Vigala kindad

 Nende kinnaste aluseks on võetud Vigala kindad EVM E 309:55/ab, link muuseumikogusse: https://www.muis.ee/museaalview/1263629

Nende kinnastega on selline lugu, et neid saab lähemalt vaadata näitusel alates 12. märtsist, Pikk tn 22, Tallinnas.
Kudujate Koopiaklubi naised olid vahepeal jälle hästi tublid ja kudusid näituse tarbeks hulga Vigala kindaid ja ka Muhu sõrmikuid. Minu kudumiseks valitud kindapaar ei ole väga traditsiooniline Vigala kinnas. Seda põhimustrit on seal kootud küll, kuid teiste värvidega. Sinist tooni on Vigala kandi kinnastes ikka päris vähe. Ja sellist vitsa ei kohta ka eriti tihti.

 Mulle see värvikombinatsioon meeldis väga ja nii ma sellised kindad kudumiseks välja valisingi.
Muuseumi originaalil on kootud käelaba küljelaiendus. Minu käsi on aga nii pisike, et küljekahandust polnud mõtet kududa.
Alustasin kahevärvilise vitsalise loodusega pöidla tagant. Labaosa lõpetus on kolmetahiline ja mustrisse kootud.

Vitsa harutasin ka ühe korra üles. See kude on põhimustrist igal juhul venivam ja serv jäi liialt lai. Nii et vitsa jaoks võtsin silmi vähemaks.

Panin siia pildi, kus üks kinda vits on tagurpidi pööratud. Mulle meeldib see pahempidine külg ka väga.

Kudumiseks kasutasin Filcolana New Zealand Lammeuld lõnga, 100 g/600 m, 100% villane
Vardad 1,25.

Peenikeste varrastega on paras ikaldus.
Kaks komplekti oli korraga kasutuses ja mõlemast komplektist üks varras läks abikaasa kätte ülelihvimisele. Üks hetk hakkas lihtsalt lõng takerduma ja kui lähemalt uurima hakkasime, selgus, et varraste pealmine kiht hakkab maha kooruma. Alguses sai karedamaid kohti üle lihvitud, aga mida rohkem lihvida, seda karedamaks varras läks. Ei jäänudki muud üle, kui vigased vardad täielikult üle lihvida ja pealmisest kattekihist vabastada. Ilmselt on aja küsimus, millal järgmised vardad karvaseks lähvad. Olen kuulnud, et kattekihi koorumine on viimase aja varraste probleem. Ma pean kurvastusega tõdema, et mul on juba üsna vanad vardad. Ja probleem lõi ka nendel välja. Kurb. Normaalset asendust pole vähemalt praegu kusagilt võtta.

 

Lõputu küünlapäev

Kes on näinud filmi "Lõputu küünlapäev"? (1993 Groundhog Day (USA)) Alles hiljaaegu jooksis ETV2 pealt.
Kasutangi ETV sisujuhti filmist (nendele, kes pole filmi näinud): Ilmateadustaja Phil (Bill Murray) saadetakse igal aastal 2. veebruaril Pennsylvania osariigis asuvasse Punxsutawney väikelinna, et teha seal reportaaž ilma ennustavast metsümisejast. Kui metsümiseja näeb urust väljudes oma varju, kestab talv veel kuus nädalat, kui ei näe, tuleb kevad varakult. Juhtub aga, et lumetormi tõttu jääb Phil koos võttemeeskonnaga Punxsutawneysse vangi. Järgmisel hommikul ärgates märkab ta oma suureks üllatuseks, et kõik eelmisel päeval toimunu kordub uuesti. Tundub, et sellest päevast kujuneb Phili jaoks eksistentsiaalne luupainaja, kuni ta taipab, et ajas tagasi rändamine annab talle võimaluse õppida tundma produtsenti Ritat (Andie MacDowell).

Hakkan algusest pihta, varsti saate teada, miks selline sissejuhatus. 

