Lappasin Aino Praakli raamatut "Eesti labakindad ilma laande laiali" ja sealt hakkasid silma rohelise-valgega kootud mummulised kindad. Mida rohkem vaatasin, seda rohkem need meeldima hakkasid. Päris sama tooni rohelist mul polnud, oli natuke tumedam ja tuhmim, kuid arvasin, et see lõng peaks ikka sobima küll.
Panin vardad tööle ja... mida kaugemale kudusin, seda vähem mulle see kootud asi meeldis.
No kohe mitte ei ole "minu muster".
Külgede peal on pikad lõngajooksud. Lõngade keerutamine ei ole minu jaoks suur probleem ja ega neid jooksusid üldjuhul näha ei jäänud ka, aga kinnas tahtis ennast vägisi vale käe kindaks pöörata, st. see valge triip käeseljal tahtis ennast kangesti külje peale sobitada. Ja üleüldse tundus kinnas kuidagi vale.
Jõudsin ikkagi mõlemad kindad valmis kududa, esimese kinda pöidlaauk sai ka lahti võetud ning pöial oli poole peale kootud, kui tundsin, et siitmaalt ma enam edasi ei lähe. Panin kinda sülle, silitasin ja patsutasin seda ja laususin kõva häälega, et nüüd on kõik, vardad välja ja kindad kerasse tagasi. Nii olekski läinud, aga abikaasa sattus seda kuulma ja avaldas imestust, mis siis nüüd lahti on! On ju kindad küll. See, et minule need ei meeldi, ei tähenda seda, et need ongi inetud kindad ja kindlasti leiduks inimene, kellele need kindad justnimelt meeldivad.
Ega ma selle väitega väga nõus ei olnud, aga vardad jäid kindasse. Viisin lihtsalt kindad teise tuppa kapi otsa, võtsin uue komplekti vardaid, uue lõnga ja mustri ning alustasin hoopis teiste kinnastega.
Ühel päeval, kui tuba oli külalisi täis, näitasin oma äpardunud kindaid ja mind veendi järjekordselt, et ma need õnnetukesed ikka lõpuni kooksin.
No olgu siis. Võtsin kindad kapi otsast alla, pöidla harutasin ikkagi üles ja lisasin sinna paar silma juurde ning kudusin õnnetukesed lõpuni.
Pärast kinnaste pesemist ja laialisirutamist tundusid kindad natuke kenamad. Valge triip oli nõus kinda seljale paiknema ja üldmuljel polnud väga vigagi. Kui kuivad kindad kätte sain, olin peaaegu et nõus kinnastele eluõiguse andma. See muster pole endiselt "minu muster", kuid ilu on vaataja silmades ja äkki tõesti leidub inimene, kellele need kindad meeldivad.
Kudumiseks kasutasin Teksrena 100% villast lõnga 100 g/350 m
vardad 1,25
lõnga kulus 66 grammi.
Päris lõpuni raamatus toodud mustrit ei jälginud. Raamatukindad olid lõpuni mustrisse kootut, mina asendasin viimased poolikud, kahandamise alla kaduvad mummud kuusekesega.
Kui kindad juba valmis olid, otsisin ERM-i kogust algupärased kindad ka üles. Algupäraste kinnaste roheline on ikka hoopis teist tooni, aga seekord siis sedamoodi.
Muuseumi kindad: kihelkond Setomaa, vald Meremäe, küla Kiiova, valmistaja: Kaasik, Anna
Algupäraseid kindaid saad vaadata siit: kindad, labakindad, kirikindad, ERM A 592:149, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/479642 .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar