saanud, mis vöödikutega tegu oli. Öised külmad olid kõik seened ühte nägu pruuniksnäpistanud. Öine külm oli vihmasele ilmale vaatamata veel seente sees, nii et nuga polnud vajagi. Seened murdusid krõps ja krõps jala pealt maha, kui kergelt puudutasin. Ettenägelikult olin mõned kilekotid taskusse toppinud ning nüüd läks korjamiseks. Palju seeni oli notsudel ka ümber lükatud, kuid korjata oli veel sellele vaatamata.
Ja järsku keset kõige suuremat seenekorjamise hasarti oli vihmast tilkuvate riietega abikaasa autoga kohal ja utsitas mind metsast välja. Ei mina raatsinud seeni maha jätta! Saatsin abikaasa üksi kodu poole minema ja jätkasin vöödikute korjamisega. Lõpuks sain seeni tervelt Tosta leivakoti täie. Ma tõesti armastan Lõuna-Eesti metsa! Kui palju kilomeetreid olen Põhja-Eesti metsas maha trampinud ja vöödikute saak on vaid mõned üksikud seened.
Vihmale vaatamata oli metsa all mõnus. Kui seened olid kotti rännanud, jalutasin edasi ja nüüd võtsin sihikule samblikud (kaks kotitäit ootab värvimist) ning kena peotäis pohlavarsi sai ka korjatud. Ei tea, kui kauaks sinna metsa uitama oleks jäänud, kui telefon helises ja abikaasa ajas mu metsast välja. Alles siis märkasin, kui tihedaks vihmasadu oli vahepeal läinud.
Kermesmarjad olid kindlalt esimeses järjekorras värvimist ootamas, seened läksid teisena potti. Kuna kermesmarja värvivesi oli veel värviline, kallasin selle vee pesukaussi, et värvipott seentele vabaks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar