Seekord tuleb hoopis isemoodi postitus. Sisekaemus
Käes on imeline jõuluaeg. Inimesed lähvad justkui segaseks. Meeletu tunglemine kaubanduskeskustes, hunnikute viisi kingituste kokkuostmine. Kindlasti on olemas palju kingitusi, mis panevad kingisaaja silmad särama. Kuid väga palju on kingitusi, mis tehakse kingituse pärast, sest nii peab ju olema. Suure Lombi taga looklevad pärast pühi kaubatagastuskassades (jah, sellised on olemas ja asja tagastades piisab kommentaarist, et see asi mulle ei meeldi) hiigelpikad järjekorrad, et vabaneda mittevajalikest kingitustest. Aga sellest ma ei tahtnud kirjutada.
Tegelikult tahtsin kirjutada ühest ammusest traditsioonist: jõulupuust.
Nii kaua, kui ennast mäletan, on alati kord aastas kuuseke meie kodu ehtinud. Olid ajad, kui kuusk jõudis meie koju aastavahetuseks. Sest nii oli vaja. Vanemad mõlemad olid sel ajal pedagoogid ja kogukond oli pisike ning kõik su tegemised olid kõigile teada. Nõukogude pedagoogide kodus ei saanud olla jõulupuu, kui tahtsid olla kindel, et järgmisel aastal oleks töökoht olemas.
Aja muutudes hakkas puuke meie koju jõudma jõuludeks. Nii, nagu peab. Puu elas meie juures veeanumas täpselt nii kaua, kuni kuusele ilu antud. Olgu või veebruar käes. No kuidas sa viskad roheliste kasvukestega puu uksest välja! Neid kordasid on olnud mitu, kui kuusk õitsema on läinud.
Oleme toonud puukese kaubanduskeskuse eest platsilt. Oleme toonud/ostnud riigimetsast. Oleme ostnud aiandist istanduse kuuse. Oleme toonud langilt harvenduslõikusega maha vedelema jäetud kuusepuu. Süda tilkus verd, seal oli kümnete kaupa vedelemas imeilusaid puukesi. Mida me veel pole teinud, on kuuseinstallatsioon.
Nüüd jõudsin välja selleni, miks see kirjutis üldse sündis.
Ajendiks üks FB postitus, kus üks inimene jagas oma kuuseinstallatsiooni. Seal all läks puude ja maade jagamiseks. Enamus postitustest jäi läbi kumama, et ei too enam elusat jõulupuud tuppa, sest nii saab säilitada elusa puu metsas. Ma ei ole eriti agar kommenteerija, kuid sedapuhku lisasin sinna alla oma arvamuse. Ei, ma ei halvustanud installatsiooni ega põhimõtet, miks neid installatsioone tehakse. Kirjutasin lihtsalt oma seisukoha, miks võib ikkagi metsast elusa kuuse tuppa tuua.
Ega mul seda sõnastust siia otse panna pole (sest kõik teistmoodi arvamused kadusid sealt sama kiirelt kui Delfi peldikuseinalt, kui su arvamus ei ühti peavoolumeediaga).
Seal oli kommentaar, et pildiloleva installatsiooni valmistamiseks kasutatud töödeldud puhtad puitlatid on metsa suhtes märksa suurem kadu, kui üks elus kuusepuu. See kommentaar kadus sealt postituse alt, nagu ka minu oma.
Minu mõte oli selline, et praeguse metsalangetustehnika ja meetodite puhul jääb pärast metsa mahavõtmist lage maa. Ükski väike kuuseke suure metsa all ei saa kunagi suureks puuks, sest see lihtsalt trambitakse metsa langetamise ajal pihuks ja põrmuks. Ja miks mitte tuua endale jõuluks koju suure metsa alt üks pisike puuke, mis saab korra särada, mitte ei lange metsatehnika roomikute all.