Mul oli olemas neli pika värviüleminekuga lõngakooki, Create with Adlibris Knit it! Merino Passion. Üks nendest on punaste/roosade/valgete toonidega, mis sobib ideaalselt mu puna-lilla jope juurde. Novembri alguses otsisin selle kera välja ja tahtsin mütsi kududa. Ammu oli mõttes olnud võrkpatentkude ja nõnda lõingi varrastele proovitüki, et vajalik silmade arv kindlaks teha. Proovitükk kootud, silmade arv olemas, hakkasin kuduma. Mütsi soonikuks valisin topeltsooniku. Kuna see soonik hoiab tugevalt kokku võrreldes järgneva koega, ei vähendanud silmuste arvu. Ups, soonik sai liiga avar. Võtsin peenemad vardad ja alustasin otsast peale. Ikka ei saanud hea. Nõnda harutasin soonikut mitu korda üles, kuni leidsin sobiva silmade arvu. Tegin juurde puuduvad silmused ja võrkpatendi kudumine võis alata. Mida rohkem ridu kudusin, seda laiemaks hakkas müts venima. Kummaline, sest proovitükk ei olnud pisike ja selle pealt võtsin ju silmade arvu. Pool mütsi kõrgust oli olemas, siis oli asi selge, et sinna mütsi sisse oleks poolteist pead ära mahtunud. Proovisin välja mõelda, kui palju neid silmi siis tegelikult vaja on ja jälle harutamine.
Uus häda, kuidas see silmade kokkuvõtmine pärast soonikut teha, et üleminek ilus jääks. Mitu katsetust, enne kui sobiva variandi leidsin. Ja jälle hakkas jama otsast peale. Kuigi olin enam kui kindel, et nüüd on silmuste arv õige, oli müts ikka lotakas. Appi!
Ja jälle harutamine!

 Nüüd siis jõuan postituse alguse juurde. See kudumine ja harutamine oli kestnud juba ligi paar nädalat. Hommikul läheb abikaasa tööle, mina koon, tuleb abikaasa töölt, mina koon, aga kudumine on täpselt sama koha peal, kus hommikul. Kaasa, küsib, mis päev otsa tegid? No otse loomulikult kudusin (ja harutasin), endal juba lootusetuse nägu peas. Siis kaasa ütles, et mul on nagu lõputu küünlapäev. No ta absoluutselt ei eksinud. Ja siiamaani olematu müts sai omale nime.

Kui lõpuks arvasin, et äkki nüüd aitab sellest lõputust harutamisest, võtaks otsa kokku, hakkas uus etapp harutamisi. Kuidas saab parem, kas murumütsi moodi lõpp või kiire lõpetamine? Esimene katsetus - murumüts.
Silmade kokkuvõtmine tuli liiga järsk. Harutamine.
Vähendasin kokkuvõtmiste kohti, müts tuli otsast nurgeline. Harutamine.
Kombineerisin lisaridadega, et leida õige kumerus lõpetamiseks. Müts vajus silmini. Harutamine, nüüd siis juba rohkem, et selle meetodiga mütsile õige kõrgus saada. Vaatasin seda kuklatagust ja tekkis mõte, et saab äkki seda ridade vahetust rohkem märkamatuks teha. Harutasin kuni soonikuni. No nii, peaaegu alguses tagasi. Aga see uus kuklatagune ei meeldinud. Pool mütsi juba kootud, aga uus harutamine kuni soonikuni. Ausalt, nutt tuli peale.

Uus ponnistus. Sain oma murumuna lõpuks kokku võetud.
Nojah, ma nägin selle mütsiga välja nagu ehtne muna. Fui... 

Järgmine katsetus, kudusin pika toru ja kiire lõpetus. Toru sai liiga pikk ja kukla taga lotendav lõpetus ei meeldinud. Minu karikas sai pilgeni täis ja hakkas üle ääre ajama. Lõputu küünlapäev sai oma lõpu. Panin selle mütsi käest, viisin ära teise tuppa, et see silma all ei oleks, võtsin sama lõnga, aga teise värvi, otsisin palmikumustrid välja ja alustasin uue mütsiga. Kaks päeva, ja müts oli valmis. Ei mingit harutamist ega vaevlemist. Ühest kerast tuli kenasti kaks mütsi välja (neid mütse olen blogis juba varem näidanud).
Siis kudusin veel ühe kinnasteks ostetud lõnga mütsiks ja lõpetasin ära poolikud sõrmikud.
Siis võtsin ette vesti kudumise (millega panin järjekordselt mööda, aga eks varsti näitan teile ka).

