Talvise tutimütsiga oli juba liialt palav käia. Tuustisin natuke lõngavarudes ja korjasin sealt välja 3 lõnga.
Põhilõngaks on Saksa firma Max Gründl Dublin (Itaalia). Koostis 97% villa, 2% polüamiidi, 1% elastaani. Soovituslik varda jämedus 2,5-3. Käega katsudes ei viita mitte miski villa karedusele. Lõng on pigem libe-siidine. Kui sildil villa sisaldus kirjas poleks, ei usuks, et villase lõngaga tegu on.
Teiseks põhilõngaks on Drops Delight sokilõng. Koostis 75% villa, 25% polüamiidi. Soovituslik varda jämedus 2,5.
Sellele võtsin kõrvale jooksma Leedu firma BeeHome peenikese karvase lõnga Toscana. Koostis: 50% akrüüli, 40% villa, 10% alpakat.
Ja kuna eelmine "herilasepesa" müts istus ülihästi pähe, tegin ka selle mütsi sarnase.
Kuna 3,0 jämedusega sukavardaid sellise pisut mõistlikuma pikkusega kui sokikudumiseks vaja on, võtta polnud, 3,5 oli liialt jäme selle lõnga jaoks, otsustasin oma ringvarda-hirmust üle saada. Käisin poes, tõin omale uued ringvardad ja asusin pusima. Ja ennäe imet, kududa oli mõnus. Võtsin siis sahtlist oma vanad nõukaaegsed ringvardad välja ja kõrvutasin uutega. Et mis ime see siis on, et ühtedega saab kududa, teistega kudumine on rist ja viletsus. Vahe vardal ja vardal on olemas. Vanadel varrastel on see tamiil seal varda taga üsna peenike ja kole jäik. Tamiili üleminek vardale on kindel koht, kuhu lõng takerdub. Pole siis ime, et ma siiamaani neid vardaid ignoreerisin.
Mütsi serva kudusin kohe kahekordsena ja ringselt. See kude meenutab oma olekult natuke soonikut, kuid koepinna mõlemad küljed on parempidised. Ja pind pole nii veniv, kui on tavalise sooniku puhul. Triibud siis lillakas-pruun pahempidine kude ja lilla parempidine kude.
Müts on peas mõnus, ei kõdista, püsib kenasti peas ja kui vaja, mahutan oma juuksepahmaka sinna mütsi sisse ära. Müts venib täpselt niipalju järgi, nagu vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar