Sokisalakas 2016 vol. 2/ Secret Knitting, Socks

Mustrimaailmas on järjekordne salasokkide kudumine.
No kuidas siis muidu, ikka võtan osa!

Sedapuhku ei sukeldunud saladusse kohe esimese hooga. Kange tahtmine oli oma kampsun enne varrastelt maha saada. Ja kuna sokkide lõngavalikuks anti mitmetisi vihjeid, siis otsustasin kõigepealt esimesed piilukad ära oodata ja siis teha alles lõngavalik.

Esimesed piilukad olid paljulubavad. Kraamisin oma sokilõngade jäägid välja ja otsustasin, et nendele sokkidele uut lõnga ei võta. Korjasin peotäie omavahel sobivaid lõngasid välja ja alustasin esimese sokiga. Et koon, kaugele süda lustib ja siis vahetan lõngasid.
Mida kaugemale esimese sokiga jõudsin, seda selgemaks sai, et lasen sama lõngakombinatsiooniga lõpuni ja teise soki jaoks läheb käiku järgmine lõngapaar.

Esimese soki kudusin kannani. Lugesin juhendist, et kanna jaoks tuleks võtta abilõng ja kand hiljem külge kududa. Mõtlesin siis, et kui keeruline selle mustri käimaajamine pärast kanda ikka olla saab. Et teen kohe lühendatud ridadega kanna ja pusin sinna otsa oma tarkusega selle sääreosa mustri.
Kanda sain siiski kaks korda kududa. No mis teha, kui televiisor hõivas nii palju tähelepanu, et kand arenes omasoodu ja mitte päris nii, nagu vaja oleks olnud. Tagasikudumine osutus niivõrd vaevaliseks, et tõmbasin lõpuks vardad välja ja harutasin kogu kanna üles. Uus katsetus tuli normaalne välja.

Mustri alustamine sinna kanna peale sujus tõrgeteta. Tegin sokisääre kusagil poole peale valmis ja võtsin paarilise kudumise ette.
Kanna sain kenasti tehtud, kuid mustri hakatamine kanna peale ei tahtnud enam sujuda. Keerutasin neid ruutusid sinna kanna peale küll ühtepidi, küll teistpidi, ikka jooksis kusagil midagi valesti. Ega ei saanudki aru, kus see viga sisse tuli. Hakatasin neid ruudukesi kohe mitu korda, enne kui mustri jooksma sain. Kaks rida ruutusid sain tehtud. Tõmbasin mõlemad sokid jalga ja jõudsin järsku arusaamisele, et tallaosa on liiga pikk. Kui sokk pesust läbi lasta, siis venib see juurde ja siis võib juba sokinina kahekordselt varvaste alla keerata.

Jälle harutamine. Kogu mu vaevaga pusitud ruudukesed ja kand sai üles tõmmatud ja jalalaba pealt kaks rida ruudukesi vähemaks võetud. Hakkasin uuesti kanda tagasi kuduma ja kohale jõudis mõistuse vaheaeg. Ei saanud enam aru, kas olen harutamisega õige koha peale jõudnud või harutasin juba liiga palju või peaks äkki midagi hoopis tagasi kuduma. Ja kuhu täpselt see kand siis istuma peaks? Kudusin ja harutasin, kudusin ja harutasin. Enam ei mäleta, mitu korda hakatasin, kui kanna paika sain. Ja siis hakkas trall nende ruutudega sinna kanna peale. Jälle harutamine. Sain neid ruutusid sinna peale ikka mitu korda sätitatud, kuni muster jooksma hakkas.

Müstifikatsioon teise sokiga.
Harutasin seda sokki ka tagasi, et talla lühemaks saaks. Kui olin kanna uuesti taastanud, ei jäänud punast lõnga peaaegu üldse järele, kuigi oleks pidanud 10 rea jagu lõnga üle jääma. No ei kudunud pehmemalt kui enne. Aga kuhu see lõng nüüd sai, see jääbki mõistatuseks.
Aga vähemalt ruudud hakkasid kohe õigesti kanna peale jooksma. Võiks öelda, et õigemini kui eelmisel variandil, sest säär ei ole enam nii lai, nagu enne oli.

Kui nüüd keegi küsib, kuidas ma need sokid kudusin, siis jään kindlalt vastuse võlgu. Mul oli ammu pea segamini ja juhendist ei olnud ka karvavõrdki kasu pärast korduvaid harutamisi. Ma ei osanud enam ennast sinna juhendisse paigutada. Lihtsalt ühel hetkel hakkas kõik õigesti jooksma ja ma ei juurelnud selle üle, miks nõnda juhtus.

 Ära sai kootud neljast sokipaarist ülejäänud lõng.
Kudumiseks kasutasin vardaid 1,5.
Sokid kaaluvad 88 grammi ja lõnga kulus 340 meetrit.

 Kudumiseks kulus rekordaeg - 8 päeva nokitsemist. Ise ka ei usuks, kui poleks kalendris näpuga järge ajanud.

Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, kas mul on kodus teine selline sokipaar veel, siis vastus on: ei ole. Vot ongi selline kelmikas sokipaar.