Ja siis, vahetult enne aastavahetust, otsisin oma lõputu küünlapäeva üles, proovisin pähe, no ikka justkui pisut liiga lai. Tõmbasin võrkpatendi osa kuni soonikuni uuesti üles, vähendasin veel silmuste arvu ja näe imet, ühe päevaga oli müts valmis, täpselt selline, nagu vaja.

Lõng: Create with Adlibris Knit it! Merino Passion, 50% Merino Superwash, 50% Premium Acrylic, 150 g/375 m Nm 2,5, värv B133, Keukenhof

Vardad 3,5 ja heegelnõel nuppude tegemiseks

Tutt on samuti ise tehtud.

Jätkuvalt pean lõnga kiitma. Selle meeletu harutamise peale oleks võinud see lõng juba prügikasti kandidaat olla, aga ei, lõng näeb endiselt välja nagu uus.

 

 

Palmikutega müts III

 See on üks paganama mõnus palmikute muster ja lõng on ka super.
Niisiis juba kolmas järjestikune palmikutega müts, muster sama, kuid mütsid on erinevad tänu pika üleminekuga lõngale.
Kaks eelmist mütsi osutusid nii populaarseks, et lapselaps andis tellimuse sisse. Andsin allesjäänud kerad talle pihku ning tüdruk valis omale meelepärase värvi välja.

Lõng: Create with Adlibris Knit it! Merino Passion, 50% Merino Superwash, 50% Premium Acrylic, 150 g/375 m Nm 2,5, värv B135, Montevideo

Vardad 3,5 ja heegelnõel nuppude tegemiseks

Tutt on samuti ise tehtud.

Eelmised sama mustriga kootud mütsin on siin
 

Pöide kindad

Kudumise aluseks on võetud muuseumikindad ERM A 509:2970

Muuseumikindad kudus Ekaterina Silla (sünd 1850)Saaremaal, Laimjala valla Paio-Kurla (Paju-Kurdla) külas Putti talus. Kudumise täpne aeg teadmata.

Algselt soovisin kindad kududa emale. Nimelt on tema juured pärit sealt piirkonnast, üsna lähedalt. Aga nagu ikka kipub juhtuma, kõik ei sujunud nii, nagu plaanisin.

Kõigepealt lõngade valik tekitas probleeme. Teksrena 7/2 lõngad olid justkui olemas, aga kui muuseumikinda suurelt ette võtsin, siis selgus, et labaosas pole mitte must lõng, vaid hoopis mustjaspruun. Seda värvi mul aga polnud. 8/2 lõngad samuti olemas, välja arvatud see mustjaspruun. Uurisin internetist, et kas on kusagilt võimalik tellida emba-kumba jämedust, aga kus seda varem oli olnud, siis hetkel lõng välja müüdud. Üritasin ise värvida, aga nojah, pakendi sees ei olnud tumepruuni värvi puru. Seda värvimise saagat saab lugeda varasemast jaanuarikuisest postitusest.

Tartu Aardla lõngapoe riiulipildilt justkui paistis tumepruuni lõnga. Kuna õnnestus üks Lõuna-Eesti sõit teha tööpäeval, siis põikasime Tartust läbi ja oh imet, seal oli täitsa õige 8/2 lõng olemas.

Niisiis, kudumine võis alata. Oi, kuidas mulle meeldib selle kinda randmeosa. Sellist lainelist rannet ma polegi varem kudunud.

Saaremaa kindad on üsna lühikese randmega. Kuna tean, et emale meeldivad pikemad randmed, siis nendele kinnastele lisasin mustrikordasid juurde.

Kindad said valmis. Kindaid üle andes selgus aga tõsiasi, et minu käsi on ema käest palju pisem. Kuna kindad mulle parajad, siis ilmselgelt on need kindad emale kitsad. Ups, saingi kindad omale ja emale tuleb uued kududa. Ilmselt 7/2 lõngast kududes oleks parajad kindad saanud. Aga mis teha, kui õiget värvi lõnga polnud.

Lõng: 8/2 100% villane (100 g/400 m)
vardad 1,25

 

Jõulusokid 2023

 Jõulud on juba oi kui kaugel, aga mul sokid siiamaani esitlemata.

Need on siis traditsiooni jätkates FB kudugrupi Noviest - loome ja koome viimaste jõulude kooskudumise sokid.

Kudusin kaasa nii pitsilisi sokke kui ka kirimustrilisi põlvikuid.

Kuna minu sokisahtel ajab juba ammu üle ääre, siis valisin lõngad välja selle mõttega, mis võiks lapselapsele meeldida ja ignoreerisin etteantud värvivalikut.

Sokid said kenasti õigeks ajaks valmis ja kadusid kuvatusmati pealt lapselapse kotti. Pildid jäidki tegemata. Aga nüüd on mul ka pildid olemas, Aitäh, lapsed!

Soonikuga ei jäänud ma rahule. Mustri järgi peaks seal olema pitsiline muster. See jäi lotendama isegi siis, kui võtsin väiksemad vardad ja vähendasin silmuste arvu. Nii et soonikusse tegin hoopis minipalmikud.

Need põlvikud on Novita 7-veljestä lõngast, lõngakulu 212 grammi
vardad 3,0

Pitsiliste sokkide sooniku harutasin ka üles. Mustrijärgselt oli soonikus 5 parempidist silma kõrvuti. Tulemuseks samamoodi lotendav serv, mis kippus ennast väljapoole rullima. Nii et viisin muudatused sisse ja sain serva normaalseks. Sääre pitsile lisasin ühe mustrikorra juurde. Tagantjärele tarkusena oleks võinud pikendada hoopis järgmist mustrisektsiooni, aga seekord sedamoodi.

Lõng Novita Nalle, värv 298, lõngakulu 91 grammi

vardad 3,0

 Muster: Niina Laitinen

Helme kindad

 Lappasin kindaraamatuid ja mõtlesin, millised kindad järgmisena varrastele luua. Ees oli Eesti silmuskudumine, 3 raamat. Jõudsin Helme lillade kinnaste juurde ja pilk naelutus sinna. Muster pigem ei olnud oluline, olulised olid värvid. Lilla ja tumesinine ning ranne lilla-kollane-roheline. Ma ei saanud sellelt värvikombinatsioonilt pilku ära ja otsus oli sündinud, minu järgmine kuduprojekt on see. Ja kindad minule, sest mul on punakaslilla jope.

Rõõmustav oli ka see,  et mu lõngavalikule ja varrastele sobisid need kindad üks-ühele. Suurepärane!

Abikaasa vaatas mu tegemist kaugemalt ja märkis ära, et jube kribu muster on. Tõepoolest, see muster ei kuulu mu lemmikute hulka, aga ma oleksin mistahes mustri sinna värvikombinatsiooni sisse kudunud. See oli kohe nii õige!

Tõepoolest, see kribu muster jooksutas vahepeal aju kokku, et kuhu poole nüüd mingit värvi silmust teha. Panin mõned korrad mööda ka ja sain tagurpidi tagasi kududa. See pole muster, kus silmad pigem televiisori ekraanil püsivad. Lased mõtte korra lendama ja järgmisel ringil avastad, et oled jälle mingi silmuse vale värviga teinud.

Lilla ja sinine lõng on Teksrena 100% villane, 100g/350m
kollane ja sinine on taimedega väevitud
vardad 1,5
lõnga kulus 69 grammi.

Muuseumikindaid saab vaadata siit: https://www.muis.ee/museaalview/562359

 

Läti käsitöö näitus

 Vana-Võromaa Kultuurikojas avati laupäeval, 3. veebruaril Läti käsitöönäitus "Meie". Päris avamisele me kohale ei läinud, nii et tseremoonia jäi meil nägemata. See oli teadlik valik, et saaks väiksema rahvahulgaga näitust nautida.

Teadlikult ei võtnud ka fotoaparaati kaasa, nii et klõpsisin mobiiliga pilte. Jagan siin väikest osa piltidest. Ikka selleks, et teis, kes te pole veel näitusele jõudnud, isu äratada.

Näitus on igati väärt külastamist . Ühe korraga ei jõua kõike haarata, nii et plaanin sinna veel minna. Aega selleks kuni märtsi lõpuni.

Eestimaa vahemaad ei ole mõõtmatud, nii et kõik, kellel vähegi käsitöö vastu huvi, peaksid kohale jõudma.

Siia ka link, kust leiab täpsemat infot

https://vorumuuseum.ee/