Oli ka postitus, et ise elan metsa keskel, aga tuba kaunistama tõin Jyski kuusekäraka. Minu südame alt käis läbi jõnksakas. Jõulukuuse kohta öelda kuusekärakas on kui pühaduse rüvetamine, olgu või plastikust.
Roheliste lehel on väga hea TABEL, kus võrreldakse erinevaid kuuski.
Panen siia plastikkuuse kohta ühe väljavõtte sealt tabelist: Kui ta enam sinu jaoks ilus pole, laguneb prügimäel 400 aastat. Kunstkuuski ei saa enamasti ümber töödelda. Ühe plastikust puu süsiniku jalajälg on 40 kg CO2.
Jah, kuni on veel suurt metsa, siis võimaluse korral toon ise kuusekese sealt suurte puude alt. Mõned aastakesed veel, kas meil siis enam seda võimalust on? Metsade langetamine käib hirmuäratava kiirusega, jättes endast maha musta maa.
Lisaks on olemas liinidealused, mis iga mõne aasta tagant puhtaks raiutakse, on olemas kraaviperved, sihid ja metsateede servad, kus puukesed kunagi suureks ei kasva.
Eelistan elava kuuse ja küünalde lõhna jõulude ajal.
Linnastunud inimesena ei jõua alati jõulude ajal metsa. Aga kui see on võimalik, süütan õueküünlad metsakuuse all ja poetan loomadele-lindudele midagi maitsvat kuuse alla.
Sel aastal mul veel kuusepuud toas ei ole. Kas üldse tuleb? Ma pole selles väga veendunud. Mitte sellepärast, et kuuske metsas säilitada, vaid väga proosalisel põhjusel: elamine on hetkel kui ladu, mis on remondiootel. See oleks mu esimene jõulupüha-aastavahetus, kui kuusk puudub. Aga äkki ikka toon väikese kuusekese selle imelise kuuselõhna ja meeleolu pärast, mis aitab ennast viia pühadelainele ja vaadata enda sisemusse.
Aitäh, armas lugeja, kui viitsisid lugeda ja kaasa mõelda!
Käes on imeline jõuluaeg. Inimesed lähvad justkui segaseks. Meeletu tunglemine kaubanduskeskustes, hunnikute viisi kingituste kokkuostmine. Kindlasti on olemas palju kingitusi, mis panevad kingisaaja silmad särama. Kuid väga palju on kingitusi, mis tehakse kingituse pärast, sest nii peab ju olema. Suure Lombi taga looklevad pärast pühi kaubatagastuskassades (jah, sellised on olemas ja asja tagastades piisab kommentaarist, et see asi mulle ei meeldi) hiigelpikad järjekorrad, et vabaneda mittevajalikest kingitustest. Aga sellest ma ei tahtnud kirjutada.
Tegelikult tahtsin kirjutada ühest ammusest traditsioonist: jõulupuust.
Nii kaua, kui ennast mäletan, on alati kord aastas kuuseke meie kodu ehtinud. Olid ajad, kui kuusk jõudis meie koju aastavahetuseks. Sest nii oli vaja. Vanemad mõlemad olid sel ajal pedagoogid ja kogukond oli pisike ning kõik su tegemised olid kõigile teada. Nõukogude pedagoogide kodus ei saanud olla jõulupuu, kui tahtsid olla kindel, et järgmisel aastal oleks töökoht olemas.
Aja muutudes hakkas puuke meie koju jõudma jõuludeks. Nii, nagu peab. Puu elas meie juures veeanumas täpselt nii kaua, kuni kuusele ilu antud. Olgu või veebruar käes. No kuidas sa viskad roheliste kasvukestega puu uksest välja! Neid kordasid on olnud mitu, kui kuusk õitsema on läinud.
