Helehall mantel

 Nii pikka kampsunit pole ma varem kudunud. Tegelikult on see lausa mantli mõõtu, ulatudes põlvedest allapoole.

 Proovisin alguses uhkemaid palmikuid sisse kududa, aga loobusin kiirelt sellest mõttest. Lõng on üsna paks ja palmikud oleksid mantli kohmakamaks ja raskemaks muutnud. Asendasin suured palmikud nn. valepalmikutega ehk lehemustriga ja lisasin väikesed palmikuvööndid.

Kõik ei läinud nii roosiliselt, kui lootsin. Kudusin ülalt alla. Kui kereosa oli juba kaenla alt koos ja kootud paar mustrikordust, alustasin varrukaga. Selga proovides ei olnud varrukaga rahul. See ei istunud nõnda, nagu pidanuks. Oletasin, et probleemi põhjustajaks on kaenlaauk. Harutasin varruka üles, eraldasin uuesti kereosad ja harutasin mustri jagu kõik keretükid lühemaks ning kudusin uued kaenlaaugu kaared. Sellest oli abi. Uus varrukas istus korrektselt. Nii et jätkasin vana traditsiooni: ühele kampsunile kolm varrukat.
Kui olin juba vöökohast allapoole liikumas, panin mõttes paika lisatavate silmade arvu ja vahemaa. Ja mis ma siis tegin, hakkasin endas kahtlema. Võtsin silmi vähemaks ja kudusin kere lõpuni. Ajasin mantli Mannile selga ja sain aru, et see esialgne silmade arv oleks ilmselgelt parem valik olnud. Mis siis ikka, harutasin kere kuni vöökohani üles. Sain 6 suurt kera lõnga. Loll pidi kirikus ka peksa saama.

Asusin tagasi kuduma. Kudusin ära selle pisikese kera ja pool suuremast, kui avastasin, et see väikese kera lõng oli teistest lõngadest peenem. Mitte küll palju, aga seda oli silmaga märgata. Nii et uuesti vardad välja ja nüüd siis harutasin enamuse sellest väikese keraga kootust ka üles. Ainult päris väike osa kera algusest oli normaalse jämedusega.
Järgmine katsumus oli tasku. Esimene kord paigutasin selle liiga kõrgele, teine kord osutus liiga madalaks positsiooniks, kolmanda korraga jäin rahule. Aga see oli jälle kaks korda suure jupi ülesharutamist. See on nagu needus, et kui midagi korra untsu läheb, siis vead progresseeruvad. Samas on palju kudumeid, kus teen kõik ühe hooga ära ja ei mingit harutamist.

 Alumise servaga olin ka esimesel katsel hädas. Kuigi mantlil on raskust palju ja terves laiuses pole ainult parempidine kude, kippus alumine serv ikka ülespoole kruttima. Teisel kudumisel üritasin leida probleemile lahendust ja tundub, et sain serva korda.

Nööpaukude osa kudusin ka kaks korda. Ei meeldinud see, et auk üldse ei veni. Otsisin lahendust ja lõpuks leidsin. Mitteveniv nööpauk paistis visuaalselt kenam, kasutamise koha pealt on praegune variant parem. 

 Kui nüüd need lõputud harutamised kokku liita, siis vist kudusin justkui kaks mantlit. Aga vähemalt jään nüüd tehtuga rahule.

Lõng, millest kootakse kuulsaid Islandi kampsuneid: Léttlopi, 100% villa, 50 g/100 m, värvikood 0054

Sellesse mantlisse läks 18 tokki lõnga. Kaalu järgi mantli sees nii palju pole. See üks peenem sai suures osas sealt välja harutatud ja oh üllatust, 50 grammises tokis ei ole mitte 50 grammi lõnga. Kõiki tokke ära ei kaalunud, aga kui üks tokkidest oli seest pooltühi, siis otsisin küll kaalu välja. Tokis oli 32 grammi lõnga. Hakkasin siis teisi tokke kaaluma ja normkaalulisi oli umbes pool allesjäänud keradest. Kergemate kaal pendeldas 40 grammi piirimail. Nii et kui ostate seda lõnga, võtke varuga.

Kudusin 4,0 varrastega