Taimsed värvid / Natural dyeing

Eile hommikupoolikul sai näpistatud paar tundi metsas kolamiseks. Kuna aega oli vähe, ei saanud pikemat reisi ette võtta. Sõitsime mõned kilomeetrid linnast välja ja põikasime metsa alla. Õigem vist öelda padrikusse. Kaasa lohistasin fotovarustust ja igaks juhuks ka kaks ämbrikest - mine tea, mis põnevat metsa alt leiab.

Esimesena tervitasid mind kasepuravikud. Kolm vanakest ja kaks värsket puravikubeebit. Tegin mõned klõpsud ja jätsin seened ootama. Küll üles nopin, kui auto suunas tagasi lähen. Täpselt tee ääres ju teised.

kasepuravikud

  Järgmine oli ka puravikuleid. Selline tõsiselt vana ja nälkjate poolt auguliseks puretud kivipuravik. Ning siis, voila! Täpselt see, mida ma salamisi leida lootsin! Verev vöödik vaatas mulle heina seest vastu.

verev vöödik

 Ja siis veel ja veel mõned kübarad. Sekka ka mõned verkjad vöödikud ning isegi peotäis kollakat kukeseent vöödikute vahel. Osad kukeseened suutsin isegi ära trampida, sest kui ikka punased kübarad silme ees virvendavad, on muud raske märgata. Tiirutasin väiksel territooriumil ja üritasin kätte saada kõik punased kübarad, mis nina välja olid pistnud.

Sattusin ka korraliku tatikate koloonia peale.

lehmatatikad

 Neid oli seal tõsiselt palju. Pildi peal on väike osa sellest, mis seal kasvas.
Puravikkudega olen korra värvinud ja ei saa öelda, et see oleks nüüd nii vau efektiga olnud, et endale seda seeneuputust koju vedada. Kui aega piiramatult käes oleks, võiks mässata, aga hetkel nutan iga vaba hetke taga ja ei saa endale lubada kohustuslikku seenekeedupäeva. Minust jäid need kasvama.

Ühe koha peal oli päris palju liivtatikaid. Pildil mõned noored eksemplarid.

liivtatikad

 Näha oli ka tavavahelikke. Nii et kui on kange isu seentega värvima hakata, võib metsa minna küll. Materjal metsa all täitsa olemas ja aega selle väljatoomiseks polegi niiväga palju vaja, paarist tunnist piisab. Lisaks veel värske õhk, võimalus oma kangeksistutud konte liigutada ning tööasjadest aju välja lülitada.

Üks ebameeldiv asi on ka, sel aastal paistab väga palju põdrakärbseid liikvel olema. Aeg-ajalt oli neist õhk lausa paks. Ühtelugu oli vaja neid krae vahelt ja juustest välja õngitseda. Ämbris oli iga seene kohta vähemalt 1 kärbes ja suurel hulgal sai neid elukaid riiete vahel koju tassitud.

Ja siis läks järsku pimedaks, päike oli kadunud ja taevataat avas luugid. Vett tuli alla nagu ämbrist. Autoni oli mõned-sajad meetrid, sellest piisas, et ma meenutasin pigem uppunud kukke, läbivettinud ja sorgus. Ja kasepuravikubeebid jäidki korjamata...

Üks vahva episood oli ka. Kui ma läbimärjana ja tilkuvana auto juurde jõudsin, grillis üks meesterahvas parkimisplatsi kõrval asuval grilliplatsil liha. Vihmavarju kasutas ta otse loomulikult lõkke ja liha kaitsmiseks, mitte enda varjutamiseks. Eks me olime mõlemad üsna pikkade nägudega, mina tema grilliponnistuse peale, tema minu seeneämbri sisu peale. Näitas teine näpuga mu punaste seente peale ja uuris, kas ma pärast nende manustamist veel elus ka olen. Ja et kas midagi paremat tõesti metsast ei leidnud?

Minu punaste seente saak paberil kuivamas. Pole paha, või mis? Kui oma eelmise aasta seened ka kotist välja otsin, saan juba oma punase lõnga katsetuse ära teha.
Äkki kunagi leian selle metsa ka üles, kus ei pea verevaid vöödikuid tikutulega taga otsima.

vöödikud