Oleme toonud puukese kaubanduskeskuse eest platsilt. Oleme toonud/ostnud riigimetsast. Oleme ostnud aiandist istanduse kuuse. Oleme toonud langilt harvenduslõikusega maha vedelema jäetud kuusepuu. Süda tilkus verd, seal oli kümnete kaupa vedelemas imeilusaid puukesi. Mida me veel pole teinud, on kuuseinstallatsioon.
 |
| Nende puude all kasvas palju väikseid kuusebeebisid. Sügiseti seenel käies käisin neid ikka silitamas ja valisin mõttes välja selle aasta kaunitari, mis võiks jõuluõhtul tuba kaunistada. |
Ajendiks üks FB postitus, kus üks inimene jagas oma kuuseinstallatsiooni. Seal all läks puude ja maade jagamiseks. Enamus postitustest jäi läbi kumama, et ei too enam elusat jõulupuud tuppa, sest nii saab säilitada elusa puu metsas. Ma ei ole eriti agar kommenteerija, kuid sedapuhku lisasin sinna alla oma arvamuse. Ei, ma ei halvustanud installatsiooni ega põhimõtet, miks neid installatsioone tehakse. Kirjutasin lihtsalt oma seisukoha, miks võib ikkagi metsast elusa kuuse tuppa tuua.
Ega mul seda sõnastust siia otse panna pole (sest kõik teistmoodi arvamused kadusid sealt sama kiirelt kui Delfi peldikuseinalt, kui su arvamus ei ühti peavoolumeediaga).
Seal oli kommentaar, et pildiloleva installatsiooni valmistamiseks kasutatud töödeldud puhtad puitlatid on metsa suhtes märksa suurem kadu, kui üks elus kuusepuu. See kommentaar kadus sealt postituse alt, nagu ka minu oma.
Minu mõte oli selline, et praeguse metsalangetustehnika ja meetodite puhul jääb pärast metsa mahavõtmist lage maa. Ükski väike kuuseke suure metsa all ei saa kunagi suureks puuks, sest see lihtsalt trambitakse metsa langetamise ajal pihuks ja põrmuks. Ja miks mitte tuua endale jõuluks koju suure metsa alt üks pisike puuke, mis saab korra särada, mitte ei lange metsatehnika roomikute all.
 |
| Sellest metsast on jäänud vaid lage maa ja mälestus |
 |
| Praegu on selle koha peal lage maa, ei puid, ei kuusebeebisid. Aasta oli siis 2016 nov. |
Roheliste lehel on väga hea TABEL, kus võrreldakse erinevaid kuuski.
Panen siia plastikkuuse kohta ühe väljavõtte sealt tabelist: Kui ta enam sinu jaoks ilus pole, laguneb prügimäel 400 aastat. Kunstkuuski ei saa enamasti ümber töödelda. Ühe plastikust puu süsiniku jalajälg on 40 kg CO2.
Jah, kuni on veel suurt metsa, siis võimaluse korral toon ise kuusekese sealt suurte puude alt. Mõned aastakesed veel, kas meil siis enam seda võimalust on? Metsade langetamine käib hirmuäratava kiirusega, jättes endast maha musta maa.
Lisaks on olemas liinidealused, mis iga mõne aasta tagant puhtaks raiutakse, on olemas kraaviperved, sihid ja metsateede servad, kus puukesed kunagi suureks ei kasva.
Eelistan elava kuuse ja küünalde lõhna jõulude ajal.
Linnastunud inimesena ei jõua alati jõulude ajal metsa. Aga kui see on võimalik, süütan õueküünlad metsakuuse all ja poetan loomadele-lindudele midagi maitsvat kuuse alla.
Sel aastal mul veel kuusepuud toas ei ole. Kas üldse tuleb? Ma pole selles väga veendunud. Mitte sellepärast, et kuuske metsas säilitada, vaid väga proosalisel põhjusel: elamine on hetkel kui ladu, mis on remondiootel. See oleks mu esimene jõulupüha-aastavahetus, kui kuusk puudub. Aga äkki ikka toon väikese kuusekese selle imelise kuuselõhna ja meeleolu pärast, mis aitab ennast viia pühadelainele ja vaadata enda sisemusse.
Aitäh, armas lugeja, kui viitsisid lugeda ja kaasa mõelda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar