Muhu sukad / Muhu Stockings

Kudujate koopiaklubi kanged naised lubasid 2018. a. sügisel kududa jaanipäevaks valmis Muhu sukad. Väga tore mõte, aga ma ei julgenud oma nime välja hõigata. Piilusin agaralt teiste tegemisi ja kogusin julgust. Kevade poole olin juba vaimselt valmis kuduma, aga laulupidu lähenes. Häbi tunnistada, aga ma ei mahtunud enam rahvariiete sisse ära. Nii et otsustasin Muhu sukkade kudumise mõtte maha matta ja keskendusin uutele rahvariietele.
Kui suur pidu peetud, kaevasin sukkade mõtte jälle lagedale. Korjasin kapist välja olemasolevad peenikesed lõngad ja sondeerisin pinda, kust saada puuduolevad värvid. Koopialõngadele ei õnnestunud kuidagimoodi pihta saada. Hankisin siis vajalikud värvid ja valge lõnga ning asusin Anu õpetuse järgi lõnga värvima. Nõnda sain puuduvad kiperoosa ja oranži lõnga ka värvitud. Jäin tulemusega rahule.
Mõõtsin oma jala kenasti ära ja tegin sukalõike. Otsisin välja targad raamatud ja valisin mustreid. Siis tekkis mul ketserlik mõte. Otsisin üles kuldaväärt Hollandi mustriraamatu ja hakkasin sealt mustreid valima. Kuidas need mustrid meite maale jõudsid? Küllap ikka meremehed tõid kaugelt maalt. Mulle ka toodi raamat Hollandist. Kui neid mustreid seal sirvida, siis on väga palju analoogset Muhu suka mustritega. Ja nõnda siis saigi minu sukale välja valitud kaks mustrit Muhu suka pealt ning ülejäänud on võetud sellest uhkest raamatust. Osad mustrid on üks-ühele raamatust võetud, osasid mustreid kohendasin.

Esimese kukemustriga läksin kohe alguses alt. Kudusin ühe suka kuked valmis ja vaatasin, et kuked kangesti masajalgsed. Ei taibanud kohe sellega arvestada, et kududes läheb muster rohkem laiusesse kui kõrgusesse. Ja suka lõike järgi ei tahtnud sukk päris kenasti ümber sääre istuda. Tegin mustrisse korrektiivid ning kudusin uued kuked. Nüüd kõik klappis. Edasi kudusin ainult jalga proovimisega. Sellele vaatamata sain üksjagu harutada. Kas ei klappinud midagi mustris või ei istunud sukk nii, nagu soovisin.

Mustrilise osa kudumiseks kasutasin Filcolana New Zealand lammeuld lõnga, 50 g/300 m
Jalalaba kudusin valgest sokilõngast 100g/400 m
vardad 1,25
Mustrilõnga kulus 120 g
Jalalabale kulus 54 g lõnga

Üks ebaõnnestumine tuli ikka ka. Ma ei tulnud selle peale, et enne kudumist kõik lõngad läbi pesta. Kui sukad vette panin, värvus pesuvesi sekunditega punaseks ja kohe oli see värv valge lõnga küljes kinni. Sain neid sukki ikka väga paljudest kausitäitest läbi lobistada, enne kui vee puhtaks sain. Aga valge lõng enam puhtaks ei läinudki. Kui enne pesu oli mustri valge ja labajala valge väga ligilähedase tooniga, siis pärast pesu oli mul kaks erinevat valget, mõlemal eri tugevusega roosa jume küljes. Esimese hooga võttis see apsakas igasuguse tuju ära. Sättisin sukad kuivama ja ma ei läinud neid nädala jooksul isegi mitte vaatama.
Aga sellele apsakale vaatamata on sukad mõnusad, täpselt jala järgi, soojad ja värvikirevad.
Pesin järelejäänud ploomililla lõnga läbi ja silmitsen seda mustriraamatut. Tahaks sealt veel midagi kududa. Äkki millalgi...

2020. a. kevadel tuleb ERM-i osalussaalis näitus "Meie argipäeva viduse pidamise aeg", kus saab näha koopiakudumise klubi naiste uhkeid Muhu sukki. See saab vägev näitus olema!