Lapiseelikud/Patchwork skirts

Elus juhtub mõnikord nii, et üks asi viib teiseni, teine kolmandani ja valmib midagi sellist, mida oled kunagi väga ammu plaaninud, kuid tegemiseni pole jõudnud.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, tegelesin kaltsuvaiba materjali ribastamisega. Oma varanduse seas ringi tuhnides jõudsin kastini, mis oli täis meeste triiksärke. See särgikuhi seisis seal kastis juba sellest ajast, kui isa meie juurest igavikuteele läks. Mul oli kahju neid särke minema visata ja otsustasin need enda juurde tuua, et teha nendest midagi. Teadagi, meeste triiksärgid on valdavalt väga kergest ja kvaliteetsest materjalist. Aastad läksid, särgid seisid ikka kastis ja tegijat polnud kusagil.

Nüüd sel sügisel müüdi Lidlis lapitehnika tegijatele lõikematte ja lõikekettaid. Hind oli igati normaalne ja nõnda see lõikematt koos lisadega minu juurde jõudis. Kaevandasin särgikasti lõngakastide alt välja ja hakkasin särke sorteerima, pesema, triikima ja algosadeks lahti lõikama. Vaevaline oli see töö, sest vaba pinda oli vaid väike lauanurgake. Ja siis jõudis tütre kaudu minu juurde reguleeritava kõrgusega suur töölaud. Oh, milline õnnistus! Nüüd hakkas töö lausa lendama. Enam polnud aega söömise pealegi mõelda. Pesin, triikisin, lõikusin hommikust õhtuni, materjali kuhi aina kerkis. Lisaks isa särkidele hakkas särgikuhi kahanemise asemel hoopis kasvama. Sinna kuhja lisandusid abikaasa seisma jäänud triiksärgid ja kadunud äia triiksärgid. Ühed pikad püksid said ka lappideks.

Lõbusamaks läks siis, kui jõudsin lõpuks lappide lõikamiseni. Nüüd kulus see lõikematt marjaks ära. Joonlaud paika, kettaga siuh üle kanga ja lapid muudkui tulid, kuni ühel hetkel lõikasin sirinaga oma uhke lapitehnika joonlaua sisse. Pärast seda otse loomulikult ketas enam head tööd ei teinud. Kui olin ka oma teise ketta ära nürinud, käis kaasa mulle poest ketaste lisa toomas. Joonlaudu ja kettaid läks nagu leiba. Lõikusin hambuliseks lisaks veel kolm plastist ja kaks puidust joonlauda. Siis sai süda täis, läksin ehituspoodi ja tõin endale korraliku metallist joonlaua. Eks pidin nüüd märksa tähelepanelikum olema. Kui varem pidas joonlaud ketta hoo enne sõrmi kinni, siis metall seda enam ei teinud. Ei lugenud neid äranüritud kettaid kokku, aga neid ikka kulus üksjagu. Viimased lapid lõikasin juba nii, et ketas markeeris lõikejoone ära ja lõplikult lahti lõikasin juba kääride abil. Rahast hakkas kahju.

Vaheetapp, kuhi lappe ootab õmblemist.

Kui hakkasin lappe seelikuks kokku sättima, tundus, et midagi jääb vajaka. Käisin Abakhanis ja tõin paar kangaresti lisaks, ühe punasetriibulise ja ühe suure ruuduga sinise. Kui need kangad olid ka lappideks saanud, hakkas see kõige loomingulisem osa. Iga seeliku jaoks valisin välja 8 erinevat värvi lapid ja sättisin nendest kokku värvilised kangatriibud, nii et sama lapp ei kohtuks järgmisel real omasugusega. Iga järgnev paan oli 3-4 lapi võrra pikem. Kokku ajasin lapid overlokiga ja kergelt trapetsisse, et vähendada kroogitavat kangaosa. Lihtsalt selleks, et seelikut oleks lihtsam triikida. Ega ma seda viltu õmblemist joonlauaga enam järginud, nii juhtus paaril korral, et järgmise rea jaoks jäi napilt kangast puudu, nii et pidin lisalapi juurde õmblema. See muidugi kippus mu lappide laotuse pisut segi lööma ja pidin nuputama, kuhu otsa lapp juurde panna, et ei jookseks sama värvi lapp kusagil kohakuti.

Seelikule kummi otsimine oli paras peavalu. Karnaluksis käib suur remont ja osad kummid polnud vist üldse riiulis, samas pooled riiulid olid tühjad. Sobiva kummi leidmine ei olnud lihtne. Korjasin mitu varianti korvi, lõpuks jätsin sinna ühe üsna laia kummi, parasjagu triibuline ja natuke siksakiline. Lootsin, et see kumm sobib. Kodus, kui hakkasin kummi seelikute juurde passitama, polnud ma tulemusega üldse rahul. Nii et seadsin sammud uuesti poodi. Nüüd võtsin juba laiema poodide nimistu ette, aga seda õiget kummi ikka ei leidnud. Nii et maandusin uuesti Karnaluksis ja tuhnisin järjekordselt riiulid üksipulgi läbi. Neid kumme, mida ma eelmisel korral pidasin variandiks aga jätsin ostmata, neid ma enam üles ei leidnud. Vandusin tulist kurja ja läksin peenemata kummide riiuleid läbi lappama. Midagi sealt lõpuks leidsin. Kahtlesin, kas kummi laius on piisav, aga kuna paremat ei olnud võtta, siis ajasin kummi esimese seeliku külge ja tundus, et isegi sobib. Kuna seelik on üsna kerge, siis see kitsam kumm probleemi ei tekitanud.

Valmis sai 10 seelikut. Iga meie pere neiuke sai omale 2 seelikut Jõuluvana kingikotti. Kuigi meil on juba mitmed aastad kokkulepe, et Jõuluvana ei käi ja me tuleme kokku selleks, et koos toredasti aega veeta, paistis, et keegi Jõuluvana peale pahaseks ei saanud :)

Jõuluvana kingikotti läksid ka kaardid. Panen ka nendest ühe pildi siia.

Kes nüüd lähemalt uurib, see ilmselt tunneb need kolmnurgad ära. Need stiliseeritud värvilised kuused on pärit Basiluri tee pakendite pealt. Nii tore oli vaadata ühe tütre reaktsiooni, kui ta kaardi kätte võttis. Silmad läksid särama ja hõiskas, et on ka neid teepakendeid alles hoidnud.

Lappe on mul veel päris arvestatav kuhi alles. Omal veel lapiseelikut polegi, nii et saan veel lappidega hullata.